Kasvatus käib karu kaudu
Kaisukarust välja kasvanud lillakas mängukaru on lastekaitseliidu projekti „Kiusamisest vabaks” peategelane, kes õpetab nüüd juba 43 Eesti lasteaias poistele ja tüdrukutele hellust ja hoolivust. Tallinna Linnupesa lasteaed oli 2010. aastal üks esimesi, kes oma lapsed karukooli pani, nüüd käib seal juba sada last.
Koos karuga on iga lapse mängukohvris palju pilte − lugusid elust, mida koos kuulatakse, läbi arutatakse. Laps õpib lugude tegelastega käituma nii, nagu need oleksid tema kallid karud. Kohver ei ole iial päris täis, sinna saab lisada üha uusi mänge, raamatuid ja nendega koos elu üle arutleda. Nii kujuneb lastel hulk väärtushinnanguid, mida väikesele tüdrukule või poisile suusõnal ära seletada ei õnnestu. Väärtuskasvatus on lasteaedades ammust aega päevakorral olnud. Taanlaste eestvõtmisel Austraaliast Euroopasse toodud „Kiusamisest vaba lasteaed” on lihtsalt selle kasvatuse üks metoodika. Linnupesa lasteaiale tegi lastekaitseliit ettepaneku projekti tuumikus osaleda põhjusel, et Linnupesa juhataja Karin Saar paistis oma edumeelsusega silma juba hea alguse metoodika juurutamisel.
Alusharidus edendab pereelu
Karukoolis saavad lapsed teada, et kiusamises ei ole ainult kaks osalist: kiusatav ja kiusaja. On ka pealtnägijad, on kaasaminejad, ja kiusamine, teise sõnaga ka narritamine, on nende kõigi asi. Linnupesa lasteaias siis koguni viie rühma asi, karukoolis õpivad seal lapsed teisest seitsmenda eluaastani. Linnupesa üks panus metoodika arendamisse seisnebki selles, et osavõtjad on ajapikku läinud üha nooremaks. Karin Saar ütleb, et mida varem sa alustad, seda tõhusamalt areng kulgeb. Taanlased mõtlesid mängu esialgu välja lasteaedade vanemale rühmale. Linnupesa leiab, et „Kiusamisest vabaks” võiks levida ka kooli, kas või 5.−6. klassini. Karin Saar usub, et pelgalt kiusamisega laste kehvavõitu suhtlus seotud pole. „Laps käitub halvasti, näiteks lööb teist, sest lihtsalt ei oska end muud moodi väljendada. Lapsele tuleb teada anda, et sama asja saab ka sõnadega selgeks teha. Ja kui sa teist siiski lööd, saad andeks paluda ja ära leppida,” selgitab Saar. Nii kujundatakse väärtushinnanguid, lootuses, et need kanduvad lasteaiast koju ja hiljem muidugi ka koolikeskkonda.
Karukoodeks klaarib suhteid
„Kiusamisest vabaks” tõekspidamised sugenevad laste ellu nagu kristliku kümne käsu asemele, ainult et sellel omamoodi eetikakoodeksil on neli põhiväärtust. Karukooli kasvandikud austavad teisi, on sallivad ja hoolivad, julgevad oma arusaamadest johtuvalt tegutseda. Üks olulisemaid õpetussõnu ütlebki, et sekku, kui ülekohut näed. Õpetaja Saare sõnul omandavad lapsed sallivuse ja hoolivuse mõisted üsna kergesti, raskem on neil taibata, mis selle austamisega peale hakata, keda austada ja kuidas seda välja näidata. Kõigepealt pead oma karust lugu, siis lähedastest inimestest, olgu õest-vennast, vanaemast-vanaisast. Kui see juba selge, tulevad mängu ka sinust erinevad inimesed. Mitte kindlasti näiteks teise nahavärviga, vaid näiteks sootuks teistsuguse iseloomuga. Sulle ei pruugi meeldida, et teine muudkui rahmeldab ringi, aga teisiti ta ei saa, on niisuguseks loodud.
Lapsed kujundavad karukoolis välja uued käitumismudelid. Mõned neist haaravad kaasa ka lapsevanemad. Näiteks on ühel karukohvri pildil kujutatud, kuidas lapsega pere istub lauas ja klatšib teist lapsega peret, kas naabrilast või koguni tema vanemaid. Karukooli vilistlased niisugust käitumist õigeks ei pea. Et lapsevanemad kodus aru saaksid, kuhu poole nende laste käitumine kaldub, on Linnupesa pere „Kiusamisest vabaks” filosoofiat lasteaia hoolekogus arutanud, lapsevanematele tutvustanud. Hoolekogu esimees Eleriin Loodsalu ütles Õpetajate Lehele, et kevadel tuleb veel üks tõsine koosistumine. Ka on see metoodika läbi arutatud nn sisekoolitusel, nende rühmade õpetajatega, kes kõnesoleva projektiga parasjagu liitunud pole. Kiusamine on selles kontekstis, muide, teise pidev tagakiusamine või eiramine paigas, kust kõrvalejäetu ei saa ära minna.
Lapsed lobisevad lahedalt
„Kiusamisest vabaks” mängud haaravad lapsi päris algul sedavõrd, et nad hakkavad iga väikest müksu kiusamiseks nimetama. Et karukoolis edasi möllata, üksteisele näiteks „massaaži” teha: üks laps istub teise selja taga ja „joonistab” teise turjale kätega pilte sellest, millest jutt parasjagu käib. Lapsed lausa naudivad „joonistajate” siluvaid liigutusi ega taha hästi kohta vahetada – ise mudima minna. Õpetaja Pille jutustas karukoolis loo poisist, kes muudkui mängis teiste keskel üksipäini suure autoga. Õpetaja palus lastel loo ise lõpuni jutustada, pakkuda viise, kuidas toimida nii, et teisedki mängida saaksid. Kuna niisugune lugu oli nende enda rühmas hiljuti juhtunud, leidsid lapsed sellele kiiresti üsna rahuliku lahenduse. Võimalusi välja pakkudes, mänge ise välja mõeldes on lapsed sõnaosavad julged jutuvestjad, seejärel kodustes probleemideski osavad kaasalööjad. Karin Saar ütleb, et teadmiste kogumine pole tänapäeva lastele mingi probleem. Kui nad jäävad milleski jänni, siis just suhtlemises, teistele selgeks tegemises, mida ja kuidas nemad mõtlevad, tunnevad, tahavad. Sõnaosavad kohanevad ka kooli minnes kiiremini kui vähe rääkinud. Karin Saare sõnul on just see õpetaja tubli, kes oma lapsi lasteaias surnuks ei räägi, laseb lastel endil rääkida. Sõnavabadustki, tuleb välja, on juba väikesest peast vaja kõvasti harjutada.