Kuidas uurida kivistunud tormide ajalugu

18. nov. 2012 Karl Kello - Kommenteeri artiklit

Euroopa merekomitee aseesimees akadeemik Tarmo Soomere plaanis juba paar aastat tagasi asuda tapjalike omadustega merelainete kõrval uurima n-ö kivistunud laineid.

Saaremaa rannavallides talletunud ajalugu aitaks selgitada, kui suurte intervallidega on kohapeal ja mitte ainult siinmail vaheldunud ekstreemsed tormid. Kuidas hinnata mineviku tormide tugevust – Euroopa rannikuteaduses on see üleilmsete kliimamuutuste kontekstis ääretult huvitav probleem. Keskaegsed n-ö tormilised rannapurustused, esiaegsetest rääkimata, on suuremalt jaolt dokumenteerimata. Väga harva, kui need kroonikaisse jõudsid. Kuna taolisi torme lahutas ajas rohkem kui üks inimpõlv, siis iga kord ja igaüks, kes vaatles selliseid rannapurustusi, nägi neid esimest korda. Tõenäoliselt hinnati omaaegseid torme natuke üle, aga me ei tea seda.

Samaväärset kivistunud tormide ajalugu kui meil siin mujal mail niiväga ette ei tulegi, sedastab akadeemik Soomere. Aeglaselt tõusvaid rannikuid ei ole maailmas kuigi palju, Vahemerd näiteks iseloomustavad langevad rannikud. Paljud vanad linnad ja templid lebavad seal vaikselt vee all, sama lugu rannamoodustistega. Tõusurannikuid leidub pigem Skandinaavia ümbruses, kus maa on pärast mannerjää sulamist pidevalt kerkinud. Saaremaa tõuseb merest keskeltläbi kaks-kolm meetrit tuhande aasta kohta, rannavallides on kõik see pikkade aastatuhandete jooksul toimunu ka silmale nähtavaks saanud, tuleb vaid osata vaadata.

Kuidas edeneb kivistunud lainete uurimine?

Tarmo Soomere sõnul on asi praegu seisma jäänud. Kuigi ka Tartu geoloogidel on selle jaoks raske aega leida, peitub probleem mujal – teaduse finantseerimise süsteemis. Väga raske on veenda otsustajaid, et Eestis võib olla midagi, millest saaks ülejäänud maailm õppida. Seda ei taheta kuidagi uskuda. Nõnda jõuame mineviku tormide tugevuse (loe: ilmastikumuutuste) juurest sujuvalt Eesti teaduse finantseerimissüsteemi muutuste juurde. Meil ei tohi tegelda mitme asjaga korraga. Kui küsida raha ühe asja jaoks, siis teise jaoks enam ei anta. Ei tohi kahest kohast korraga raha saada, kuigi väidetavalt on küll nii, et kahest kohast korraga ei tohi sama asja jaoks raha saada. Praktika, et inimene võib olla ühe grandi hoidja ja teises grandis osaleda, aga mitte rohkem, on Eesti teadusfondis (ETF) kehtinud juba mõnda aega. Soomere ongi ühe grandi hoidja ja teises osaleja, Tartu geoloogid samuti. Ja nii jääbki põnev asi tulevikku.

Ümberlülitus projektidele

Tarmo Soomere: „Mingis mõttes oli muutus teaduse rahastamises vajalik, sest olemasolev süsteem hakkas juba kivinema. Tähelepanu tuleb aga juhtida paarile olulisele momendile, mida pole veel lahti kirjutatud. Kui teaduskompetentsi nõukogu sihtfinantseerimise süsteemi puhul oli finantseerimise aluseks korralikult kirjutatud uurimisprogramm, siis nüüd saab alguse projektiteadusaeg. Uurimisprogrammis formuleeriti pikem vaade tulevikku ja nimetati tõenäolised tulemused, teatava kontseptsiooni arendamine või mingi olulise asja teadasaamine, ilma otsese ajalise piiranguta. Projekt eristub programmist peamiselt kindla ajalise ulatuse poolest. Projekti autor lubab nelja või viie aasta jooksul teha ära ühe konkreetse töö, milleks vajab nii ja nii palju inimressurssi, nii ja nii palju aparatuuri, nii ja nii palju raha. Vaade kaugemasse tulevikku ei ole põhimõtteliselt vajalik. Soovi asemel näha kaugemale, kui isegi oskaksime arvata, antakse nüüd teadlasele võimalus teha ajas ja ruumis piiratud tükk ära. Raske öelda, mida lülitumine projektidele endaga teaduses kaasa toob, tõenäoliselt keskendumise rakenduslikele aspektidele, sest teoreetiliste uuringute ajamastaap on pikem, rakenduslike puhul piisab tõepoolest mõneaastasest horisondist.”

„Lohutan ennast sellega,” ütleb akadeemik Soomere, „et maailmateadus sellest kõigest ainult võidab: need, kes projektikirjutamisega hakkama ei saa, lähevad tehnilisteks töötajateks laia maailma, ja need, kes suudavad programme kirjutada, teevad seda teistes riikides. Eestis aga arvatavasti kaovad ära või väheneb märgatavalt nende uurimisrühmade osakaal, kes tahaksid tõesti läbimurret saavutada, n-ö programmikirjutajad saavad projektikirjutamisega alati hakkama, aga vastupidi pole võimalik. See tuleb raske aeg paljudele uurimisrühmadele, kes ei küündi enam rahastamiseks vajalikule tasemele, aga samas nendel, kes ulatuksid märksa kõrgemale, ei teki enam võimalust. Tehniliselt on reeglistikus ju ette nähtud, et võiks uurida midagi väga suurt ja tähtsat, aga praktiliselt seda ei finantseerita.”

Koostöö vältimisest

On aga üks teine ja märksa olulisem moment, mis Soomere väitel nõrgestab Eesti teadust mingis mõttes juba aastaid – konkurents eri uurimisrühmade vahel: „Sihtfinantseerimine ja ka praegune institutsionaalsete uurimistoetuste süsteem on suunatud koostöö vältimisele. Räägitakse ilusaid sõnu institutsionaalsest koostööst ja ülikoolidevahelistest ühistest jõupingutustest, aga finantseerimine on ehitatud üles üksikute töörühmade kaupa.

Koostöö teistega tähendab, et siis kasvab ka nende võimekus samast allikast raha taotlemisel. Eestis on kahjuks nii sihtfinantseerimise kui ka grantide puhul olnud nõnda, et osal seltskondadest on hinded automaatselt pool punkti või punkt kõrgemad kui teistel. See avalik saladus ilmneb selgesti statistikast ning on seotud ka Tallinna ja Tartu vaheliste (osalt ka teadusvaldkonnasiseste) hõõrumistega. Mitme Tallinna töörühma kogemus on, et kui kasvatada inimesi teatava tasemeni, kus nad suudaksid tõsiselt panustada, aga endal rahastust ei jätku, tuleb neist loobuda ja nad saavad rahastuse juba Tartust. Meie eesmärk on küll teaduse areng tervikuna, aga teades, et mingi hea töö ärategemisega nõrgestame oma positsiooni, mõtleme enne kaks korda järele.

Sihtfinantseerimise süsteem on seega osutunud efektiivseks teadusrühmade koostöö lämmatajaks, kuigi aastaid tagasi seati see sisse väga vajalikul ajal. Oli tarvis määratleda ja kirjeldada Eesti teadlaskond ning rühmad, keda tuleb rahastada, aga üks tulemus oli koostöö kadu. Tundub, et nii praegune institutsionaalne finantseerimine kui ka personaalne uurimistoetus toimivad täpselt samas suunas, et kasulik on kapselduda ja arendada oma kitsast uurimisvaldkonda, mitte lasta kompetentsusel väljapoole levida. Sest niipea kui kompetentsus levib, tekib konkurent ja meie väga õhukesel „teadusturul” pole iial teada, keda rahastamisel eelistatakse.“

Ruumi jätkub ühele korralikule mereinstituudile

Tarmo Soomere: „Koostöö tugevdamisele on suunatud teaduse tippkeskused, kus otseses mõttes jõuga sunniti eri suundades töötavaid teadlasi looma sünergiat, et üheskoos keskenduda oluliste probleemide lahendamisele. Sama efekti on andnud tõukefondidest tulnud raha Eesti teaduse võimekuse tõstmiseks eelkõige rakendusuuringute vallas, kus eeldus on, et mitme ülikooli teadlased kirjutavad uurimisprogrammi ja töötavad üheskoos. Üldise filosoofia kohaselt käsitatakse koostööd siiski pigem konkurentsi kasvatamise kontekstis, mis põhimõtteliselt pole ju üldse vale. Aga kuivõrd olemasolevad taotluste hindamissüsteemid ei ole veatud, tuleb sealt vahel uskumatuid otsuseid ka loodusteaduste valdkonnas, kus konkurents on tugev. Tuleb ikka ette, et töö vahel ei õnnestu. Nii oli ühe ETF-i grandi nelja-aastase töö (2008–2011) tulemuseks – Tartu ülikooli väärika professori, veel ühe doktorikraadiga spetsialisti ja mitme doktorandi osalusel – kahed konverentsiteesid. Võiks arvata, et selle peale langeti teadusprojektide turult välja, kuid alates sellest aastast sai sama meeskond uue, üle keskmise suure ETF-i granti. Ometi oli 2012. aasta konkurss väga tugev, sest oli teada, et see jääb viimaseks. Ent asi pole isegi rahas – kui nullpublikatsiooniga saadakse suured grandid ja oma potentsiaali selgelt demonstreerinud rühmad samas valdkonnas jäävad ilma või saavad väiksemaid grante, kriibib see usaldust süsteemi vastu. Ametlikult peetakse tõenäoliselt vajalikuks seda teemat üldse mitte tõstatada. Ma muidugi ei arva, et see, kes on kirjutanud kolmkümmend artiklit, on kolm korda parem kui see, kes on kirjutanud kümme artiklit, aga nulli ja kolmekümne vahel on ikka suur vahe. Kui taolised asjad on võimalikud, ei saa me rääkida koostöö parandamisest, vaid ainult üksikute rühmade ellujäämisest. Sellel taustal on üsna selge, miks uurimisrühmad püüavad luua oma mikrokosmose ja miks on Eestis praegu juba neli mere või rannikuga tegelevat tõsist instituuti. Kuigi ruumi jätkub võib-olla ainult ühele korralikule mereinstituudile.”

—————————————–

Tapjalained kuival maal

Tapjalained merel ja kuival maal (sh nii kivistunud lained kui ka otseselt maavärinad) peaksid olema mingil moel võrreldavad. Kuidas kommenteerida selles kontekstis Itaalia maavärinakohtuprotsessi? Tarmo Soomere sõnul on suuresti tegu kommunikatsiooniprobleemiga: „Teadlasi ei mõistetud süüdi mitte sellepärast, et nad ei suutnud õigesti prognoosida, maavärina tugevust või toimumisaega ennustada. Probleem oli mujal. Üks ekspertidest, kes sai süüdimõistva kohtuotsuse, oli suhteliselt hiljuti kirjeldanud Lõuna-Itaalias majade maavärinakindlust. Ta pidi teadma, et suur hulk L’Aquila linna maju ei kannata välja isegi viiepallist maavärinat, ja see sõnum tulnuks edasi anda. Teadlane kas ei öelnud või ei nõudnud piisavalt kindlalt, aga võib-olla ei protokollitud, et inimeste elusid ohustavate konstruktsioonidega majadega tuleb midagi ette võtta, sest maavärina oht on olemas. Seda peeti kuritahtlikuks hooletuseks. Kohus hindas, et umbes kolmkümmend inimest (kümnendik hukkunute üldarvust) sai selle tõttu surma. Inimesed oleks tulnud viia välja majadest, mis ei kannata keskmise tugevusega maavärinat. See seab ka teadlase prognoosi hoopis teise valgusesse. Maavärinaid pole võimalik prognoosida, aga maavärinakindlaid hooneid saab ehitada. Olulisem olnuks edastada linnavõimudele sõnum, et ehitusnorme tuleb muuta, sest piirkond on seismiliselt väga aktiivne. Teadlasel on kohustus näha üks samm ette, mis saab.

Itaalia kohus pidas kuriteoks ka petliku info/rahulolu levitamist kohaliku ametniku poolt, kes püüdis vältida paanikat. Kohus lähtus asjaolust, et tegevusetuski võib olla kuritegu. Ma ei õigusta kohtumõistmist teadlaste üle, aga kohtumõistmise sisu polnud teaduslikud prognoosid, vaid ühiskonna hinnang sellele, mida teadlased oleksid pidanud oma treenituse ja ametipostile kaasneva vastutusega ette nägema, Ning oma sõnumi oleks nad pidanud selgelt ja ühemõtteliselt edastama. Ametlikult oli maavärina tõenäosus kaks protsenti. See ei ole üldse väike protsent.

Teine näide: kui merevesi tõuseb teatavale kõrgusele, nagu 2005. aasta jaanuari tormi ajal, ei jää ta seisma rannale, vaid tuleb sisemaale. Möödunud aastal pühkis New Yorgi lähistelt üle orkaan Irene, peaaegu sama kõva kui tänavune Sandy, aga veidi teistsuguste parameetritega, nii et New Yorgis sadas ainult natuke vihma. Hoolimata sellest otsustasid New Yorgi linnapea ja kuberner nüüd läbi viia ulatusliku evakuatsiooni. Metrooliinid suleti, inimesed evakueeriti. Kõik need otsused osutusid sajaprotsendiliselt õigeks, päästsid palju inimesi, rääkimata varast. Näeme professionaalset lähenemist, eelmine suhteliselt ohutu orkaan ei viinud petliku enesekindluse ja minnalaskmiseni.”

Foto: Erakogu


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!