Tänavale! Täna? Vale!

25. nov. 2012 Karl Martin Sinijärv kirjanik - Kommenteeri artiklit

On üleskutsete kõlamise aeg. On kõlavate üleskutsete aeg. On igav aeg valimiste vahepeal, ja see tekitab kärsitust. Mis võib olla küllaltki loominguline takkatorkija. Üleskutsed kõlavad, inimesi kutsutakse tänavatele, ja mõned inimesed võtavad kutset viisakalt kuulda. Isegi RSVP-d ei pea tegema (mis maakeeli tähendab teadupoolest Registreeruda Söögi Varumise Pärast, aga sööki meeleavaldustel üldiselt ei pakuta).

Tänavatele minemisega on nii ja naa. Sisulises ja ajalises ja kohalises mõttes. Tänavatele minek Eestis või Indias, Californias või Pariisis on täiesti ise asjad. Mõnel pool pole vaja tänavatele minnagi, sest suurem osa elust toimub niikuinii tänaval. On tänavakohvikud ja tänavakunstnikud, tänavaluule ja terve elujõuline tänavakultuur. Meie traditsioonis on paremal juhul olnud tänavale heitmine ja tänavapoisid, sihuke kraadelik, kodutu, lõngusehõnguline tähendustaust. Mis kliimat arvesse võttes on täiesti arusaadav. Siinmail tahaks ikka tubase tegevuse juurde, kodusse, mis kindlus. Tänavale tulek on Eestis midagi märksa erilisemat, eraldi ettevõtmine, suur samm üksikisikule ja võib-olla ka ühiskonnale. Olgu, suvel ehk veel, kui juhtub olema sedasorti aasta, et suvi tuleb. Siis võimaldab eestlane endale laulvaid revolutsioone, öölaulupidusid ja pärislaulupidusid. Aga et inimene talvel tänavale tuua või, noh, külmal ajal üleüldse – see praegune ikka päris talveks veel ei kvalifitseeru –, selleks, jah, on vaja päris kaalukaid põhjusi.

Põhjuste ja nende serveerimisega tasub olla ettevaatlik. Oleme näinud streikimas arste ja õpetajaid, oleme näinud ACTA-proteste ja mõndagi muud, seda kõike napi aasta jooksul. Iseenesest väga hea, et inimesed on valmis vajadusel tänavatele tulema, kuid peab ka vaatama, et tulipunkti turvaliselt ära ei hajutataks. Eesti ei ole Prantsusmaa, kus mingi meeleavaldus toimub pidevalt, järjekordne (puna)lippudega kolonn on (linna)kujunduselement nagu põlispuud bulvaril või tapeet elutoas. Ning umbes samasuguse mõjuga ühiskonnale. Meilgi võib meeleavaldustel kohata suuresti samu nägusid nii korraldajate kui ka kohaletulnute hulgas ja üsna lihtne on klikevastastel väljaastumistelgi muutuda samasuguseks klikenähtuseks. Ning kaotada seega tõsiseltvõetavuses. Ei maksa arvata, et seda ohtlikku omadust ära kasutada ei mõisteta.

Harta12 teksti lugedes nähtub, et ihaldatakse uut ühiskondlikku kokkulepet, alternatiivset institutsiooni, rahvaalgatuse instrumenti. Kui nüüd läbi mõninga huumoriprisma väljenduda, siis – on selline instrument. Selleks on laulupidu. Valituks osutuda soovijad peavad lihtsalt ülemise värava juurest laulukaare suunas minema hakkama, ja kes tervelt pärale jõuavad, need võivad järgmised neli aastat valitseda. Probleem on taas selles neljas aastas. Liiga harva on meil see laulupidu. Tahaks ju kogu aeg joriseda, isegi kui viisi ei pea, ja selle jorina kõigile kuuldavaks teha. Selleks on suurepärased superstaarisaated ja veel suurepärasem internet tegelikult täitsa olemas. Ja on meeste laulupidusid ja punklaulupidusid ja kohaliku tähtsusega laulupidusid, laulurahvas ikkagi. Ma imestan, et keegi ei ole välja tulnud homolaulupeo ideega, see oleks palju vägevam kui mingi pisike paraad, ja kui korraldada seda sihipäraselt valitud esinejatega lauluväljakukontserdina, siis oleks instantsidel kaunis keeruline asjast ära ütelda. Nii ilus oleks vaadata, kuidas ametnikud vingerdavad ja ossidel läheb soolesisu keema, et mis rüvedust nüüd meie pühal pinnal toimetatakse. Elton John varsti tuleb, natuke soojendusesinejaid juurde ja rahvusvaheline kõlapind missugune. Palju toredaid inimesi tuleks tänavatele. Demokraatia areneks hüppeliselt, aga mu huumoriprisma hakkab juba natuke mõranema siinkohal.

Mis maailmale revolutsioon ja Prantsusmaa, see Eestile Tartu, ja ei saa jätta imestamata, et Tartu-diskursus paisub pahinal, nagu ka kvaliteetmemuaristika; ning piir mälu- ja ilukirjanduse vahel sasineb jätkuvalt. Muti mälestuste ja Remsu supilinluse seltskonda astus äsja Rein Veidemann romaaniga „Tund enne igavikku”, „Prantsuse pasjansiga” lisab euroopalikku mõõdet Helle-Iris Michelson. Peavooluhõllanduse tasanduseks ja taustateoks tasub tutvuda „Mitte-Tartuga”. Asjad loksuvad kohe paigast ära, kus ongi nende uus koht. Pole võimatu, et tänaval.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!