Õpetajad paisutavad kooli kukrut
Usinad õpetajad suudavad kirjutada projekte, mis toovad tunniväliseks tegevuseks hulga lisaraha.
Iga esmaspäeva pärastlõunal, kui tunnid läbi, ruttab kümmekond Tartu kunstigümnaasiumi kaheksanda klassi õpilast keemiaklassi suunas. Valgesse kitlisse rõivastunud õpetajal Ulvi Kruusil on laudadele valmis pandud kolvid, statiivid ja keerulise nimega mõõteriistad. Interaktiivsel tahvlil ripub tööjuhend. Õpetaja lühikese selgituse järel haaravad lapsed katseklaasid ning asuvad innukalt ülesandeid täitma. Alanud on järjekordne noore keemiku õpituba.
Kui Ulvi Kruus kuulutas õppeaasta algul kaheksandikele välja võimaluse käia korra nädalas lisaks koolitundidele keemiasaladustesse tungimas, tõusid huviliste käed kiiresti.
„Tahtsime huvitavaid katseid teha!” kuulutavad Martin, Madis, Karmen ja Liisi ühest suust. Neile noogutavad nõustuvalt kaasa teised õpitoas askeldajad. Keegi ei tõtta kinnitama, et hakkab kunagi keemikuks, kuid loodusteaduste praktilisest poolest rohkem teada tahavad kõik, sest tavalises koolitunnis ei tehta katseid nii palju, kui süda lustib. Takistuseks on ajapuudus, aga veel enam kitsendab tunnis tehtavate katsete mahtu rahanappus.
Justkui ettevõtja
Kuid pauku peab tegema ja nalja peab saama, arvas juba Karlsson.
Nii otsustaski õpetaja Ulvi Kruus ennast ja lapsi aidata ning kirjutas taotluse Tartu linnavalitsuse haridusosakonna korraldatud õppekava toetavate projektide konkursile. Taotlus sai kõrge hinnangu ja 400 eurot reaktiivide ja muu katseteks vajaliku ostuks, millest keskmine aineõpetaja muidu vaid unistada võib.
„Ideed kirja panna polnud raske, see oli mu peas tükk aega küpsenud, ja ka juhend oli väga hea,” tunnistab kolm aastakümmet lapsi utsitanud Kruus. Taotluse tehniline vormistamine võttis omajagu aega, kuid konti ei murdnud.
Tartu linnavalitsuse haridusosakonna peaspetsialisti Karin Pihli sõnul laekus uut õppekava toetavale projektikonkursile 45 taotlust. Välja valis komisjon 31 projekti, mida toetati ligi 30 000 euroga.
Ulvi Kruusile polnud see esimene kord ainetegevuseks raha juurde otsida, ta on kaks korda saanud toetust keskkonnaprojektide konkurssidelt.
„Ega siin erilist kunsti ole, pead vaid valdama oma ainet, tehnilisi vahendeid, raamatupidamist, seega oled poolenisti ettevõtja,” naerab Kruus.
Tänavu Tartus aasta õpetaja tiitli pälvinud Kruusi sõnul on noore keemiku õpitoa laadsetest aineringidest palju kasu. Lapsed tahavad õpitavat oma käega läbi teha. Sugugi kõik õpituppa tulnud pole oivikud, on ka kolmelisi. Ja just nemad on hakanud tänu aineringile tundma suuremat huvi tundides õpitava vastu ning nende hindedki on paranemas.
Idee maksab
Kunstigümnaasiumi arendusjuhi Karmo Kurvitsa sõnul on tänavu seitse õpetajat oma projektidele rahastuse saanud. Mitmendat aastat on projektiraha abil peetud õpilaste suvist kunstilaagrit. Kooliõue rajati märgistatud jalgrattarada, korraldatud on sotsiaalseid oskusi arendavaid õppekäike. Kurvits ise sai toetust õpilasfirmade arendamiseks.
„Meie kool hindab õpetajate pingutust ja panust kõrgelt, oma raha on ju liiga vähe,” ütleb Kurvits, kelle ametisse asumise järel on kunstigümnaasiumis projektikirjutamine hoo sisse saanud. Majandusharidusega noor arendusjuht on pedagooge utsitanud, aga ka juhendanud.
„Tõuget on vaja, see on ju taas üks lisakohustus,” ütleb Kurvits. „Paraku ei julge kõik kirjutada, kuigi hästi kirja pandud hea idee on kõva garantii õnnestumisele.”
Kardetakse äraütlemist ning peetakse raskeks aruandlust ja arvetega tegelemist − kuigi pingutust kroonib laste rõõm tasuta muuseumikülastustest, aineringidest, õppekäikudest.
Info konkursside kohta saabub koolidesse meilitsi, juhtkond saadab selle õpetajaile edasi. Teavet potsatab õpetajate postkastidesse ka vahenduseta. Meie projektipõhises maailmas jagub toetust pakkuvaid asutusi: kultuurkapital, hasartmängumaksu nõukogu, tervise arengu instituut, linnavalitsuse haridusosakond, keskkonnainvesteeringute keskus, europrogrammid. See on vaid osa loetelust.
Igal projektil on nõutav kooli omaosalus 10−20%. Sõltuvalt projektist võib see olla õpetaja töötasu, transpordi tagamine vm.
Projektikirjutaja palgale
Kurvitsat rõõmustab, et ka õpilased on end projektikirjutamise lainele häälestanud. Äsja pälvis tervise arengu instituudilt esikoha ja 640 eurot 1. ja 12. klassile suunatud projekt „Hambatarkust”, selle olid kirja pannud just õpilased.
Projektikirjutamine ongi koolides üha enam moodi läinud ja tublimad õpetajad on mõistnud, et saavad sel moel rikastada oma aineõpetust ja õpilaste silmaringi. Kaasa löövad nii suured kui ka väiksed koolid maal ja linnas.
Valgamaal Karula vallas asuvas ligi 70 õpilasega Lüllemäe põhikoolis on õppereisidel käidud keskkonnainvesteeringute keskusest saadud toetuste abil. Projektipõhiselt tegutseb loodusring.
„Igal aastal kirjutame ikka paar-kolm projekti ja saame niiviisi üle 10 000 euro lisaraha,” kiidab direktor Tiit Lepp oma õpetajaid.
Mõnigi kool on palgale võtnud suisa palgalise projektikirjutaja.
„Parimatel aegadel oleme koolile kuni kaks miljonit krooni aastas lisaraha saanud,” on Kuressaare gümnaasiumi direktor Toomas Takkis rahul.
Projektikirjutaja kirjutab ise ja organiseerib ka teisi, nii ongi ring kogu aeg laienenud. Kuressaare kooli 80 õpetajast 30 on käe valgeks saanud. 15 õpetajat kirjutab pidevalt.
Näiteks võimla ümberehitusel panid kehalise kasvatuse õpetaja ja haldusjuht ühiselt kokku taotluse EAS-ile. KIK-ilt on saadud raha õuesõppeks.
Kaheksa aastat on saare lapsed käinud lõunas – Rõuges suusalaagris.
„Teeme majasiseseid koolitusi, kuidas kirjutada projekti,” räägib Takkis. „Kohalik omavalitsus ei suuda iga asja jaoks rahastust tagada. Projektidest saadud raha on meile suur väärtus.”