Tollimees Tõll, kaupmees Caupo, veskimees Vesse

23. nov. 2012 Karl Kello - Kommenteeri artiklit

666 aastat tagasi,1346, müüdi Eestimaa maha. Nõnda sattusid Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnusega pärast Jüriöö ülestõusu ebaõnnestumist Saksa ordu kätte. Müügimeheks oli Taani kuningas Valdemar, hinnaks 19 000 hõbemarka, ca neli tonni hõbedat. Paar aastat enne Jüriöö ülestõusu, 1341, oli Taani Valdemar müünud Skåne Rootsile 49 000 hõbemarga eest. Skoonemaa ja Eestimaa hertsogkonna tolleaegses käekäigus ilmneb seega otsene paralleelsus ja ka tulemused on otse vastupidised: Skåne talupoegade ülestõus sakslaste vastu oli lõppenud võidukalt ning kohalikud aadlikud ja vaimulikud valisid oma kuningaks noore Magnus II Erikssoni Rootsist.

Veel aastal 1329 oli Taani kuningas ja Eestimaa hertsog Kristoffer II kinnitanud Eestimaa igavest ja lahutamatut kuulumist Taani kroonile. Kuningas tõotas pühalikult ja kirjalikult, et ei tema ise ega tema järglased anna armastatud Eestimaad kunagi ega mingil põhjusel käest.

1330 langes Riia linn ordu võimu alla. Riialased pidid väidetavalt linna müüri maha kiskuma sealt, kust ordumeister sisse astub, rõhutades sellega, et tullakse vallutatud linna. Ordu pidas plaani, kuidas Tallinn enda kätte saada. 1339 tegi Saksa keiser väidetavalt Saksa ordu kõrgmeistrile ja Liivimaa ordumeistrile ülesandeks hõivata Eestimaa takistamaks Läänemere muutumist Rootsi sisemereks. Põhja-Euroopas ainulaadne orduriik pidas vastu paarsada aastat, kuni Liivi sõjani, mille tagajärjel langes maa ometi Rootsi võimu alla. Peab ütlema, et meil ei vedanud. Ajalool on oma loogika ja suure idanaabri eest polnuks meil nii ehk nii pääsu. Aga vahest õnnestunuks Eestimaal pöörduda põhjaeuroopalikule arenguteele, nii et pärast siitkaudu Venemaa akna raiumist Euroopasse polnuks saksa aadlil enam seda väge ja võimu, et meie esivanemaid pärisorjusse suruda. Oleks on oleks, aga ajaloos on ka „oleksitel” oma koht, et eri võimalusi läbi mängida.

Innovaatiline veskimees

Aastal 1343, kui toimusid katastroofilised pankrotid Itaalia, eriti Firenze pankades, algas Eestimaal Jüriöö ülestõus. Alustada oli plaanitud maikuu esimestel päevadel, ordu provokatsiooni tõttu nihkus algus kümmekond päeva varasemaks, jürilaupäevale. Jumala halastuse läbi hoiti ära suur õnnetus, kirjutab kroonik. Saarlased alustasid ilmselt kokkulepitud ajal, nn väiksema jaagupipäeva eelõhtul. Kui orduvägi vallutas saarlaste tugeva palkidest tehtud kindluse, hukati saar­laste (sõja)kuningas Vesse.

Vesse eriseisund nähtub sellestki, et teda nimetatakse nii Hermann Wartberge kui ka Marburgi Wigandi kroonikas nimepidi. Saaremaal tähendab veske, vessik, vesik ‘veskit’. Tõenäoliselt annab ka Vessu (Vesso) talusid ning Vessina rehte (Karja) seostada nii veskiga. Vesike oli ka koivaliivlaste vanemaid. Tuuleveskid hakkasid Liivimaal väidetavalt levima 14. sajandist, need olid väikesed kompaktsed püstsambal tervikuna tuulde pööratavad pukktuulikud. Vesiveskeid hakati meil ehitama hiljemalt 13. sajandil.

Kas Vesse oli suure vesiveski omanik või võttis hoopis kasutusele kergesti paigaldatava tuuleveski, mis sai tema talu iseolemise sümboliks? Või seadis sisse tõhusa Hollandi tüüpi torntuuliku, millel mitu paari veskikive ja tuulde pööratakse ainult pea? Veskimees ja sepp olid tollases külaühiskonnas rohkem rahvamehed kui kes tahes. Eesti vanasõnade järgi kuuleb sepapaja paku otsas ja veskikojas koti otsas kõike. Sepapajas ja veskikojas aetakse need kõige magusamad jutud. Kumbki paik on meeste kokkusaamise koht. Kergesti võib ette kujutada veskikojas arendatavat saksavastast temaatikat, et vaja ordule vastu astuda, enne kui tal liiga palju võimu käes, vmt. Veskikoja ja sepapaja n-ö organisatsiooniliseks tegevuseks sobilik paralleelsus ilmneb ka kroonik Renneri teates, mille järgi maarahva viimase suure ülestõusu ajal Harju- ja Läänemaal 1560 seati keegi sepp kuningaks.

Võimalik, et saarlased ei tõusnud üles mitte niivõrd kristluse kui ordu vastu. Vahest oli eesmärk koguni üritada pöörduda tagasi kohaliku muinaskristluse juurde? Kroonikud näiteks ei pilla sõnagi sellest, et ülestõusnud oleksid rüüstanud kirikuid (Villem Raam on kirjutanud, et Jüriöö ülestõusu ajal 1343 rüüstati Valjala kirik ning purustati Karja kiriku põhja- ja lõunaportaal). Mis põhjust olnuks kroonikuil vaikida, kui piiskopile kuuluva Valjala ja Karja kiriku oleksid talupojad tormiga võtnud, see olnuks ju niisuguste jumalast taganejate halvustamiseks parim võimalus? Ülestõusnud kogunesid Karja kandis, kirikuriigi aladel, võimalik, et Vesse kodumail. Vahest said Karja kiriku portaalid kannatada hoopis ordu rünnaku käigus?

Tölner Tõll, rikkur Caupo

Kui Caupo ja Vesse on n-ö ajaloolised tegijad, siis Tõll ja tema kallis kaasa Piret pigem poolmüütilised kujud. Johtuvalt sotsiaalpoliitilistest muutustest ühiskonnas hakkas alates 10. sajandist ülikkonna mõjukus väidetavalt kasvama ja kaupmeestel tuli neile rohkem tolli maksta. Veel 13. sajandi alguses tundsid ojamaalased rõõmu saarlastega peetava rahu julgeolekust. Kaubarahu ja suhteliselt kindlate tollitariifide konteksti peaks kuuluma ka maksukoguja. Tölner. Vägev, võimukas ja rikas mees. Näiteks Suur Tõll. Tõll (ka Toll, Töll) on ristinimi. Tõllu ristinimeloo lahkamisel on ilmselt mõttekas kaaluda ka tollimees Tõllu võimalust. Tölner (saksa Zöllner), vrd muinaspõhja tollr, norra toller, anglosaksi toll, vanasaksi tol, vanaülemsaksa zol. Tollimaksmise ja tölneritega (vrd hilisladina tolonearius, vanaülemsaksa zolonari) seotud sõnavara ilmus muinasskandinaavia ja germaani keeltesse 9. sajandi keskpaiku. Järelikult arendati kohapeal ka vastavat praktikat.

Tõllu seostamine tollindusega võib esmapilgul tunduda muidugi küsitavana. Kuid vahest polegi poolmüütiline tollimees Tõll kohalikus kontekstis nii väga üksik ja kummaline nähtus? Tõenäoliselt leiame talle siitkandist paraja paarilise, näiteks Toreida liivlaste quasi rex Caupo näol, kes oli ajalooline isik. Caupo (Kope vanemas riimkroonikas) võib väga hästi tähendada lihtsalt kaupmeest (ld kaupo ‘sissesõiduhoovipidaja, kõrtsmik, kaupmees’; vrd liivi kop ‘kaup’; vrd eesti kaupama ‘kauplema’; vrd gooti kaupon, mn kaupa ja kaupangr). Johannes Renneri keskalamsaksakeelses kroonikas, 16. sajand, nimetatakse Caupot rikkaks talupojaks (einen riken buren genant Kope). Kui Caupo vägevus põhines rikkusel ja tema rikkus põhines kauplemisel, pidi tal olema Tõllu klanniga verine kana kitkuda – saarlased kontrollisid kaubateed mitte ainult Daugavale, vaid ka Koivale, nõudes kallist tolli. Saarlaste ja Caupo vahelist verist vastasseisu käsitleb kroonik Henrik mitmel puhul.

—————-

Jüriöö kuningad

Maarahvas va­lis endale neli kuningat (üks iga osavõtva Vana-Eesti maa etteotsa?). Eestlaste kuningad suundusid koos Tallinna piiskopi Olaviga ordumeistri, Viljandi ja Riia komtuuride, Järva foogti ning teiste tähtsate orduisandate juurde kõnelustele Paide ordulinnusesse. Auväärses eas Tallinna piiskop allus Lundi peapiiskopile. Kas Paidesse mindi ühtlasi lootuses taastada endisaegne kirikuriik Vana-Eesti omaaegse nelja maa piires? Ordu ilmselgelt kiirustas; eestlastel oli ilmselgelt vaja aega võita. Läbirääkimistele saabunud kuningad tapeti moraali- ja õigusnormide vastaselt.

Krooniku teatel ehtinud neli kuningateks valitud eesti talupoega end kirjude kuubedega ja pannud pähe röövitud neitsikroonid, mis olnud sel ajal moes ja kullatud. Kirju kuub ei saa olla kindlasti mitte ühtlaselt porihall ega pruunivõitu. Eesti pärimustes võib näiteks kurat kanda kollast kasukat ja siniseid-punaseid rõivaid, piksejumalal olevat ühes jalas sinine, teises kollane sukk … Maasoost kuningate kirjud kuued võisid seega väga hästi olla ka sinist, punast, kollakat tooni – nagu narrirüü värvid, mis viitavad päikesekultusele.

Kullatud neitsikroonidega pidi aga midagi erilist lahti olema, et kroonik pidas vajalikuks nende abil kohalikke kuningaid mõnitada, alandades meeste väärikust. Pilt omandab mõnevõrra teise värvingu, kui arvestada, et need kuldsed kroonid olid kõige tõenäolisemalt kolmeharulised – nagu ka Euroopa traditsioonilised neitsikroonid. Kolm sarve resp. kolmeharuline peakate oli soomeugrilaste ürgse päikesejumaluse atribuut. Soome loitsude järgi olnud Päevapoja kübar kolmeharuline. Päevapoeg teati tegutsevat müütilisel Saarel Kaleva järve maastikes. Saaremaad mainitakse müütiliste päevapoegade asupaigana ka eesti rahvalauludes ja muinasjuttudes. Saaremaist vaaraod mainis kroonik Henrik aasta 1227 kohta käivana. Nii et ilmselgelt polnud need mehed, kes koos Tallinna piiskopiga Paidesse läksid, mingid laadatolad, vaid täieõiguslised kuningad, kes kandsid kuninga nime, kuldset krooni ja kirjavat rüüd suurema õigusega kui ükskõik kes teine siin maal. Kolmeharulised algsed kuningakroonid viitasid selle kandja päikselisele olemusele, neljanurgelised-neljaharulised kroonid tema maajumalikkusele.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!