Ebaakadeemilisest haridusest

7. dets. 2012 Tiit Pruuli - 1 Kommentaar

Tiit Pruuli

Kunagi kirjutas Hando Runnel ühe oma luulekogu palgelehele pühenduse mu kasuisale: „Harald Peebule, ebaakadeemilise õpilasena Hando Runnel.” Ega ma tol korral koolipoisina päris täpselt aru saanud, mida see sissekanne tähendas. Professor Harald Peep oli üks kõige akadeemilisemaid inimesi, keda ma tundsin. Ma teadsin seega, kes on akadeemiline õpetlane, aimasin ka, kes on akadeemiline õppur. See pidi olema midagi soliidset, kindlat, positiivset.

Aga mis on siis see ebaakadeemiline õpetus, millest Runnel kirjutas? Mida need Hando ja Harald seal kabinetis õhtute viisi jutustasid? Midagi ebasoliidset, ebakindlat, negatiivset?

Ei osanud poisikese pea sellele vastata. Aga midagi põnevat see oli, sest kord pärast Runneli minekut jäi lehti lauale, teiste seas värss, mille salamahti ümber kirjutasin ja koolis klassikaaslastele näitasin.

Kussa päevaleht kelgib:

haridus nii-nii suur.

Haridus pole peldik,

peldik on kultuur.

Ilus punane peldik

peegeldub Peipsi vees.

Saabuvad sugupõlved

istuvad kord seal sees.

Tagantjärele olen aru saanud, et see oli ehk üks minu esimesi ebaakadeemilisi õppetunde. Midagi, mida ametlikult polnud ette nähtud, aga mis heade inimeste toel ometi teoks sai.

Olen lõpmata tänulik oma koolile, Miina Härma gümnaasiumile, kus selliseid õppetunde tuli ridamisi. See, mida bürokraatiakeeles nimetati klassiväliseks tööks, tähendas pidevat eneseharimist muusikas, teatrite ja näituste ühiskülastusi, mitteformaalseid vestlusi õpetajatega. Olid teatriringid ja diksiländipundid, olid raamatusõprade klubid ja fotoringid, kõigil eesotsas oma ala head fanaatikud. Olid teenelised õpetajad Lia Paaver ja Igor Holts, kes teadsid, et minust ei saa iialgi head keemikut ega matemaatikut, ent samasuguse innuga kui oma lemmikõpilasi-olümpiaadivõitjaid aitasid nad minusuguseid radadele, kus meie tugevad olime.

Oluline, et oli kaasõpilaste seltskond, kes ka Toomemäel õlut juues ei sallinud endi hulgas neid, kes ei teadnud, et šveitser Theo pole mitte õllerestorani Humal väljaviskaja, vaid Undi „Sügisballi” tegelane. Kõik Viidingu ja Runneli salmid, mille Rätsep, Rannap või keegi teine viisistanud, pidid peas olema; esmaspäeval pidid teadma, mida oli kirjutanud reedene Sirp ja Vasar. Muidu ei pääsenud seltskonda. Loll oli loll olla.

Arvan, et minu maailmaavastamised said alguse vanaisa tammise kirjutuslaua tagant, millest vanaisa surma järel sai minu koolilaud. Istusime pinginaabriga tunde ja tunde selle laua taga, aga mitte niipalju nina füüsikaraamatus, kui laua katteks olnud vanas maakaardis. Kus asuvad maailma suurimad linnad? Kas ilusam on London või Pariis? Mis rahvas elab Siiamis? Kes on Austraalia riigipea?

Vastuseid ei osanud me otsida kooliõpikutest, internetist ei taibanud siis unistada ka vennad Strugatskid. Püüdsime tarkuseterakesi leida vanaisa riiulitest, 19. sajandi viimase veerandi Brockhausidest, 20. sajandi alguse Meyersitest või eestiaegsetest Kleisidest.

Oma Tartu kooli vaimu nägin aastakümnete pärast ka tütre koolis – Vanalinna hariduskolleegiumis. See, mida teevad Lembit Peterson, Kersti ja Anu Nigesen, Jaak Johanson ja teised, ei ole haridusministeeriumi ette kirjutatud. Seda ei saagi ükski minister käskkirjaks vormida. Minister ei saa ette näha, et Jaak, kutsu lastele tundi külaliseks punase habemega šotlane, vii nad kõik kohvikusse ja rääkige, mis on igavene elu. Luuletus ei väändu käskkirjaks.

Ebaakadeemiline haridus on raamatud, mis on su kodustes riiulites, filmid, mida käid koos vanematega vaatamas, seltskond, kes ümbritseb sind ja su peret.

Minu mitteakadeemilisse haridusse on olulise panuse andnud näiteks professorid ja akadeemikud Johnny B. Isotamm (Solženitsõni käsikirja „Elagem ilma valeta” levitaja), Helju Vals (emakeele hoidja), Jaan Unt (klassikaline filoloog ja elegantne diskuteerija), Arno Jõgi (südamlik alkohoolik), Jaan Tootsen („Ööülikooli” raadiosaadete toimetaja). Ja veel palju inimesi, kelle nimed ja teened väärivad omaette lugusid.

Et mis on jutu mõte, mis on loo moraal?

Me kõik oleme õpetajad.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ebaakadeemilisest haridusest”

  1. […] külauudistes, Hiiu lehes, Kumas, Eesti kirik“, Sirbis, Kirjanduse ja keele ajaveebis, Õpetajate Lehes, ajakirjas “Keel ja Kirjandus” 2013 nr. […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!