Korea koolilapsed – maailma targimad ja õnnetumad

18. jaan. 2013 Katarina Pintson üliõpilane - Kommenteeri artiklit

Õpitulemustelt maailmas teisel kohal olevad korealased on oma haridussüsteemi üle väga uhked – just tänu haridusele on 50 aastat tagasi maailma vaeseima riigi tiitlit kandnud Lõuna-Korea tõusnud mitme majandusnäitaja edetabelite tippu. Kahjuks ollakse esireas ka enesetappude arvu poolest.

Viimase rahvusvahelise õpitulemuslikkuse hindamisprogrammi (PISA test 2009) järgi on Lõuna-Korea Hiina järel ja Soome ees 539 punktiga teisel kohal. See tulemus on märkimisväärselt kõrgem OECD riikide keskmisest, mis on 493 punkti. Nende edu saladus on maailma kõige pikemad tööpäevad. Korealased töötavad veel agaramalt kui eestlased. Kogu ühiskond on ehitatud üles pidevale võistlusele ja teineteisele ärategemisele. Sellest lõputust heitlusest ei jää kõrvale ka koolid ja õpilased.

Tõsi, Korea õpilaste tulemused testides on kõrged, kuid tihti jäetakse mainimata, et ka enesetapu tase õpilaste seas on seal OECD riikide kõrgeim – aastal 2010 võttis endalt elu 150 õpilast. Seda on kaks korda rohkem kui kümme aastat tagasi. Lisaks tuleb välja, et OECD riikidest on Korea õpilased kõige õnnetumad. Miks see nii on?

Põhiline põhjus on ühiskonna pidev surve. Juba maast madalast tehakse lastele selgeks, et nad peavad olema kõige edukamad ja et vanemad peaksid nende üle uhkust tundma. Just vanemad tekitavad oma lastele liigset stressi. Nad veavad lapsi ühest koolist teise, käsivad neil hiliste õhtutundideni õppida ja kõike seda selleks, et nende laps naabri lapsest targemaks saaks.

Korealased lähevad kooli seitsmeaastaselt. Selleks ajaks oskavad nad juba lugeda ja kirjutada. Kui algklassides on segaklassid, siis enamik põhi- ja keskkoole on õpilased soo järgi klassidesse jaganud – tüdrukute ja poiste klassid on tavaline nähtus. Erinevalt Eestist puuduvad Korea ainekavas aga kehalise kasvatuse tunnid. Õppimine on väga klassiruumipõhine ning kehalist aktiivsust ei peeta oluliseks.

Keeleõpe

See-eest pannakse Koreas suurt rõhku inglise keele õppele. Kõik välismaalased, kellega seal kohtusin, töötavad mõnes Korea koolis inglise keele õpetajana. Paraku ei ole neil enamasti pedagoogilist haridust, mis on tõsine probleem. Kuid õpetajaharidusega korealastest inglise keele õpetajad ei räägi jälle head inglise keelt.

Tavakooli tundides, kus mina viibisin, toimus inglise keele tund enamjaolt korea keeles – õpetaja rääkis korea keeles ja vaid 2−3 tahvlil olevatest sõnadest olid ingliskeelsed. Parema keeleoskuse saamiseks saadavad vanemad oma lapsed näiteks kolmeks kuuks Filipiinidele keelt harjutama.

Hoopis teistsugune pilt valitses aga keeltekallakuga erakoolides, kus inglise ja muude keeltega tegeldakse tõsiselt. Tihti räägivad sealsed 2. klassi lapsed inglise keelt paremini kui tudengid.

Erakoolis, kus mina käisin, oli igas klassis kaks õpetajat, üks korealane ja teine inglise keelt emakeelena kõnelev välismaalane. Pooled tunnid seal koolis viiakse läbi korea keeles ja pooled inglise keeles. Nende lastega rääkides tekkis kohati tunne, et neil on inglise keel paremini suus kui meil.

Koolid pärast kooli

Algkoolilapsed on koolis kuus tundi päevas. Pärast koolitunde lähevad mõned lapsed hagwoni’desse (õhtukoolidesse ehk akadeemiatesse) oma teadmisi lihvima. Yeungnam ülikooli psühholoogi Seo Wan-seoki tehtud uuringu kohaselt magavad 7−10-aastased korea lapsed keskmiselt 8 tundi ja 40 minutit. Ameerika lapsed magavad aga 9 tundi ja 28 minutit.

Katarina Pintson oli praktikal keskkoolis, kus on enamasti eraldi poiste- ja tüdrukuteklassid. Fotod: Katarina Pintson

Kui algkoolis ei ole pinge veel nii suur (põhikooli astumiseks ei ole vaja eksameid teha), siis alates 7. klassist läheb kõvaks tuupimiseks, sest kolme aasta pärast tuleb saada sisse parimasse keskkooli. See on aeg, kui hakatakse käima mitmetes hagwoni’des ja iseseisvalt õpitakse tihti unetundide arvelt.

Vanemad investeerivad sel ajal oma laste haridusse meeletuid summasid – hagwoni’s on keskmine tasu lapse kohta 2000 eurot aastas. Hoolimata krõbedast hinnast käib akadeemias pea iga laps.

Sattusin rääkima raamatukogus töötava kahe lapse emaga. Küsisin talt, kas ta peab tõesti õigeks hiliste õhtutundideni õppimist ja kas akadeemiateta juhtuks midagi halba. Ta seletas mulle pikalt ja laialt, et korea emad peaksid rohkem oma laste tervise peale mõtlema. Tema hinnangul on täielik jaburus, et juba lasteaias toimub laste vahel pidev võistlus. Jutu lõpuks selgus aga, et temagi poeg käib kolmes akadeemias ja lõpetab oma koolipäeva õhtul kell 10 või isegi hiljem. Tundub, et vanemad saavad probleemist hästi aru, kuid ei suuda sellest surnud ringist välja tulla.

Seisupingid unistele

Keskkoolis praktikal olles sai kõik kuuldu ka nähtud. Olin küll kuulnud, et keskkooliõpilased magavad öösel keskmiselt 4−5 tundi, aga arvasin, et see on pigem liialdus. Klassist klassi käies võis näha ühesugust vaatepilti – keskmiselt pool õpilastest magas tunni ajal. Kui õpetaja oli rangem, siis said magajad karistada ehk pidid tunni lõpuni näoga seina poole n-ö nurgas seisma.

Peale väsimuse soodustab unisust monotoonne õppemeetod. Kui Eesti koolides püütakse õppimist järjest mitmekesisemaks muuta, siis Koreas kasutatakse endiselt õpetajakeskset meetodit. Oli väga harv juhus, kui õpilane tõstis käe ja midagi küsis või oma arvamust avaldas. Enamasti kujutas tund endast õpetaja monoloogi. Kuna klassid on väga suured, umbes 40 õpilast, siis on õpetajal tunduvalt lihtsam viia tundi läbi loengu kui arutluse vormis. Kui tegin praktikat keskkoolis, palusin poisteklassis moodustada rühmatöö tegemiseks neljased grupid. Nad olid minu korraldusest nähtavalt segaduses, kuid kui lõpuks tööle saime hakata, oli näha, et selline vaheldus neile meeldis.

Tavaliselt lõpetas õpetaja tunni viis minutit enne kella ja ütles, et kuni kellani on vaba aeg ehk ridade vahelt lugedes: teil on viis minutit aega magada. Ja seda võimalust terve klass ka kasutas. Lisaks oli igas klassis unistele õpilastele mõeldud 2−3 kõrgemat pinki. Kui korea õpilane tunneb, et istudes ei suuda ta enam silmi lahti hoida, on tal alati võimalus klassi taganurka kõrgema laua taha seisma minna.

Kõrged lauad unistele õpilastele

Seaduslikud kepihoobid

Kuna enamik keskkooliõpilasi ja nende vanemad arvavad, et päris õppimine toimub hagwoni’s, siis ei tehta tavakoolis magamisest erilist probleemi. Korea keskkooli õpilane on koolis kella 8−16. Pärast tunde kas õpitakse iseseisvalt kella 10-ni (mõned õpilased ka keskööni) või siis ollakse sama kaua akadeemias, misjärel hakatakse nii koolis kui ka hagwoni’s antud kodutöid tegema. Kuigi uuringud tõestavad, et pidev unepuudus on kasvavale organismile kahjulik, ei ole see teadmine vanemaid seni mõjutanud ja õppimine hiliste õhtutundideni jätkub. Tehakse kõik, et saada heasse ülikooli, ning kõik üliõpilased, kellega rääkisin, väitsid, et ülikool pole keskkooliga võrreldes midagi hullu.

Sarnaselt Eestiga järgivad Lõuna-Korea koolid ühist riiklikku õppekava, kuid mõned koolielu puudutavad seadused erinevad üksteisest maakonniti. Näiteks on enamikus piirkondades füüsiline karistamine keelatud, kuid mõned lõunapoolsed haldusüksused kasutavad endiselt seda iganenud distsipliini saavutamise vormi.

Kõige levinum õpilaste karistamisviis on seal laste löömine mitte paksema kui 1,5 cm läbimõõduga kepiga. Löökide arv ei tohi ületada kümmet. Tihti karistatakse teiste õpilaste nähes.

Mina õnneks kehalist karistamist ei näinud, kuid Korea lõunarannikul Suncheoni linnas õppinud soome vahetusüliõpilase kinnitusel oli sealsetes koolides taoline karistusvorm igapäevane. Tema sõnul selgus ülikoolis seda teemat arutades, et ka pooled üliõpilased pooldasid füüsilist karistamist.

Elu tähtsaim päev

Koreas lõpetab keskkooli 97% õpilastest, mis on maailma kõrgeim näitaja. Keskkooli lõpus tehakse lõpueksamid, mis on ühtlasi ülikooli sisseastumis­eksamid. See päev on kui riigipüha ja paljude korealaste elu tähtsaim päev.

Eksamipäeval algab tööpäev kõigil, v.a õpetajad, tund aega hiljem, et vältida ummikuid ja et õpilased jõuaksid ilusti õigeks ajaks kooli. Samuti on kõikjal tänavatel politseinikud. Kui õpilane on eksamile hilinemas, võib ta politseile helistada ja paluda, et ta kooli sõidutataks.

Eksam kestab terve päeva ja selle jooksul on kooli sisenemine ning sealt väljumine kõigile rangelt keelatud. Valikvastustega test otsustab õpilase tuleviku: kõrged punktid tagavad õpingud mainekas ülikoolis ja usutavasti tulevikus ka hea töökoha. Sarnaselt Eestiga on aga ka korea üliõpilased pärast ülikooli lõppu töötud, sest kõrgharidusega inimesi on rohkem kui vabu töökohti.

Õpetajat austatakse

Kuigi Korea haridussüsteemis on palju vajakajäämisi, on kindel, et haridust seal väärtustatakse. Ja seda nii laste kui ka vanemate seas. Korea vanemad investeerivad oma järeltulijate haridusse hiiglasuuri summasid. Lisaks on väga tavaline, et vanemad töötavad koolis vabatahtlikult – kes aitab lastel hommikuti turvaliselt autoteed ületada, kes laenutab raamatukogus raamatuid. Loomulikult ei tule Koreas kõne allagi, et mõni lapsevanem seaks õpetaja sõnad kahtluse alla ja hakkaks õpetajaga õpetamist puudutavatel teemadel vaidlema.

14_pilased karistust kandmas

Lisaks ei liigu Korea õpilaste seas sellist motivatsiooni puudust nagu Eesti koolides. Tundub, et kõik tahavad päriselt ka õppida, sest nad teavad, kui oluline see nende tuleviku jaoks on. Tundsin seda oma nahal. Kui valmistasin 7. klassi poiste jaoks tundi ette, siis olin päris närvis. Mõelge, milline katsumus on Eestis ja ilmselt igas teises Euroopa riigis 40-le 12−13-aastasele poisile tundi anda! Minu hirmudel ei olnud aga alust. Kui klassi sisenesin, ütlesid kõik mulle üksteise võidu tere. Osa poisse jooksis minu jaoks arvutit tööle panema, teised kerisid rulood alla, kolmandad kustutasid tuled, et minu esitlus Eestist oleks paremini näha. Tunni lõpus õpilased lausa nõudsid, et tahvli puhastamise pooleli jätaksin ja selle töö mõnele neist annaksin. Kui korra klassi ees kergelt mingisuguse juhtme taha komistasin, hüüatas terve klass mureliku häälega, kas mul on ikka kõik korras ja ega ma haiget ei saanud. Tervest klassist õhkus õpihimu.

Kuigi küsimusi ei olnud nad väga õhinad esitama (nad ei ole harjunud seda tegema), siis need, mis lõpuks välja pinnisin, olid väga arukad. Pean veel lisama, et 40 õpilasest ei hilinenud mitte ükski ja samuti ei olnud ühtegi puudujat.

Ka ülikooli õppejõude austatakse väga. Igal õppejõul on nn oma assistent, kes hoolitseb, et õppejõul on enne loengu alustamist arvuti valmis, õige programm avatud. Kui õppejõul tuleb näiteks joogijanu, jookseb keegi õpilastest ja toob talle klaasitäie vett. Samuti ei ole õppejõud mitte kunagi ise klassiruumis, kui toimub eksam. Selleks ajaks saadetakse tundi assistent, kes kontrollib hoolikalt, et keegi ei spikerdaks.

Kõik see selgitab ka, miks õpetajaamet on riigi üks ihaldatuim. Kui ütlesin, et õpin õpetajaks, plaksutati käsi ja sooviti mulle õige valiku puhul õnne. Pärast kolmeaastast õpet peab iga Koreas õpetajaks pürgija sooritama eksami, mis koosneb kolmest voorust. Esimene on essee kirjutamine, teine intervjuu ja kolmas praktika, mida hindajad vaatlevad. Õpetajaks saavad vaid parimad.

 

Katarina Pintson õpib Tallinna ülikoolis klassiõpetajaks ning viibis pool aastat vahetusüliõpilasena Lõuna-Koreas Chungbuk National University ülikoolis.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!