Kõikide aegade kasvatuskultuurist on midagi õppida

6. dets. 2012 Tiina Vapper - Kommenteeri artiklit

Tallinna ülikooli õppejõud, kasvatusteadlane Maria Tilk on uurinud kasvatust eri kultuurides. Ta väidab, et kasvatus on läbi aegade olnud haridusest laiem mõiste. Koolihariduse said varasematel aegadel vähesed, kasvatati aga eranditult kõiki. Kasvatuskultuuri ajalugu õpetab ta ka tulevastele lasteaia- ja kooliõpetajatele.

Miks on vaja tunda kasvatuse ajalugu?

Eri kultuuride tundmaõppimine on äärmiselt huvitav. Kõik ajalooperioodid sisaldavad ka kasvatuskombeid ja -tavasid, mida on kasulik teada. On suur viga pidada muinasrahvaid meist rumalamateks. Neil oli palju suurem intuitsioon ning tugevam side loodusega, nende elu oli harmoonilisem. Sellest harmooniast on meil õppida. Kõrgharidus ei pruugi inimest õnnelikuks teha, muinasaja inimene, kes piltlikult öeldes puu all elas, võis oma eluga teinekord rohkem rahul olla.

Millele muinasaja kasvatuses rõhku pandi ?

Lapsi kasvatas perekonna eeskuju, aga ka ühiskonna väärtushinnangud laiemalt. Muinasajal oli väga tähtis initsiatsioon, täiskasvanuks saamise eksam. Kogukonna iga liige pidi täisealiseks saades tõestama, et ta on täiskasvanueluks küps. Praegusel ajal on lapsepõlv pikaks venitatud, gümnaasiumi lõpetanud noort peetakse sageli veel lapseks, mitte täiskasvanuks.

Kõikides kultuurides tähtsustati kolme kõige olulisemat elupunkti, need olid sünd, uue elu loomine ja surm. Nende eluhetkedega oli seotud kõige rohkem rituaale, neis oli kõige enam salastatut. Tulemuseks oli püha suhtumine, millega kaasnes vastutus.

Veel pöörasid muistsed inimesed suurt tähelepanu sõnakasutusele, sõnamaagiale. Kurja väljakutsumine oli kõigis kultuurides ja religioonides keelatud. Sõna mõju hinnati, sõna oli tähtis. Eriti tähtis on sõnadega ümberkäimise oskus õpetaja jaoks. Kui viimasel ajal kurdame, et me ei saa enam lastest jagu, peaksid paljud õpetajad ka endasse vaatama ja järele mõtlema, milliseid sõnu ja intonatsiooni nad lastega suheldes kasutavad. Pean silmas õpetajaid laiemas mõttes – kõik täiskasvanud, kes lapsega suhtlevad, on ju tema mõjutajad ja õpetajad.

Muinasinimestelt oleks palju üle võtta suhtumises loodusesse. Ökoloogiline õpetus, mida me praegu lastele anname, on kunstlik. Oleme harjunud mugavuse ja raiskamisega: viskan ära, ostan uue, kui viimane häda käes, küll siis tuleb hädaabi. Selline suhtumine süveneb. Paraku ei õpeta me lapsi selle üle mõtlema, mida ja kui palju me eluks üldse vajame. Varasemate aegade kasvatus oli distsiplineerivam ja korralekutsuvam. Usk ja rituaalid korrastasid maailma, teati, et karistamatust ei ole, kõike mäletatakse. Tänapäeval valitseb sageli arusaam, et kui keegi ei näe, siis keegi ei näegi.

Milliste põhimõtete järgi vanad eestlased oma lapsi kasvatasid?

Eestlased kasvatasid lapsi talukultuuri traditsioonide vaimus, mille aluseks oli rahvakalender. Selle mõju on ühiskonnas veel praeguseni tunda. Elamise rütmi dikteeris loodus. Pimedal ajal puhati, valgel ajal tehti tööd. Oleme põhjamaise aeglase loodustunnetusega, hea on see, et side loodusega on meil tänapäevani. Ajalooliselt on eestlastele omane soome-ugri maailmast tulev töörügamise mentaliteet, töökasvatus oli väga tähtis. Elame ju kliimavöötmes, kus tööd tegemata ellu ei jää.

Linnakultuurile jättis tugeva jälje saksa ordnung. Põhimõtet, et kui midagi teed, tee korralikult, anti edasi põlvest põlve. Kui vaadata, siis eestlaste seas on palju kuldsete kätega inimesi, kes oskavad valmistada mida iganes.

Kas uute tehniliste võimaluste tulekuga muutus ka kasvatuspõhimõtetes midagi?

Suured muutused on toimunud mäluga. Oleme tõstnud mälu ajust välja, praegu on meil toa- või majatäis kõvakettaid ja õpetame lapsele mitte niipalju infot meelde jätma, kuivõrd kust seda leida. Tuleb teada parooli või võtit, ja seda, kuidas midagi otsida. Nii hakkab vaikselt, kuid järjekindlalt tekkima õpitud abitus. Juba küsivad lapsevanemad, kas laps ikka peab korrutustabelit peast teadma. Veel sagedamini on minult küsitud, kas last, kes juba viieaastaselt oskab osavalt arvutil toksida, peab kirjatehnikaga piinama. Selgitan, et kõik alfabeedid maailmas on tekkinud maagilistest märkidest, kõik rahvad on oma kirja läbi kirjutanud kui maagilisi märke.

Arvuti tulek on toonud kaasa mõtlemise ja kirja täieliku muutuse. Seda, millised tagajärjed sellel on, me veel ei tea, arvutimaailm on veel liiga noor. Informatsiooni hulk on muidugi põhjatu ja tehnoloogia abita me sellega ilmselt toime ei tulekski, aga filosoofiliselt mõeldes ei ole ülemäära kiired muutused inimesele loomuomased, nendega harjumine nõuab lisaenergiat. Lisaks kaasneb kiirustamisega paratamatult pealiskaudsus.

Üks, mida endisaegne kasvatus rõhutas, oli mõtisklemise tähtsus. Lapsele anti aega mõtlemiseks, süvenemiseks, vaikuse kuulamiseks. Praegu ümbritseb meid päevast päeva akustiline terror, me ei õpeta lastele vaikust. Leian, et peaksime juba väikesi lapsi õpetama vaikust kuulama, vähemalt poolteist minutit päevas.

Väga palju on tänapäeval muutunud peremudel, kuidas laps sellega kohaneb?

Ta peab kohanema, teisiti pole võimalik. Laps vajab heas mõttes rutiini. Et üks tegevus järgneks teisele. Et ema talle õhtul lasteaeda järele tuleks. Et tal oleks oma voodi, oma mänguasjad, päevast päeva korduv tuttav tegevus. On lapsi, kes ei taha õhtuti lasteaiast ära minna, sest seal on tal rahulik ja turvaline, kodus ei ole. See näitab, et paljud lapsevanemad ei ole lapsevanema kohustusteks valmis. Lapse kasvatamise vastutus peaks algama hetkest, mil tulevane ema teada saab, et ootab last.

Paljud lapsed veedavadki suurema osa päevast lasteaias, õpetaja roll muutub järjest olulisemaks.

See, kui lasteaiaõpetaja teeb metoodilisi vigu, on väike asi. Aga kui ta ei pühendu oma tööle südamega, kui ta ei oska lastele andestada ja nendega kontakti leida, siis see töö talle ei sobi. Lapsel on väike energia ja laps käib seda juurde hankimas: need on hetked, mil ta läheb ja võtab oma õpetajal ümbert kinni või toetub tema vastu. On õpetajaid, kelle juurde lapsed jooksevad, ja neid, kelle juurde lapsed ei lähe. Ta võib teha metoodiliselt täiuslikke tunde, nii et kõik ümberringi ahhetavad, aga tal pole lastega sidet, sein on vahel. Kurb, kui selliseid õpetajaid on lasteaias palju. On väga oluline, et lasteaeda ei satuks tööle juhuslik inimene.

Kas inimese sobivust õpetajatööks saab üldse mõõta?

Ei saagi. Aga tundub, et printsiip on leitud. Jaapani teadlase Masaru Emoto raamatus „Vee sõnumid”, mis on eesti keeles ilmunud, on juttu füüsikute avastusest, et vesi on võimeline sõnade ja mõtete energiat talletama. Hinnangud „sa oled halb” ja „ma armastan sind” tekitavad veekristallides eri mustreid, selle abil on võimalik järeldusi teha. Need teadmised on muidugi alles lapsekingades, aga siit võib välja kasvada mõõdik, mis tulevikus pannakse näiteks lasteaia mängutuppa, õpetajate tuppa, elutuppa, lastehaiglasse või lastekodusse, et näha, milline energia seal valitseb. Tegelikult tähendab see sõna kvaliteedi mõõtmist.

Laps on ju ilma väeta, eesti keeles on olemas sõna väeti. Teda on lihtne paremaks teha, samuti lõhkuda, sest ta on avatud ja vastuvõtlik. Sageli ütlevad täiskasvanud lapsele, et oh, oleks minul sinu mured. Tegelikult on lapse mured täpselt sama suured mured kui täiskasvanu omad.

Kas lasteaias, kus on üle kahekümne lapse rühmas, jõuab õpetaja iga last märgata?

Arvan, et mitte. Lasteaialapsed vajavad rohkem tähelepanu kui koolilapsed, nende keskendumisvõime on väiksem. Laps teeb kõike paremini, kui temaga eraldi tegelda, teda tunnustada ja kiita. Kui lapsi on rühmas palju, ei ole see alati võimalik. Pealegi on praegusel ajal üha rohkem raskeid lapsi, kes on kaasasündinud traumade tõttu hüperaktiivsed ja vähese keskendumisvõimega. Nende kõigiga tegelemiseks peaks õpetaja koolist rohkem kaasa saama eripedagoogi teadmisi. Neist oskustest on praegu puudus.

Noored tahavad lasteaeda tööle minna, aga kurb on näha, kuidas nad väsivad. Väsimus muudab inimese pahuraks ja kannatamatuks, ja siis ei ole toatäis lapsi tema jaoks mitte rõõm, vaid vaev. See aga peegeldub tagasi lastele. Lasteaed peaks olema koht, kus õpetaja saab igale lapsele individuaalselt läheneda ja kuhu õpetajaid valitakse väga hoolikalt. Lasteaiaõpetaja on ju ühekorraga nii hariduse andja kui ka kasvataja, kes õpetab inimeseks olemist. Mida rikkamad teadmised ja võimalused tal selleks on, seda paremini see õnnestub.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!