Hea pilt algab heast loost

21. dets. 2012 Tiina Vapper - Kommenteeri artiklit

Eestimaa mitmekesine ja kaunis loodus pakub igal aastaajal pildistamiseks ammendamatuid võimalusi, lausub tuntud loodusfotograaf Arne Ader, kelle pildipangas www.loodusemees.ee leidub üle 20 000 loodusfoto. Arne Ader on ka väga hea looduslugude jutustaja. Temalt on ilmunud sadu loodusteemalisi artikleid ja kümmekond loodusraamatut, ta on õpetanud loodusfotot Tartu kõrgemas kunstikoolis ja kursustel ning on eesti esimese loodusfotograafia õpiku üks autoritest. Ühel kirkal talvepäeval rääkisime temaga looduspiltidest ja -lugudest.

Milline on hea loodusfoto?

Loodusfotoga on nagu iga teise fotoga – tal peab olema sisu. Hea pilt algab heast loost. Kui me koos sõber Urmas Tartesega loodusfotograafia õpikut kirjutasime, jõudsime sinna välja, et nii nagu heas luuletuses on palju ridade vahel peidus, on see ka hea pildi puhul. Pildil olevat lugu saab sõnadega kirjeldada, kuid midagi sõnulseletamatut peab seal veel olema – foto tundeid virgutav pool, lumm. Nii et hääs pildis peaksid lugu ja lumm tasakaalus olema, siis kõik toimib, siis on pildis väge!

Taolised pildid tuntakse kiiresti ära. Kui näitan oma pildiprogramme, käib mõne foto puhul ikka ja jälle saalist kahin läbi. Need pildid, mis inimesi kõige rohkem võluvad, on mõnikord õige lihtsad. Üheks klassikaliseks lummapiltide teemaks on päikeseloojang merel.

Kuidas saab õpetada lugu pildi sisse panema?

Olen teinud erineva pikkusega fotokursusi: mõni on kestnud tund või paar, teine mitu päeva. Lühikestel kursustel, kus pildistada ei jõua, olen õpetanud vaid seda, kuis pildi motiivid annavad edasi lugu. Hiljuti vaatasime näiteks lastelaagris läbi paarkümmend valge-toonekure fotot ja arutasime üheskoos, kuis ühest linnuliigist tehtud pildid jutustavad erinevaid lugusid. Pikematel kursustel õpime ka seda, kuidas aparaati sättida, pildistame palju ja analüüsime kõikide kursustel osalenute pilte. Väga palju saab õppida tehtud vigade märkamise kaudu.

Iga pilt on otsekui sild välise ja sisemise maailma vahel. Pildistamis­objektid on meist väljaspool, aga motiivid kuuluvad meie sisemaailma. Kui fotograaf ütleb, et ta leidis jõe äärest kena motiivi, siis leidis ta selle ilu iseendast: jõgi osutus siinkohal äratavaks päästikuks. Ja kui vaataja näeb fotol kaunist jõge, siis võiks fotograafi kogetud sisekaemus ka pildi vaatajas teatud viisil korduda.

Kui suur osa foto õnnestumisel on tehnikal?

Tehnika on tähtis, eriti tänapäeval, mil see areneb väga ruttu. Mõnda fotot saab teha praktiliselt iga aparaadiga, kui tead, mida väljendada tahad ja kui on pildistamiseks silma. Tehnika valik sõltub palju sellest, millised meie huvid on. Laia profiiliga pildistajal peab olema fototehnikat natuke suurem kotitäis. Linnu pildistamiseks on vaja üht objektiivi, lepatriinu pildistamiseks teist. Aga ka parima tehnikaga ei tule head pilti, kui me ei kujuta piisava selgusega ette, mida me parajasti pildistame.

Millised on teie lemmikpaigad, mida tahaksite pildile püüda?

Mõned kohad ja ajad on erilise väega. Meie oma maausus kutsutakse selliseid väekaid kohti pühapaikadeks ja väekaid aegu pühapäevadeks. Taoliste paikade ja aegadega seotud traditsioonid on kestnud tavaliselt pikka aega.

Loodusfotograafide puhul on natuke teistmoodi. Oleme omamoodi maadeavastajad, uute väepaikade otsijad. Igaüks tunneb neid ära omamoodi. Ja mõnda kohta jääme ikka ja jälle külastama.

Minu jaoks on näiteks Puhtu üks selline koht, kuhu tahan alati minna. Puhtus on laialehine mets, kus esineb lillerohke kevad ja värvikirev sügis. Mind viis Puhtulaiuga kokku huvi lindude rände vastu. Puhtu on ühtlasi Arktika värav, kust käib läbi põhjamaiste aulide, vaeraste ja kauride rändetee.

Eestimaal on viis maastikupiirkonda. Meil on Põhja-, Lõuna-, Lääne-, Ida- ja Vahe-Eesti. Igaühel neist on inimesele pakkuda miskit õige erilist. Meil on võimalik nautida Vahe-Eesti veeuputust, Lõuna-Eesti lumiseid künkaid, Ida-Eesti põlismetsatükke, Põhja-Eesti rändkivirikkust, Lääne-Eesti linnu-uputust …

Kasvasite üles Otepää kandis. Kas ka teie esimesed fotod on siin tehtud?

Jah, see oli kooliajal, käisin vist viiendas klassis. Mul oli siis uhiuus Smena 8M ja tegin mõnekilomeetrise matka Valgjärvelt Aiastesse. Pildistasin lumist maastikku. Oma esimese filmi lasin ilmutada fotoateljees ja kui selle kätte sain, oli seda tore vaadata küll. Need olid muidugi siis mustvalged pildid.

Praegu hakatakse pildistama isegi enne koolipõlve ja see on ju vahva. Pildistamises on olulisel kohal nii mõtted kui ka tunded ja need mõlemad on laste arenemisel samavõrd olulised.

Mõni aasta tagasi ilmus teil Otepääst ka fotoraamat.

See on minu tõlgendus Otepääst, üks Otepää lugu paljude teiste seas. Minu Otepää raamatus on vähe maju ja palju loodust. Selles on olulisel kohal Otepää sümbolid läbi aegade: karupead meenutav linnamägi, linnaalal enne inimesi enamuses olnud sarapuud, looduspargi vapilind väike-konnakotkas ja muud seesugused asjad.

Olete mitte ainult loodusfotograaf, vaid ka loodusemees. Kes on loodusemees?

Loodusemees on looduslugude koguja, kandja ja edasiandja. Tänapäeval on loodusemeeste kasutuses rikkalikult erinevaid meediume – pildid, tekstid, loodushelid, videod …

Mõni aeg tagasi osalesin hiite kuvavõistluse hindamiskomisjonis, kus kutsuti mind isevärki moel – loonakuvaja. Seda võtsin suure tunnustusena, sest kuvaja tähendab natuke rohkemat kui fotograaf. Fotograaf on valguse ülestähendaja – piisab, kui ta teeb kvaliteetsed passipildid. Kuvaja on nähtavaks tegija. Kuvaja peab tegema nägijaks – fotode vaatajate teadvus peab avarduma.

Kui tähtis on loodusfotograafi jaoks juhus?

Väga tähtis. Loodusfoto on ehe, ei saa ju kutsuda põtra endaga kohtama. Selleks kohtumiseks tuleb valmis olla. Juhtub, et pildistamisest ei saagi iga kord asja, aga selles pole midagi halba. Iga korraga õpid looma paremini tundma, saad aru, kuidas ta käitub, iga kohtumine on liikumine hea pildi poole. Loodusfoto puhul peab silmas pidama, et loodusfotot ei lavastata. Vastasel juhul ei ole see enam loodusfoto.

Meenub teile mõni huvitav kohtumine?

Mäletan, et läksin Matsalus põtra pildistama. Olin kõik läbi mõelnud, plaan oli paigas. Mõnus udune hommik oli, istusin keset avarat Kasari luhta oma istmele ja jäin ootama. Äkki nägin, et nad tulevad kolmekesi: põdrapull, põdralehm ja vasikas. Emand ja vasikas pöörasid kõrvale, pull liikus otse minu suunas. Jõudis minuni, ja siis me vahtisime teineteist, pikalt. Nii suure loomaga vastamisi olles tundud endale oma aparaadiga väga väike. Aga mingit võimalust peitu minna ka ei ole. Eks siis sisustasingi aega pildistamisega.

See oli ülikooli ajal, mil läksime sõbraga Laeva sohu rabakanasid otsima. Oli varakevadine aeg, soo oli jäine ja kandis hästi. Rabakanad on varajased hüüdjad, seepärast läksime öösel kohale, et enne päikesetõusu valmis olla. Sättisime endid ootele piki Suurt peenart kulgevale loomarajale, sest see oli seal ainuke kuiv koht. Magamiskotid olid meil kaasas, et ei oleks külm hommikut oodata. Panime endile alla mõned kuuseoksad ja otsustasime, et pikutame natuke. Muidugi jäime magama ja ärkasime alles mingi robina peale. Siis märkasime, kuis suurte mändide all kasvavate kuusekeste tagant tõusis auru. Lähemal uurimisel selgus, et hunt oli otse meie kõrval valgejänese maha murdnud, soolikad olid väljas, sealt tuligi see aur. Eks me magasime ju otse huntide ja karude raja kõrval …

Kui palju on kasuks tulnud, et õppisite Tartu ülikoolis bioloogiat?

Looduspildi tegemine eeldab hääd looduse tundmist, sellest hakkab kõik pihta, teine pool on fotograafia või siis kuvamine oma kõrgemas ilmingus. Arvan, et bioloogiat õppima minnes tegin hästi, sellest on olnud palju kasu. Fotograafiat ei ole ma üheski koolis ega ühelgi kursusel õppinud, olen olnud iseõppija. Aga ega see, kui sa kuskil õppeklassis ei käi, ei tähenda, et õpetajad puuduksid. Üheks oma õpetajaks pean Fred Jüssit. Tema on õpetanud mind nende lugude ja fotode kaudu, mis ilmusid Eesti Looduses ajal, mil neid minul kõige rohkem tarvis oli. Mäletan, kuis ootasin ka Kustas Põldmaa looduslugusid, mis ilmusid sageli omaaegsetes rajoonilehtedes.

Kas igal fotograafil on oma käekiri?

Käekirja üks osa on meelepärased teemad. Aga lisaks näiteks lemmikrakursid, isikupärane kompositsioon, kõik kokku. Igaüks näeb ümbruses eelkõige seda, milleks vaim on valmis. Sõber Urmas Tartesel on näiteks talvisel ajal silma lumel ja lumes tegutsevatele putukatele. Mina märkan jällegi linde palju kaugemalt … Linnuhuvi on olnud mul pisikesest põnnist peale. See ilmnes palju varem kui huvi fotograafia vastu. Fotografeerinud olen paljusid teemasid. Ökoloogina on mind muuhulgas huvitanud kooslused, aineringed ja loomade käitumine.

Kujutate te enne pildistama minekut pilti juba ette?

Sageli on mul mingi nägemus olemas. Mööda Eestimaad ringi liikudes kaar­distan mõttes kogu aeg, kust saaks hea pildi, kui näiteks valgus oleks natuke teise suuna pealt, lund oleks rohkem või mida iganes. Tasakesi hakkab pilt peas kuju võtma. Kui tunnen, et kõik klapib, eks siis lähen kohale. Mõnikord lähebki õnneks. Või saan teada, mis veel valesti on. Selliseid küpsemisjärgus ideid on palju. Nimekirja neist ei ole, aga kuskil ajusoppides nad tasapisi selginevad.

Kas olete valmis sõitma Eestimaa teise otsa, kui sisetunne ütleb, et on õige hetk?

Jah, kui on teadmine, mida pildile tahta, ja kõhutunne ütleb, et hetk on õige, siis võib seda teha küll. Meenub kiire minek Osmussaarele, et pildistada sügistormi. Sellist asja on raske plaanida, võimalus, et see aasta jooksul õnnestub, ei ole kuigi suur, Aga valmisolek mul tookord oli. Jälgisin ilmateateid, laevakapteni number oli mobiilis. Kui tuli tormihoiatus, helistasin hommikul kaptenile ja küsisin, et kui keskpäevaks Dirhami sadamasse jõuan, kas saaksin veel üle mere. Lubati viia. Nõnda jõudsime sõber Gennadiga üksildasele saarele, kuhu jäime tormivangi viieks päevaks. Põnevaid pilte sai seal tehtud! Ja see tunne, kuis tuul surub mererannas vastu ninasõõrmeid nõnda kõvasti, et hingata on võimalik vaid avatud suuga …

Kas olete palju merd pildistanud?

Jah, ikka. Olen läbi käinud suure jao Eesti rannajoonest – vahest rohkem rannakilomeetreid siiski linnumehena ajal, mil osalesin väärtuslike rannaniitude väljasõelumisel. Eestis on palju pisikesi saari, mis on igaüks omaette kenad. Osmussaar, Vilsandi, Rammu ja Mohni on paigad, kus oleme käinud koos peredega ja kuhu on tahtmist tagasi minna. Ka pisikestel saartel on hea olla mõni päev järjest kohapeal, kiired ekskursioonid mind väga ei köida.

Kuidas sündis foto „Jõuluks koju”, mis valiti eelmisel aastal Baltikumi loodus- ja talufotokonkursil parimaks talufotoks?

See pilt ongi tehtud jõululaupäeval. Sõber Urmas Sellis helistas mulle, et tal on plaan tuua lambad jõuludeks suveküünist koju talvelauta, ja kutsus pilti tegema. Olin parajasti jõulukuuske otsimas: käin kuuse järel ikka jõululaupäeval. See maatükk ei ole Otepääst kaugel, aga sinna tuleb talviti jala minna, autoga ligi ei saa. Seal siis parajasti sumpasingi, kui Urmas helistas. Fotoaparaat oli mul kaasas, sest oli mõnus tuisune ilm. Niimoodi otsekui möödaminnes saigi see lammaste pilt tehtud. Ja selles pildis on mõnus jõulumeeleolu küll.

Olen seda märganud, et pühade ajal – olgu selleks jõulud, jaanipäev või mardipäev – kipuvad pildid lausa vägisi õnnestuma. Küllap miskit erilist pühades päevades ikkagi on!

 

Eestimaa igal maastikupiirkonnal on pakkuda midagi erilist. Meil on võimalik nautida Vahe-Eesti veeuputust, Lääne-Eesti linnuuputust, Lõuna-Eesti lumeuputust ...

Eestimaa igal maastikupiirkonnal on pakkuda midagi erilist. Meil on võimalik nautida Vahe-Eesti veeuputust, Lääne-Eesti linnuuputust, Lõuna-Eesti lumeuputust …


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!