Hoost ja andmisest

14. dets. 2012 Karl Martin Sinijärv kirjanik - Kommenteeri artiklit

Toas on hea ja soe, kompuuter köeb, vürtsimahl kuumab sulnilt termostassis ja raamatud nihelevad hiirvaikselt riiuleis. Saab mõtelda ja kui veab, siis ka välja mõtelda. Vahepeal peab tööd tegema, aga see töögi on tubane ja seega üldjoontes väljakannatatav. Õues seevastu on olemuslikult ebamugav. Talv ei ole veel tüütusse faasi jõudnud, aga ega ikka iiales tea, kas parasjagu jäätab või sulatab, tuulab või tuiskab. Inimese koht on toas.

Kunagi elas ka inimene õues, aga eks inimkonna ajalugu sellest alguse saigi, et tuldi puu otsast alla, õpiti liha sööma ja tuld tegema. Leiti koobas ja ehitati onn. Ratas, plastiline kirurgia ja nutitelefon tulid juba tükk maad hiljem. Lühidalt võib öelda, et inimkonna ajalugu on olnud liikumine tubase tegevuse suunas. Tänapäeval on juba päris hea. Saab raamatuid lugeda, saab arvutiga mängida ja saab töödki teha. „Mine õue mängima!” kõlab peaaegu sama jõhkralt nagu „Karga porri!” või „Pane ennast põlema!”. Õues on vastik. Toas on hea. Saab paigast liikumata palju korda saata. Ise ei liigu, aga mäed liiguvad. Võib asjadele hoogu anda. Kiiktoolile näiteks. Või mägede paigast liigutamisele. Hooandmine on tähtis. Ja Hooandjale pääseb toas läbi ilmavõrgu imelihtsalt ligi.

Ah et misasi see on? Mul on tunne, et Hooandja võib olla üldse üks olulisemaid algatusi, mis tänavu käima lükatud. Lühidalt on see võrgukeskkond, kuhu saab üles riputada oma hea mõtte, mis teoksteo tarvis tuge vajab, ja kui see mõte inimestele meeldib, võivad nad kohe seda ka toetada. Enam lihtsam olla ei saa. Tahaks kohe Hooandjale endale kuidagi hoogu anda. Ilmselt on seda kõige arukam teha Hooandja kaudu meeldivaid algatusi toetades.

Kui nüüd ikkagi minna ja väike jalutuskäik teha, siis õues on võimalik hoogu anda erinevatele kerjusepisnese esindajatele, saab poetada penni kiriku korjanduskarpi ja siin-seal ehk mõnesse klaasist kerasse. Mulle meeldib see muu ilma komme, et tasuta muuseumide sisse- ja väljapääsude juures on mõjukailmelised kastid või kerad, mis kohe kutsuvad endisse rahakopikat poetama. Aga Eestis ma näiteks raamatukogus käies raamatukogu niisama lihtsalt – et kõlks ja valmis – toetada ei saa. Poleks nagu paslik. Kuigi tahaks. Kõrtsis jootraha jätta muidugi võib. Kirik ja kõrts on teadagi nii arhetüüpsed asjad, et neisse on väike annetamine sisse kodeeritud.

Ent muidu tuleb inimestele heategevaks otstarbeks pisut, ent pidevalt poetamise harjumus varakult sisse kasvatada. See paneb teise pilguga vaatama ka maksusüsteemile, kui inimene ükskord maksude maksmise ikka jõuab. Et mitte keegi kuri ja paha ei võta sinu käest palju ja ilma küsimata, vaid et su oma riik on annetamise hästi lihtsaks, et mitte öelda meeldivaks teinud. Meiemaised võimalused tulusid toast lahkumata deklareerida on kõva samm ses suunas. Nüüd võiks Hooandjalt eeskuju võtta ja lisada võimaluse oma maksusid ise suunata. Et kui mingi maksutõus jutuks tuleb, siis oleks variant, et jah, peab rammusa protsendikese maksukest tõstma, aga siin on sulle vahvad lahtrikesed, kuhu saad klõbinal teha kenad linnukesed ja ise valida, kas see protsendike suundub sinu puhul muuseumi rajamisse või suure tanki ehitamisse või maailma vägevaima männipuu kasvatamisse.

Võimalusi ei peaks olema liiga palju, et tähelepanu ja tulu ei hajuks, aga piisavalt, et inimene leiaks südamelähedase asja, mida toetada. Tulemuste pealt paistaks selgesti välja maksumaksjate eelistused ning kodanik tunneks end osalejana riigiasja ajamises.

Muidu on ikka nõnda, et hmh, võetakse midagi ära, röövlid sihukesed, niikuinii topivad oma taskuid täis – sest kes ikka viitsib nii väga lugeda ja rehkendada, millest riigi raha koguneb ja kuhu see täpselt kulub. Aga tuludeklaratsiooni täitmisega saadakse hakkama, ja miks mitte anda võimalus tulustamisel valikute abil kaasa mängida. Ideaalsed inimesed ideaalses riigis võiksid muidugi kõik valikud hästi ise ja hästi õigesti teha, aga karta on, et praegu juhtuksid sellisel juhul eelarvega imelikud asjad. Ehk ei suunatakski maksuenamikku pensionideks ja tohterdamiseks nagu praegu? Võib-olla leiaks suur osa kodanikest end hoopis rohkem käpuli kui praegu? Aga vahest vastupidi? Parem alustada tasa ja targu. Loominguliselt. Hoogu andes.

Minge võrgulehele hooandja.ee ja vaadake, millised head raamatud on äsja tuge ja tegu saanud. Neid lugegegi! Sest kehval asjal seal lootust pole.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!