Peeter Jalakas: Hetkes peitub igavik

21. dets. 2012 Peeter Jalakas - Kommenteeri artiklit
Peeter Jalakas koges juba poisikesena, et tähtsad hetked pole tihtilugu need, mida arvatakse. Pigem on need seotud tunnetega ja millegagi, mida ei saa mõistusega selgitada. Foto: erakogu

Peeter Jalakas koges juba poisikesena, et tähtsad hetked pole tihtilugu need, mida arvatakse. Pigem on need seotud tunnetega ja millegagi, mida ei saa mõistusega selgitada. Foto: erakogu

Üks juhtum lapsepõlvest on jätnud minu edasistesse tegemistesse selge jälje – oleksin juba suhteliselt suure poisina peaaegu ära uppunud. Väiksena olin kehalisest kasvatusest vabastatud ega osalenud siis mõistagi ka nendes tundides, kus ujuma õpiti. Minu ujumisoskus on ka praegu suhteliselt napp, aga eriti napp oli see keskkooli ajal. Toona oli koolis sõjaline algõpetus, kus kõik poisid pidid osalema. Enamasti tuli meil automaati kokku panna ja lahti võtta. Sõjalise algõpetuse juurde käis ka laager, vist pärast üheksandat või kümnendat klassi. Oldi mõnda aega nii-öelda armeeoludes metsas telkides ja püüti anda poistele ettekujutust, mis neid Nõukogude armees ootab.

Meie laager toimus Männiku karjääris. Palaval suvepäeval oli karjääris väga mõnus ujumas käia. Hetki, mil selleks aega näpistada, tekkis ikka. Karjääris läheb vesi kohe paugust sügavaks. Kaldast üldse mitte kaugel asus väike saareke. Ujusime sinna ja jälle tagasi, nii mitu korda.

Kuna mu ujumisoskus oli kasin, juhtus see, et teab mitmendat korda saarelt tagasi tulles olid teised poisid juba ammu kaldast üleval ja plagama pannud, kui mina veel vees summisin. Tundsin, et enam ei jaksa. Jõud kadus täiesti ära. Olin allaandmise piiril, jalad hakkasid põhja laskuma, kuigi ma teadsin, et seal all ei ole midagi, põhjani on veel tükk maad. Lühikese hetke jooksul tõusis vesi suust ninani. Selsamal hetkel jooksis elu nagu filmilint silme eest läbi. Minu jaoks oli see just nimelt filmilint, kuna mu tädi töötas Sõpruse kinos kinomehaanikuna ning pärast koolipäeva läksin ikka tädi juurde kinno ja vahtisin aastaid läbi augu kõiki filme, mida seal järjest näidati. Vee ninani tõustes tundsin, et varbad riivavad midagi. Sain sellest jaksu juurde ja rabelesin kuidagi kaldale.

Oma kunstnikuelus olen korduvalt kasutanud neid motiive, mida mulle Männiku karjääris sellel lühikesel filmilindil näidati. Ja see, mida näidati, üllatas. Ikka kujutad ette, mida sa näeksid, kui SEE peaks juhtuma. Tõenäoliselt esimest koolipäeva, mingeid muid väga olulisi hetki oma elust … Aga võta näpust, need olid pigem meeleolupildid. Tädi seisab kiige ääres, päike paistab. Mina jooksen sinnapoole. Jõgi vuliseb. Vanaema vaatab kaugusse … Need olid hetked, mis ei tundu kuigi olemuslikud ega tähtsad, aga muutsid minu arusaama sellest, mis on oluline. See, mis tundub tähtis, ei pruugi tihti seda olla. Nüüdseks olen suutnud selle enda jaoks selgeks mõelda. Tean, et hetk ei kordu kunagi samasugusena. Ja et hetkes olek, hetke lõputus, see, et temas peitub igavik, ongi see, mis on oluline ja jätab jälje ka su järgmistesse tegemistesse.

Mida sellest kogemusest õppida? Võib-olla seda, et tähtsad hetked ei ole tihtilugu need, mida me arvame. Need on seotud pigem meie tunnetega ja millegagi, mida me ei oska mõistusega selgitada, mis ei allu ratsionaalsele analüüsile.

 

Peeter Jalaka meenutuse pani kirja Meeli Parijõgi

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!