Õpetaja suudab päästa teismelise ema murdumast

Kuigi igal aastal saab Eestis üle poole tuhande koolilapse emaks, on nende nõustamine ja abistamine projektipõhine tegevus.

10. klassi tüdruk Kadi (nimi muudetud) tegi trenni nii, kuis jaksas, aga kehakaal muudkui kasvas. Kuigi enesetunne oli suurepärane, läks ta ikkagi arstile. „Neljas kuu, te saate emaks!” õnnitles tohter. Kaks aastat suhtes olnud ja antibeebipille tarbinud 17. eluaasta künnisel neiu oli šokis. Kadi jõudis vaevu mõelda, kuidas vanematele uudist teatada, kui koju jõudes kuulis, et arst oli olnud eriti „tubli” ning jõudnud kuulutada titesõnumit nii tema kui ka poisi vanemaile.

Vapustatud tulevased vanavanemad suutsid end siiski koguda. Kadi vanaema jaksas rõõmustadagi, et saab lapselapselapse just oma sünnipäevaks.

Kadi lõpetas kümnenda klassi paisunud põllealusega. Oli aasta titaga kodus ja mõtles, mida edasi teha. Otsustas siis ikkagi 11. klassi minna. Oma kooli asemel valis aga paindlikuma õppekorraldusega täiskasvanute gümnaasiumi.

„Eelkõige lapse pärast, et ei peaks pikki päevi temast eemal olema,” põhjendab Kadi.

Pooleteiseaastase tütre ema Maria (nimi muudetud) õpib praegu Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi (VHK) lõpuklassis. Ta on väga rahul võimalusega käia koolis iga päev kohal vaid mõned tunnid ning kiidab abivalmis ja osavõtlikke õpetajaid. VHK-sse tuli ta raseduse lõppjärgus, sulgenud endise kooli ukse enda järel igaveseks.

„Usaldasin oma saladuse klassijuhatajale, kes oli ka psühholoog, aga tema kuulutas minu selja taga seda kogu klassile ning kutsus poisi vanemad kooli, et neid vanavanemateks saamise puhul õnnitleda,” meenutab Maria. Ka ei tahtnud kasvava kõhukesega neiu olla noormehe klassikaaslaste torkeobjektiks.

„Kolisime kokku, mõlema vanemad leppisid sellega,” sõnab Maria. VHK õpetajad lubasid viimaseid kuid rasedal 11. klassi õpilasel kodus õppida ja käia koolis vaid kontrolltöid tegemas. Maria elukaaslane lõpetas keskkooli ja käib tööl, et peret ülal pidada.

Tita hoiule, ise kooli

Ajame Maria ja Kadiga juttu Koplis asuvas MTÜ Caritase rõõmsavärvilises ja hubases perekeskuses, kus on juba kümme aastat toetatud verinoorelt lapse saanuid, nõustades neid ja pakkudes lapsehoiuvõimalust. Maria saigi VHK-sse õppima mineku soovituse just perekeskuse noore ema koolist ning toob koolitundide ajaks tüdrukutirtsu keskusse hoida.

Caritase noore ema kool töötab projektipõhiselt, toetajaiks hasartmängumaksu nõukogu, Euroopa sotsiaalfond ja Tallinna linn. Ehkki Eestis saab igal aastal emaks üle poole tuhande 15−19-aastase neiu, kellele nii suur elumuutus põhjustab hulga probleeme, ei ole seni nende nõustamiseks üleriigilist süsteemi. Õnneks on suure südamega inimesi, kes jaksavad projekte kirjutada, et tugigruppe käigus hoida.

MTÜ Caritas juhatuse liikme Heidi Rätsepa sõnul alustasidki nemad teismeliste emadega tööd just põhjusel, et panid tähele: ühiskonnas ei tegele nende muredega keegi. Verinoore ema psüühika ja vajadused erinevad küpses eas rasestunu omadest aga oluliselt. Noored emad on sunnitud lühemaks või pikemaks ajaks õpinguid katkestama. Andmeid selle kohta, kas ja kuidas nad kooli tagasi jõuavad, haridus- ja teadusministeeriumil aga pole, haridusstatistikas ei kajastu ka kooli poolelijätmise põhjused. Alaealiste sünnitajate edasise saatuse kohta ei ole teavet sotsiaalministeeriumilgi.

Lisaks Tallinnale, kus läbi aastate kõige rohkem alaealisi sünnitajaid, on Caritas avanud noore ema kooli ka Pärnus, toetav partner on linnavalitsus. Tartus on 1995. aastast tegutsenud noorte nõustamiskeskus (nüüdse nimega Tartu seksuaaltervise kliinik) ja sealgi on Caritase eeskujul projektipõhiselt käivitunud noore ema kool.

Tallinna ja Pärnu noore ema koolides on aastail 2010−2012 olnud 135 osalejat, tasuta päevahoidu on võetud 150 last, et emad saaksid õpinguid jätkata. Euroopa sotsiaalfondi rahaga toetatakse töötute emade tööturule aitamist. Õppivate emade aitamiseks tuleb muudest allikatest raha leida.

„Projektiraha lõpeb aasta lõpus, aga kool kestab ju kevadeni,” muretseb Rätsep järgmise aasta rahastusallikate pärast.

Kadi vankris tudinud poeg Kaspar on lõunauinakust ärganud. Ta surub oma käed tihedalt emme kaela ümber ja ütleb meie vestluses sõna sekka.

„Eelmisel aastal oli lihtsam poisi kõrvalt koolis käia ja õppida, hinded olid valdavalt neljad-viied. Nüüd läheb raskemaks, laps saab suuremaks ega taha leppida, et ma laua taga koolitööd teen,” räägib Kadi.

„Arvestuste nädal on väga pingeline ja kodus on siis ka tunduvalt närvilisem aeg,” lisab Maria. „Rasketel hetkedel olen mõelnud, et jätaks kooli. Õppida jõuab ju alati, aga laps kasvab ja seda aega tagasi ei saa. Vahel tuleb õppida öösel kella kahe-kolmeni. Kuid kui kõik on ära tehtud, olen enda üle väga uhke, et sain hakkama.”

Mõlemad noored õppuritest emad tunnistavad, et lapse sünd on motiveerinud neid oma aega mitte kulutama tühja-tähja peale. Elus on tekkinud uued väärtused. Marial on unistus edasi õppida, algul praktilist juuksurieriala ja seejärel ülikoolis midagi hingelähedast − kehakultuuri või bioloogiat. Enne seda lubab ta aga lapse isal elukutse omandada. Kadi on oma kutsumuse leidnud graafilises disainis.

Isad eelistavad vabadust

„Kadi ja Maria on head näited noortest emadest, kes pärast lapse sündi on jätkanud õpinguid ja oma eluga järje peal,” ütleb Heidi Rätsep. Suurt muret teevad talle aga need emad, kes ei saa hästi hakkama lapse ega iseendaga. Caritase perekeskuse noore ema koolis püütaksegi neile anda elementaarseid teadmisi ja oskusi. Valdavalt on nad ju üksikemad ega lähe naistenõuandlate juures tegutsevatesse perekoolidesse.

Kümne aasta eest alustati alaealiste emade tugirühma nime all, kuid asjaosaliste soovil pandi uus nimi. Miks pole nimetuses juttu isadest? Aga seepärast, et enamasti jäävad noored emad rasedusest teadasaamise järel üksi.

„Isad eelistavad olla vabad ja nautida elu,” täheldab Rätsep mõrult. „Ja kui mõni lähebki sünnitusele kaasa, siis pigem uudishimust.”

Noore ema koolis räägitakse naise ja lapse tervisest, rinnaga toitmisest, mähkimisest, nutu põhjustest, süles istumisest ja kallistamisest, tehakse koos süüa, mängitakse lastega. Pealtnäha lihtsad asjad, aga paljud varakult rasestunud neiud pärinevad kodudest, kus pole olnud tundekasvatust ega peretraditsioone. Nad vaatavad suuri silmi, kui keskuse töötajad katavad sünnipäevadeks ja pühadeks kauni laua ja süütavad küünlad. Suur roll on perekeskuses ka noorte emade kogemuste vahetusel – tihtipeale saadakse enesearenguks ja elumuutusteks tõuge just saatusekaaslastelt.

Rätsepa arvates võiks kooli terviseõpetuse tundides kondoomi kasutamise õpetuse asemel häälestada noori selles suunas, et laps on väärtus ja vastutus kogu eluks.

„Noor ema vajab kindlasti tugiisikut – täiskasvanut, kellega tal oleks usalduslik suhe ja kes aitaks teha tulevikuotsuseid,” ütleb Rätsep. „Lastekaitsetöötajat pigem kardetakse − et too võib lapse ära võtta, kui ema hakkama ei saa.”

Caritase läbiviidud uuringust selguski tähtis tõsiasi: noore raseda käekäigul on määrav tema suhe klassijuhatajaga. Kui see on usalduslik, leiab neiu kergemini tagasitee kooli. Klassijuhataja peaks siluma suhteid teiste õpetajate ja vanematega, võtma ära koolihirmu ja julgustama pärast sünnitust kooli tagasi pöörduma.

Paljude neidude hinnangul ongi klassijuhataja ainus täiskasvanu, kes nende vastu üldse huvi tunneb. Kui kool ei kutsu noort tagasi, võib haridustee katkeda. Haridus on aga tähtis eeldus, et noor ema ei jääks vaesuse nõiaringi.

Direktoriga naistenõuandlasse

„Igas koolis peab olema staar – õpetaja, direktor või õppealajuhataja −, kelle käest noor julgeb tulla nõu küsima,” rõhutab Tallinna kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults. „Ta on nagu kasuema või -isa. Kui õpetaja on nõid, siis sealt head otsust ei tule. Tähtis on, et kellelegi ei kleebitaks külge litsi silti. Uus elu ei saa olla inetu. Peame aitama täie jõuga, et noor ei murduks.”

Sults on oma koolis see staar. Paljud neiud on just talle oma tähtsa saladuse usaldanud. Sults on andnud nõu, kuidas asjast vanematele teatada, ja läinud ühe neiu palvel tollega koos naistenõuandlassegi, kuna alaealisel peab kaasas olema täiskasvanu.

„Kool kui noore igapäevane keskkond on sellises olukorras parim puhver,” arvab Sults. „Tüdruk tuleb koolist sünnitama saata soojalt ja südamlikult. Teha talle individuaalne õppekava, et ta teaks − teda oodatakse tagasi. Ka klass saab olla toeks.”

Tallinna Sikupilli keskkooli sotsiaalpedagoogi Gairi Reinvarsi sõnul on olukord keerulisem siis, kui alaealise ema õpetamine muutub õpetaja jaoks koormavaks. „Kui õpilane on pidev puuduja, ei hoia kontakti ega täida oma ülesandeid kohusetunde puudumise tõttu, muutub ka õpetaja suhtumine negatiivseks,” lausub Reinvars, kelle praktikas on rohkelt olnud olukorda, kus õpilane väidab, et tahab õppida, kuid ei tee selle nimel midagi. Ta on ka Caritaselt abi palunud või uurinud võimalusi taolisi õpilasi abistada.

„Noort ema on raske motiveerida,” nendib ta. „Kui ta on orienteeritud õppimisele, on võimalik leida lahendusi, kelle hoolde jätta laps tundide ajaks või korraldada õppetöö vastavalt beebi ja ema elurütmile. Motivatsioon peab tulema aga noore ema enda mõtetest. Kool saab abistada, lõplik otsus tuleb emalt endalt.”

VHK-s avati viie aasta eest Miikaeli ühenduse ja Ingrid Meistri juhatamisel koguni emade klass, sest gümnaasiumi tuli korraga õppima seitse noort ema. Lisaks tavalistele ainetele õppisid nad pedagoogikatundides ka ema olema. Klassikaaslased võtsid neiud omaks, õpetajad olid valmis andma lisakonsultatsioone. Kool korraldas lastehoiu, aitas lastele ja emadele riideid ja vahel toitugi muretseda. Palju oli vabatahtlikke toetajaid. Kooli lõpuekskursioon oli tänu Hollandi fondile Muumimaale.

„See kogemus mõjus meie õpetajaile, nad nägid probleeme uue vaatenurga alt,” räägib Miikaeli ühenduse juhatuse liige Ingrid Meister. „Ka tüdrukud muutusid kolme aasta jooksul. Kadus alaväärsustunne, mis sellises olukorras tihti omane. Nende sõnum eakaaslastele oli, et õigem on enne kool ära lõpetada ja siis pere luua. Võimaluse eest meil õppida olid nad väga tänulikud.”

Sel õppeaastal õpib VHK-s kaks noort ema. Eraldi programmi neile pole. Meistri hinnangul on viimastel aastatel õnneks ka ühiskondlik arvamus hakanud paindlikumaks muutuma.

„Oleme kõik ühepikkused,” on ka Caritase perekeskuse ja emade kooli töö põhimõte. Lihtne ja inimlik. Heidi Rätsep ütlebki, et siin ei osutata teenust, vaid räägitakse silmast silma. Soovi korral võib tugirühmas käia mitu aastat.

Tugiisiku ja lapsehoidjana töötav Heidi Muulmann on ise raske tee läbinud ja suudab end samastada tänaste noorte emadega.

„Seitsmeteistkümneselt sain teada, et olen rase, tulin kutsekoolist ära, sest klassikaaslased hakkasid näpuga näitama,” räägib ta. Oli aasta lapsega kodus ja jätkas õpinguid täiskasvanute gümnaasiumis. Kord küsis ta aega järelevastamiseks, kuid hilines kümme minutit, sest lapsehoidja ei tulnud õigeks ajaks. Õpetajat aga põhjused ei huvitanud, ta ei lubanud järele vastata ning see mõjutas üldhinnet. Pärast elukaaslase äraminekut oli Heidi sunnitud lapse ja kooli kõrvalt tööl käima ning jõudis koju alles siis, kui laps juba magas.

„See oli suur õnnistus, et mind perekeskusse tööle kutsuti,” on ta nüüd oma elu, töö ja missiooniga rahul.

Kunstigümnaasiumi direktori Märt Sultsi kõige soojemad emotsioonid on lõpuaktuselt, kui kaks tüdrukut istusid tunnistuste ootel, titad süles. Emal-lapsel olid seljas ühesugusest kangast riided.

„Pereelu hakatakse nüüd varem elama, sõltumata sellest, kas me tahame. Kui erivajadustega lapsi tuuakse väevõimuga kooli, miks ei või siis noored emad siin käia. Lapse saamine ei ole taunitav, see on õnn. Kui ikka kuldne kuu on kellelgi seljas, pole midagi teha!” tuletab Sults meelde Eesti filmiklassikat ja salapärast põhjust, miks meremees Timmu noorukese Liina ära võlus.

————–

Mille poolest erineb teismeline ema küpsest?

Monika Vändra, Tartu seksuaaltervise kliiniku psühholoog

Noorelt emaks saanutel on haridustee sageli pooleli ja sellest on tingitud mitmed probleemid. Raskem on leida tasuvat tööd ning seetõttu on keeruline majanduslikult toime tulla. Näiteks põhikooliõpilasel on raske kooliteed pooleli jätta, kuna põhikooliealiselt eeldatakse kooliskäimist. Põhikooli on hiljem oluliselt keerukam jätkata, kui näiteks ülikoolis akadeemiliselt puhkuselt naasta.

Kuna neil puudub tööstaaž, pole ka töötuna arvele võtmisest suurt abi. Haridustee jätkamist piirab sageli lapsehoidmisvõimaluse puudumine.

Tulenevalt väiksemast elukogemusest on noortel emadel kesised teadmised lapsekasvatusest: toitumine, arendamine, tervisemured. Kuna teismeline ema on ise veel kujunemisjärgus (tema aju areng on veel käimas), ta on haavatavam kui täiskasvanu, vajab ta rohkem toetust ja abi.

Sageli on rasedus planeerimata, seega võib olla keerulisem emarolliga kohaneda. Teismeline on kergemini mõjutatav ka eakaaslaste hinnangutest.

Väga noores eas emaks saajal sageli puudub elukaaslane, kellega vastutust jagada. Ka ühiskond mõistab väga noore ema sageli hukka, kipub süüdistama.