Emakeeleõpetus suure murrangu alguses

25. jaan. 2013 Martin Ehala Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi professor - 1 Kommentaar

Eesti on jõudnud infoajastusse. See on endaga kaasa toonud suured muutused viisis, kuidas inimesed töötavad, puhkavad ja ühiskonnaelus osalevad. Hakkamata üles lugema kõiki uuendusi, mis viimaste kümnendite infotehnoloogiline areng on kaasa toonud, peatun vaid ühel olulisemal.

 

Elu näitab, et põhjalikud faktiteadmised ei anna infoühiskonnas enam sellist konkurentsieelist kui varem ega ole isegi hakkamasaamiseks eriti vajalikud. Hoopis tähtsam on oskus igal hetkel vajalikke fakte kiiresti leida, et nende põhjal lahendada probleeme või langetada otsuseid. Võib ju kurta, et inimesed muutuvad seeläbi pinnaliseks, tõelist tarkust enam ei kohta ja kõik käib alla.

Samas ei ole faktiteadmiste kahanemine mitte viimase aja pahe, vaid nähtus, mis sai alguse juba kirja leiutamisega ning on sellest peale järjest süvenenud. Juba Platon kirjeldas seda oma dialoogides: kirja väidetav leiutaja selgitas vaaraole, et tema leiutis annab egiptlastele parema mälu ja muudab nad targemaks. Vaarao vastas, et vastupidi, kirja kasutusele võtmine soodustab unustamist, sest inimestel pole vaja enam meeles pidada asju, mida nad võivad üles kirjutada. Ajalugu on näidanud, et mida enam arenes raamatukultuur, seda suurem osa teadmisest talletati välismällu, kuid kultuuri ja tehnoloogia arengut on see vaid toetanud, mitte takistanud.

Infoajastul on sama protsess lihtsalt jõudnud järgmisele arenguastmele. Paljud kannavad netiühendusega seadmeid kogu aeg endaga kaasas ja veebist leiab vajalikud faktid paarikümne sekundiga. Selleks kulub palju vähem aega kui raamatust otsimisele, rääkimata päheõppimisest. Arvestada tuleb ka sellega, et korra päheõpitud teadmised kipuvad üsna ruttu ununema, kui neid iga päev ei kasutata. Seega tasub pähe õppida vaid need teadmised, mida kasutatakse nii sageli, et nende pidevaks netist otsimiseks kuluks rohkem aega kui ühe korra päheõppimiseks. Et netiotsing on äärmiselt kiire ja tõhus, kaob vajadus omandada paljusid fakte, mida varasematel aegadel oli kergem mäletada kui raamatutest üles otsida.

On üsna paratamatu, et see muutus tingib muutusi ka koolihariduses, sealhulgas emakeeleõpetuses. Riiklikud õppekavad rõhutavad õppe-eesmärkidena üha enam mitmesuguste pädevuste arendamist, mitte niivõrd teadmiste omandamist. Seetõttu püütakse vähendada õpitavate teadmiste mahtu, kuigi see ei taha esialgu hästi õnnestuda, sest niihästi õppekavade koostajatel, õpikuautoritel kui ka õpetajatel on kahju loobuda ainesisust, mida on seni peetud oluliseks.

Grammatika ja reeglid

Emakeeleõpetuses on faktiteadmiste üle vaieldud põhiliselt grammatikaõpetusega seoses. Traditsiooniliselt on grammatikaõpetus olnud emakeeleõpetuse selgroog: õpetus on kulgenud keele struktuuri järgides häälikusüsteemist kuni lauseõpetuseni, ja seda kolm korda järjest: üks kord põhikooli 2. astmes, seejärel 3. kooliastmes ning lõpuks veel gümnaasiumiastmes. Grammatikaõpetusega tihedalt läbipõimituna on õpetatud kirjakeele reegleid ja kirjandi vajadustest lähtuvalt ka tekstiõpetust.

Kuigi suur osa vana kooli filolooge peab grammatika tundmist senini õigekirja ja eneseväljendusoskuse eelduseks, puuduvad igasugused teaduslikud tõendid, et see ka tegelikult nii oleks, pigem vastupidi. Juba 1960-ndatel näitasid Nikolai Remmeli kvantitatiivsed uuringud, et paljude keelenähtuste, nagu sõnavälte, astmevahelduse, tüüpkondade, käänd- ja kaassõna lahkukirjutuse olemuse mõistmine käib õpilastele üle jõu, mistõttu ei ole nende grammatilisel kirjeldusel põhinevad reeglid õpilastele arusaadavad ja põhjustavad pigem segadust, kui aitavad vigu vältida. Õpilased toetusid õigekirjutuses meelsamini lihtsamate juhtude analoogiale kui reeglitele.

Et õpilaste keelevaist üldiselt ei peta, selles veendus Remmel nonsenss-­sõnadega tehtud häälikkoostise ja vormimoodustuse katsete põhjal, milles õpilased andsid 70−97% ulatuses kokkulangevaid vastuseid. Teda toetas Johannes Valgma, täheldades, et kooli grammatikaõpetuse tulemused pole kuigi rõõmustavad – tunde selle õpetusele pühendatakse palju, kuid tulemused on puudulikud, mistõttu „morfoloogia ja süntaksi õppimine senisel kujul ei anna kulutatud ajaga võrdelist tulu ja tuleb ratsionaalsemalt ümber korraldada”.

Ometi püsib põhjalik grammatikaõpetus praeguseni visalt õppekavas ja vaid gümnaasiumiastmel on seda mõnevõrra vähendatud, et teha ruumi funktsionaalse keelepädevuse arendamisele. Ma loodan siiski, et tegu on suure muutuse algusega, mille tulemusel väheneb grammatikaõpetuse osakaal veelgi, et selle arvelt saaks kasvada funktsionaalse keeleoskuse arendamine.

Analoogiad ja intuitsioon

Grammatikaõpetuse vähenemine ei tähenda õigekirjaõpetuse suretamist, pigem vastupidi. Kui traditsiooniliselt õpitakse enne õigekirjareeglite käsitlemist põhjalikult grammatikamõisteid, sest õigekirjareeglid on kirja pandud just neid kasutades, siis uus emakeeleõpetuse metoodika õpetab õigekirja üsna väikese grammatikamõistete pagasiga, toetudes põhiliselt analoogiale ja intuitiivselt mõistetavatele keelekategooriatele. Seetõttu jääb rohkem aega õigekirja ja eneseväljenduse praktilisele harjutamisele, mis on otseselt õpilase huvides – igapäevane tööelu nõuab korrektset kirjakeelset eneseväljendusoskust, mitte grammatikaterminite tundmist (kui tegu pole just lingvistiga).

Grammatikaõpetuse ahenemise vastukaaluks laieneb emakeeleõpetus kui funktsionaalse keelepädevuse arendamine kaugelt üle eesti keele tundide piiri. Seda tingib asjaolu, et infoühiskonnas hakkamasaamine põhineb õppimisvõimel ja suhtlusoskusel, mis sõltuvad otseselt keelelisest pädevusest. Näiteks hakkavad erinevused õpilaste edasijõudmises süvenema algkooli lõpuks ja sõltuvad otseselt sõnavara suurusest, mõistmisega lugemise kiirusest ning ladusast eneseväljendusoskusest.

Rohkem suhtlemist!

Need oskused ei kujune iseenesest internetis surfates ja videoid vaadates. Neid tuleb sihipäraselt arendada juba enne kooliiga. Siin on vaja välja töötada tänapäevane metoodika, mida lapsevanemad saaksid kasutada, et tagada oma lapse edukas areng koolis. See ei tähenda eelkoolikute drillimist, nagu tehakse eliitkooli astumiseks. See tähendab tihedat ja rikast keelelist suhtlemist lapsega juba sünnist alates – muinasjuttude ettelugemine, lapsel jutustada laskmine, defineerimine, kategoriseerimine, sõnamängud, varane lugemaõppimine jms.

Samuti peab oluliselt laienema funktsionaalse keelepädevuse arendamine kooli üldise hariduseesmärgina. See tähendab, et emakeeleoskuse arendamisega ei tegelda mitte üksnes eesti keele tundides, vaid see peab saama toetust kõikides õppeainetes. Ka siin on vaja nüüdisaegset ja tõhusat metoodikat, et aineõpetus arendaks just neid osapädevusi, mida antud ainega seoses kõige rohkem vaja läheb (ajalugu jutustamisoskust, geograafia kirjeldusoskust, matemaatika tabelite ja skeemide lugemisoskust jne).

Ühesõnaga, infoühiskond tingib suuri muutusi emakeeleõpetuse sisus ja mahus, et uutes oludes tagada noortele edukaks õppimiseks ja suhtlemiseks vajalik funktsionaalne keeleoskus ja kirjakeele valdamine.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Emakeeleõpetus suure murrangu alguses”

  1. […] Martin Ehala, Õpetajate Leht, 25.01.2013 […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!