Sirje Pärismaa: Seinad õpetavad

2. nov. 2012 Sirje Pärismaa - Kommenteeri artiklit

Olin esimest aastat tööl Tartu uhiuues 1400 õpilasega hiidkoolis, kui ühel halval päeval lõhuti minu klassi garderoobi uks. Kuna keegi pahategu üles ei tunnistanud, käskis direktor kutsuda kokku lapsevanemad ja olukorra kähku lahendada. Seisingi üsna nõutult endast kaks korda vanemate inimeste ees ja kuulsin vastuseks oma appikarjele vaid vaikust. Kuni tõusis püsti ühe paraja jõngermanni positsioonikas papa ja ütles: „Kaua me siin ikka süüdlasi jälitame, tellin uue ukse ja lasen ette panna, ega siis noor õpetajanna seda pea tegema!”

Ülejärgmisel päeval oligi uks ees. Laste riided olid taas kindlas kohas, direktor rahul ja garderoob korras ilmega. Algaja õpetajana ei mõistnud ma, mida teadis meie kooli staažikas direktor − kui oluline on kaotada lõhkumised-sodimised koolis välkkiirelt, et õpilased seda tähelegi ei pane. Mis siis, et uuendustöid tuleb teha ka „ebapedagoogiliselt”, enne kui süüdlased selgitatud ja karistatud.

Mõne aasta pärast avas kool kunstikallakuga klassid ja tüüpmaja koridorid muutusid üha kaunimaks. Seinu katsid õpilaste tööd, lõhkumist jäi järjest vähemaks ja grafitikunstnikkegi olid vaid mõned üksikud. Üks neist, kel ikkagi meeldis aeg-ajalt endast fallosemärke „signatuurina” maha jätta ning kes tõsisemaidki probleeme tekitas, kannab praegu Ameerikas eluaegset vanglakaristust ühe väliseesti vanaproua tapmise eest. Ei hakka siiski tegema freudistlikke psühhoanalüütilisi järeldusi.

Küll aga võib kinnitada, et kooli välimus pole sugugi vähem tähtis kui sisu, mida seal pakutakse. Seinad õpetavad. Õdusust saab lihtsate vahenditega ka tüüpprojektiga koolides luua. Eelisolukorras on muidugi ajaloolistes hoonetes paiknevad koolid. Eks ole ju nn eliitkoolidki esimese vabariigi ajal ehitatud, erilise auraga majades.

Iga viies Eesti maakool paikneb mõisahoones. Sellise unikaalsusega oleme ka maailmas tegijad. Võib ju pidada asutava kogu mõisate võõrandamisotsust bolševistlikukski, ent on igati kõnekas, et 1920-ndate algul otsustas noor Eesti riik võtta 300 endist mõisamaja kasutusse just koolidena. Praeguseks on koolid jäänud 59 mõisasse ja just tänu sellele on meil nii suur osa mõisakultuurist säilinud.

Uus aeg on loonud uued rahavõimalused ja mõisakoolid on tagasi saamas endist nägu. Mõisakoolide liikumine on olnud hea näide demok­raatlikust asjaajamisest. Algas see paarkümmend aastat tagasi Kiltsist, kus õpetajad algatasid kooli ajahamba küüsist päästmise. Tekkisid maakondlikud mõisakoolide ühingud, tasapisi jõuti üle-eestilise ühenduseni. Tõsi küll, rikkamad vallad tegid oma mõisakoole juba ilusaks, kuid läbisid hirmsa kadalipu, et riigi raha kohale jõuaks.

„Tundus, justkui toodaks kulleriga Tallinnast raha,” meenutas eelmises Õpetajate Lehes Villio Reinsalu, kelle initsiatiivil Eestis esimene mõisakool, Illuka, terviklikult renoveeriti.

Ühenduses on tõepoolest jõud: direktorid ja koolipidajad panid seljad kokku, et ühise eesmärgi nimel liikuda. Küllap oli üks ärgitaja toonase haridusministri väide, et mõisad kui kultuuriväärtused ja kool kui haridusasutus ei ole mõeldud koos tegutsema. Ministrid tulevad ja lähevad. Õnneks ei jõua ebakompetentsusest kantud mõtteavaldused alati tegudeni.

Kultuuriministeerium algataski kümne aasta eest mõisakoolide programmi ning toetust tuli ka haridusministeeriumi programmist „21. sajandi kool”. Riigi žest oli kinnitus Norra riigile, et oskame väärtustada kultuuripärandit, ja nii avanesid ka naftamaa rahakraanid.

Enam ei kahtle keegi, et mõisakoolis saab kooli pidada. Ja kui vastupidist väitnud minister tõi ühe argumendina keemiakabineti ja tõmbekapi puudumise, siis näiteks Tõstamaa keskkoolis on nüüd klaasseinaga keemialabor. Õpetamata ei jää mõisakoolis ruumide eripära tõttu küll ükski aine. Boonusena saavad lapsed tarkustele lisaks veel erilise interjööri.

„Kool peabki näitama noorele arenemiseks kätte esteetiliselt õige suuna,” kinnitab Tõstamaa keskkooli direktor Toomas Mitt. „Kodus võib ju uks lääbakil või must kastrul kööginurgas olla, aga kui laps harjub, et koolis on ilus, tahab ta ka oma kodu kenamaks teha.”

Mõisakoolide direktorid kinnitavadki: lapsed hoiavad kooli kui oma silmatera ja õpivad sellises ümbruses käituma. Koolivälisel ajal võib igaüks mõisatesse sisse astuda ja kas või mõisnikumõtteid heietada Praegu pole aga selge, kas mõisakoolide toetusprogrammid ikka jätkuvad. Kuigi hullus seisus pole enam ükski mõisakool, oleks kahju, kui riik oma õla ära võtaks. Siis kaoks ka välisraha.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!