Järgmiste aastate sündimuse langus on meie mõjutada

26. jaan. 2013 Sirje Pärismaa - Kommenteeri artiklit

2012. aastal sündis Eestis 14 054 last − 624 võrra vähem kui aasta varem. Võrreldes 2009. aastaga on lapsi vähem ilmale tulnud kogunisti kahe keskmise kooli jagu – 1771 võrra.

Sündide arv on langenud ja langeb veelgi − kuni aastani 2025, selle toob kaasa laste arvu madalseis umbes aastal 2000, tuletab varasemat statistikat meelde politoloog, Tartu ülikooli emeriitprofessor Rein Taagepera. „Lastevanemail, kes tollal jäid sündimata, lapsi ju ei tule.”

Kas liigumegi taas „loogeldes loojangu poole” ja sündimuse tõusu eufooria oli vaid lühike minevikumuusika?

„Teisi lollitada pole ilus, ennast lollitada on loll,” ütleb Taagepera ja toob välja kaks äärmust, mille vahel suur osa meist rahvaarvu küsimustes viskleb. Ühed ütlevad „Pole viga midagi, nii et pole vaja midagi teha”, teised aga: „Me oleme niikuinii määratud väljasuremisele, nii et pole enam mõtet midagi teha.”

Taagepera, kes aastakümneid valutanud südant meie rahva kestmajäämise pärast, leiab, et on ikka mõtet küll teha oma parim. Kui suur on järgmiste aastate sündimuse langus, see on meie mõjutada. Võime valitsuselt ja omavalitsustelt nõuda, et nad iga sammu puhul mõtleksid, kuidas see lapsi mõjutab. Lasteaiakohti peab olema nii palju, kui on soovijaid.

„Veel tähtsam on aga meie igapäevane hoiak,” rõhutab Taagepera. „Igaüks meist saab avalikus kohas lapsega inimesele hea sõna öelda ja astuda vahele, kui keegi tänitama hakkab, et mis need lapsed jalus tolknevad. Sellistel rahvatapjatel ei peaks enam olema kohta meie tänavail ja poodides!”

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo sõnul ei too taas alanud sündimuse langus hariduspoliitikasse põhimõttelisi muutusi. Demograafia on pika vinnaga valdkond, tänased otsused mõjuvad viie, kümne või kahekümne aasta pärast.

„Pigem muretsegem sellepärast, et need otsused, mida oleks pidanud tegema kolm, viis või kümme aastat tagasi, on tegemata ja meie koolivõrk ja koolikorraldus on ikka 1990-ndate alguse oma,” kahetseb Aaviksoo. „Riigigümnaasiumide loomine on samm õiges suunas. Me kontsentreerime ja paneme pearõhu kvaliteedile, mitte kvantiteedile.”

Negatiivseid ilminguid mulluses statistikas on teisigi. Hüppeliselt on kasvanud väljarände arv. Eelmisel aastal lahkus Eestist 10 871 inimest – 4657 võrra enam kui aasta varem. Sisserändajaid oli kõigest 4416.

Jaak Aaviksoo arvates ei tasu selles siiski traagikat näha, vaid peaksime veelgi rohkem väljas käima. Teistest väikestest riikidest, ka väga rikastest maadest, nagu Luksemburg, Island, Iirimaa, Belgia, Monaco, Liechtenstein, minnakse õppima ja tööle palju rohkem kui meilt.

„Nii et ärgem muretsegem sellepärast, et minnakse, vaid sellepärast, et teeksime kodus õigeid otsuseid ja tuldaks tagasi,” ütleb Aaviksoo. „Kui Eestis elu edeneb − seni ta on edenenud −, küll siis tullakse tagasi. See võib aega võtta, vahel isegi 10 või 20 aastat. Võtame seda kui Euroopa integratsiooniprotsessi ja Eesti avanemist arenenud maailmale. Rahvusvaheline haridus, mida meil on ikka liiga vähe, on kasuks. Võtame asja rahulikult ja usume, et eestlastele meeldib siiski palju rohkem Eestimaal elada.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!