Jõulude tee Palestiinast Põhjamaadeni

21. dets. 2012 Hardo Aasmäe - Kommenteeri artiklit

Jõulusid on lõputult uuritud, alates folkloristidest, lõpetades usumeestega. Kõik see on juurde andnud jõulude paremale mõistmisele. Paraku ei määra pühade tähtsust akadeemiliste või usuliste peensuste väljaselgitamine, vaid eelkõige inimeste argine ind neid tähistada. Jõulusid tähistatakse meil lausaliselt ja hea meelega.

Jõulude sünd Palestiinas

Umbes paar tuhat aastat tagasi puhkes praeguses Lähis-Idas semiidi hõimude (juutide) hulgas omavaheline usutüli. Legendi järgi olla Jeesuse-nimeline mees Naatsareti-nimelisest kolkakülast asunud mässama kohalike vanameelsete juudi usujuhtide vastu. Jeesuslikud uuenduslikud vaimumässajad tahtsid usku paremaks teha, vanameelsed aga kaitsesid oma arusaamise järgi juudiusu püsiväärtusi. Mõlemad pooled olid oma usus kindlad. Sealne kant oli tol ajal Rooma impeeriumi osa, kus Rooma võim tagas usuvabaduse. Seepärast püüdsid traditsioonide hoidjad vabaneda tülikast mässajast võõrvõimu kätega, kellele läkitati kaebusi. Osapoolte vastastikused süüdistused seisnesid usust taganemises ja massirahutuste õhutamises. Mässajad rõhutasid oma vagadust ja rahumeelsust. Vanameelsed viitasid mässajate võimalikule võimuvasta­susele ja pakitsevale vägivaldsusele. Kaval Rooma kohalik võimukandja ei tahtnud oma käsi juutide sisetüliga määrida ja jättis asja otsustamise märatseva tänavademokraatia kätte. Rahva „üksmeelsel” soovil hukati mässaja piinarikkal ja alandaval viisil. Hiljem hakkasid kristlased tema oletatavat sünnipäeva pühana tähistama.

Sedalaadi tülid on hiljem kordunud maailma eri paigus ikka ja jälle. Meilgi on ajaloost nii mõndagi sarnast ette näidata. Tsaariajal sepitsesid Peterburi keisri õukonnas vastakuti intriige Balti aadelkond ja eesti rahvuslik liikumine. Aadelkond kujutas rahvuslikku liikumist kui alamate seisuste varjatud mässu keisririigi alustalade õõnestamiseks. Tsaaritruudusse rüütatud eesti rahvuslik liikumine külvas vastuseks Peterburi kõrgringkondades kahtlusi baltisakslaste jäägitu kuulekuse üle Vene impeeriumile. Olid nad ju sakslased, mitte venelased. Luterlased, mitte õiget usku. Mõlemad pooled oleks justkui kangesti Vene keisririigi tugevnemise eest väljas olnud. See silmakirjalikkus lõppes tsaari langemisega ja mõlemad pooled saatsid tsaaritruuduse kus seda ja teist. Nõukogude ajal jätkus samas vaimus asjaajamine. Kui Eesti NSV-s ei suudetud kokkuleppele jõuda, mindi Moskvasse üksteise peale kaebama. Nüüd käiakse Euroopa inimõiguste kohtus, Euroopa komisjonis, Amnesty Internationalis ja pagan teab, kus veel.

Sellest hoolimata käivad jõulud kõigutamatult oma rada.

Meie jõulude sünd

Kui Jeesus Kristus sündis mõni aasta enne meie aega ehk enne Kristust, s.o iseenda sündi, oli muistsel Eestimaal ilmselt suur pidu. Tõenäoliselt kestsid jõulupidustused tavapärase aja, mitu nädalat. Usuliselt hardal ajal tuli üleloomulike jõududega hästi läbi saada. Muidu võis juhtuda, et lähebki aina pimedamaks ja uus valgus jääbki tulemata.

Kui päev oli kolmekuningapäevaks kukesammu võrra pikemaks saanud, olid selle aasta rituaalid täie ette läinud ja pidu sai läbi. Jeesuse legend jõudis meieni üle tuhande aasta hiljem, ja seda tülika relvavõitluse, alistamise ja hilisemate koormiste vormis. Kõigist katsetest hoolimata ei juurdunud Jeesuse legend meie kivistel muldadel kuigi hästi. Senimaani on eesti rahva hinges kaks suurt paganliku algega püha: jõulud ja jaanipäev.

Jõuluajal kirikuskäimine oli pigem seltskondlik ettevõtmine, kus viletsate teede ja hajaasustuse oludes tuli kihelkond kokku. Nägi sõpru, tuttavaid, sugulasi ja hõimlasi. Kõrtsi soe tuba oli kirikule ja jõuludele igati toeks. Kõige selle üle ei maksa imestada, sest usk liikus mööda ülikkonda ning juurutati tema kaudu. Meil oma ülikkonda ei olnud ja võõra ülemkihi tahtmisi trotsiti. Luteri kirik oli paljuski saksa värk. Vene õigeusk aga venestamise tööriist. Pole siis imestada, et eestikeelne igapäevane vandesõna „kurat” on mõne arvates tulnud ladina keelest.

Kuratoorium on järelevaatajate kogu, mis meie maadele jõudis kristliku kirikuga. Oli ju vahva sõdur Švejki kaaslane välipreester, feldkuraat Otto Katz. Mõistagi võis külameest vanduma ajada mustas hõlstis preester – kuraat −, kes möllas meie muistses hiies. Nõudis osa pühade puude maharaiumist ja oma pühakoja ehitamist. Nii pole kristlus meile kunagi päris omaseks saanud.

Üleüldse on kristlus eelkõige ida kultuuris sündinud. Algselt olid kristlikud piirkonnad ikkagi tänapäeva Egiptus, Jeemen, Etioopia, Süüria, Jordaania, Türgi, Liibüa … 525. aastal vallutas kristlik Aksumi riik (tänapäeva Etioopias) Jeemeni, et kaitsta sealseid kristlasi muslimite rünnakute eest. Tänaseks on Idamaade kristlusest jäänud järele vaid räbalad muslimite meres. Euroopa on väga üldiselt vaadates ikkagi kristluse paguala ja meie selle ääremaa. Seepärast ei ole kristluse mõju meie jõuludes kuigi suur. Kristlikud ja rahvajõulud pole teineteist kunagi seganud.

Jõulud ja kirik

Ilmselt hardast usust enam tulevikus asja ei saa. Seda on õõnestanud loodusteadused ja sellele toetuv meditsiin. Enne meditsiiniaega oli inimese elu ja tervis justkui ainitiselt jumala käes. Keskmine eluiga oli lühike. Lapsi suri palju. Põhiliseks surma põhjuseks olid taud, katk, tiisikus, sisemine ja välimine viga. Enamasti elasid inimesed sedavõrd lühikest aega, et vähi, südamerabanduse ja pea veresoone lõhkemiseni ei jõutud. Kuna suremus oli suur, peeti matuseid üsna iga päev. Jumala kaduvikukuulutus seisis argiselt inimese kõrval. Et katoliku kirikus saadi jumalaga ühendust vaid kiriku kaudu, viis see paratamatult võimsate kirikute ja kloostrite ehitamiseni. Meie tänapäevases mõistes paljuski talgute korras. Raha liikus tollel ajastul vähe. Jumalaga läbisaamiseks võttis igaüks kaasa endale käepäraselt vajaliku, maksmaks kirikukümnist. Nii need hiigelkirikud kivi kivi haaval madalate talutarede taustale kerkisid. Keskaegsest pururikkast Tallinnast ei maksa rääkidagi. Praeguseks on kõik muutunud. Kunagi kirikule vooganud rikkused lähevad tänapäeval haigekassale, kindlustusettevõtetele ja ravimifirmadele. Seepärast ei tule kiriku muistne rikkus enam kunagi tagasi. Seepärast on ühiskond praegu kirikuga hädas. Kogudused kuivavad kokku ja kiriku vara kipub lagunema. Kuna meil on ilmalik riik ja ühiskond, siis kirikut eriti ei vajata. Ükski seadus ei vaja jumalikku õnnistust ega kinnitust. Riigieelarve vastuvõtmist tähistab meil hoopis astronoomi haamrilöök. Jäädavalt on möödas ajad, mil väepealik vajas enne sõjakäigule minekut šamaani või oraakli ennustust. Kirikujuhid ei osale juba ammu ilmalikus valitsemises, kui Vatikan, Tiibet ja Iraan kõrvale jätta. Kirikuga peetakse nõu enamasti kirikut ennast puudutavas. Seega käitub ühiskond ja riik tema esindajana, lihtsal põhimõttel − meie suhetes jumalat ei ole, kuid on usk ja kirik. Kirikusse suhtume kui maisesse nähtusesse. Kui kiriku hoonestu ja sisustus kujutavad enesest kultuuri- ja kunstiväärtust, siis seda jõukohaselt toetatakse. Kui mitte, siis on vara saatus kiriku oma asi. Kirik ise pole jätkusuutlik.

Seepärast tekivadki mõtted, et saada ilmalikult võimult kätte mõni hästi korda tehtud kultushoone, nagu Niguliste kirik Tallinnas. Ilma olulise hoolduseta püsib ta ehk paar-kolmkümmend aastat. Samas võiks riigilt saadav kunstihoidmise renditulu olla kirikule veel täiendav sissetulekuallikas. Mujal kipuvad kiriklad lagunema. Meil on kirik riigist sisuliselt lahutatud ja seepärast ei saa me käituda asjalike iiri katoliiklastena. Nendel ei ole hingelist tõrget muuta mõni kirik õlletoaks või kaubamajaks. Meil saab seda teha vaid kirik ise.

Jõulud südames

Kõik see ei takista meil jõulusid pidamast täiel rinnal. Jõulusöögid ja -joogid muretsetakse juba varakult. Ikka vaadatakse, et ühiskonna nõrgemad liikmed ei jääks jõulurõõmust ilma. Tänapäeva ühiskonnas võib olla üksikuid ja unustatuid. Proovitakse neidki meeles pidada.

Soome Lapimaal elab Jõulumaa imelise legendiga muinasjutulist elu. Seal on paljude maailma laste jaoks Jõuluvana kodu, päkapikud peavad postkontorit ning valmistavad headele lastele kingitusi.

Palestiinas on oma legend. Jeesuse sünnikirikus peavad erinevate kristlike kirikute mungad rituaalseid kaklusi, väljendamaks niimoodi oma iseäralikku innukust jumala teenimisel. Neid lahutab Palestiina muslimitest politsei. Usulise kiivuse kõrval lõõmab Palestiinas maadejagamise ilmalik tüli. Eestlane teab mida tähendab ütlus „No nüüd hakkasid maid jagama!”. See tähendab lõputuid nägelusi, väiklust, ohjeldamatut omakasu, arutut jonni, kirge, mis sageli lämmatab mõistuse hääle. Head nahka sellest ei tule. Peamine häda Palestiinas on riigi loomine püha pärimuse järgi. Esimest korda oli selle aluseks uus testament, kui ristisõdijad läksid 11. sajandil vabastama püha hauda ning looma kristlikke kuning- ja vürstiriike. See katsetus lõpuks luhtus, kuid kestis ikkagi kakssada aastat. Iisraeli riik on loodud vana testamendi pärimusest lähtuvalt. Selles pole araablastele kohta, kuigi nad on samuti semiidid nagu juudidki. Paraku on selle riigi senine iga vaid veidi üle kuuekümne aasta. Võib ette kujutada tüli suurust, kui ungarlased hakkaksid äkki tagasi kippuma Lääne-Siberi nafta-gaasiväljade muistsetele asualadele riiki looma. Õnneks jääb Palestiina tüli meist üsna kaugele. Oma nina sellesse toppida pole mõistlik ja seepärast ei riku miski meie jõulurahu.

Loodusteaduslikust vaatepunktist võib kinnitada, et ka sellel aastal võidab meie laiustel jõuluajal valgus pimeduse ja maailmalõpp jääb jälle ära.

Juutide ja palestiinlaste konflikt on kestnud piibli aegadest tänaseni ega näi veel nii peagi lõppevat. Saatuse irooniana jääb ka Petlemma linn, kus teatavasti sündis inimkonna suur lepitaja Jeesus Kristus, betoonist turvamüüri varju. Graffititekst: „Rõõmsaid jõule Petlemma getost!“

Juutide ja palestiinlaste konflikt on kestnud piibli aegadest tänaseni ega näi veel nii peagi lõppevat. Saatuse irooniana jääb ka Petlemma linn, kus teatavasti sündis inimkonna suur lepitaja Jeesus Kristus, betoonist turvamüüri varju. Graffititekst: „Rõõmsaid jõule Petlemma getost!“


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!