Kultuurikomisjon soovitab radikaalset õpetajahariduse reformi

25. jaan. 2013 - 5 kommentaari

17. jaanuaril arutas riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena meie õpetajahariduse hetkeseisu, probleeme ja ootusi.

Kultuurikomisjoni esimees Urmas Klaas rõhutas oma avaettekandes, et Eesti õpetajad on eakamad kui mõneski teises riigis, kuid noort järelkasvu on napilt, ülikoolides konkurents õpetajahariduse erialadele puudub, mis välistab parimate abiturientide õpetajaks võtmise, ja on ka muid hädasid. Ühe väljapääsuna pakkus ta välja õpetajahariduse enda radikaalset ümberkorraldamist. Ta tegi mitmeid konkreetseid ettepanekuid, kuidas õpetajaks õppimist noorte hulgas populaarsemaks muuta.

Suhteliselt halvustav suhtumine

Kui meenutada oma üliõpilasaastaid, siis eristipendium õpetajaks õppimise eest oleks kindlasti innustanud õpetajakutset valima. Õpetajaharidus kui ülikooli prioriteet oleks avaldanud samuti muljet. Kõik kultuurikomisjoni ettepanekud on sümpaatsed ja nende realiseerimine muudaks noorte suhtumist õpetajaks õppimisse, ning just suhtumine ongi kõige tähtsam.

Aadu Must (Keskerakond) ütles riigikogu saalis, et alles mõni aasta tagasi tajus ta Tartu ülikoolis „suhteliselt halvustavat suhtumist” õpetajaks õppimisse. Juba Nõukogude ajal öeldi, et kes mujale ei pääse, läheb õpetajaks. Aga miks peaks noor inimene siis õpetajaks õppima, kui see on isegi ülikoolis endas out?

Seda „suhteliselt halvustavat suhtumist” kinnitas ka konsultatsioonifirma Hermesinvest 2010. aastal tehtud uuring, mille järgi väärtustas nii Tartu kui ka Tallinna ülikool just erialast, mitte pedagoogilist ja ainedidaktilist teaduslikku tegevust, kummaski ülikoolis didaktika rakendusuuringuid peaaegu polnud ja uusi õppematerjale eriti ei oodatudki.

Nüüd püüab riigikogu kultuurikomisjon seda suhtumist murda. Paul-Eerik Rummo kinnitas riigikogule esinedes, et Reformierakonna fraktsioon toetab ülikoolide konstruktiivseid samme õpetajahariduse uuendamisel ja vaatab tähelepanelikult läbi kõik ettepanekud vajalike poliitiliste otsuste tegemiseks. Toetust avaldasid ka kõik teised fraktsioonid. Ainult Keskerakonna fraktsiooni liige Tarmo Tamm küsis, kas õpetajad ei ole lõpututest reformidest ja katteta lubadustest juba väsinud.

Didaktikakeskused toovad muutuse

Õpetajahariduse uuendamine juba käib ning rektorid Volli Kalm ja Tiit Land kinnitasid riigikogus, et uuendustega jätkatakse. Et õpetajahariduse uuendamist Tartu ja Tallinna ülikoolis toetab Euroopa sotsiaalfond (meede „Didaktikakeskuste rajamine”), siis uuendatakse õpetajaharidust nii Tallinnas kui ka Tartus küllaltki sarnaselt – Brüsseli toetuste tõttu on meie ülikoolid varasemast rohkem ühtemoodi.

Nii rajavad mõlemad ülikoolid endale nüüdisaegset didaktikakeskust, nagu Euroopa sotsiaalfond seda ette näeb. Didaktikakeskuse puhul on tegemist eeskujulikult IKT-vahenditega varustatud näidisklasside ja õpperuumidega, kus üliõpilased saavad pedagoogilisi olukordi läbi mängida, rasketes küsimustes n-ö kuiva trenni teha. Didaktikakeskuses saab vaadata videofilme ja neid pedagoogilisest vaatenurgast analüüsida, seal on õppetegevuseks käepärast suurepärane internetikeskkond jne.

Loomulikult on Tallinna ja Tartu vahel ka erinevusi. Nii rõhutab Tallinn oma didaktikakeskuse puhul mõnevõrra rohkem infotehnoloogiliste vahendite võimalusi (videod, tarkvarakeskkonnad) ja nimetab oma didaktikakeskust innovatsioonikeskuseks. TLÜ arendusprorektor Eve Eisenschmidt loodab, et kaugel pole aeg, kus õpetajaks õppija loob innovatsioonikeskuses iga kuu mingi uue tehnoloogilise õppematerjali, mida katsetab praktikakoolis õpetamisel ja mille saavad seejärel enda käsutusse teised üliõpilased ning õpetajad. Eve Eisenschmidt rõhutab, et uusi õppevahendeid valmistav üliõpilane ei arva, et õppe aluseks saab olla üksnes õpik, ta on valmis ka ise uut looma. Pole kahtlust, et ambitsioonikate noorte silmis muudab loovus õpetajakutse atraktiivsemaks. Loovusel on alati külgetõmbejõudu.

Samal ajal rõhutab Tartu ülikooli haridusuuringute keskuse juhataja Margus Tõnissaar, et neil Tartus pannakse suurt rõhku eelkõige sellele, et õpetajahariduse üliõpilased hakkaksid ülikoolis õppima niisamuti, nagu tuleks õppida ja õpetada tavalises koolis. See tähendab, et üliõpilasegi puhul rakendatakse kujundavat hindamist, temagi läbib läbivaid teemasid, õpib rühma koosseisus jne. Tavakooli matkimise põhjendus on lihtne: õpetaja viib ülikoolist kooli kaasa just need õpetamisvõtted, mida ta on ülikoolis ise piisavalt kogenud.

Riigikogu rõdult kuulasid õpetajahariduse uuendamise juttu kooliõpilased.

Riigikogu rõdult kuulasid õpetajahariduse uuendamise juttu kooliõpilased.

Innovatsioonikoolid – kooliuuenduse nurgakivid

Nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolil on plaanis korraldada praktika jooksvana, nii et üliõpilased käiksid praktikakoolis esimesest õppekuust alates vähemalt kord nädalas, ja seda kogu õpetajaks õppimise vältel – algul vaatlejana, siis abiõpetajana, tunni mõne osa läbiviijana, lõpuks õpetajana. Pidevalt praktikakoolis käies toovad üliõpilased sealt ülikooli kaasa koolielu probleeme, mida siis koos õppejõuga teooriatest lähtudes analüüsida. Loengute hulk väheneb, seminaride hulk kasvab, õpetaja ettevalmistuse kvaliteet paraneb.

Praktikakoolide poolest tundub Tartu olevat Tallinnast mõnevõrra ambitsioonikam. Esiteks nimetab ta neid innovatsioonikoolideks. TÜ Pedagogicumi direktor Margus Pedaste usub, et innovatsioonikoolidest saavad Eesti kooliuuenduse mootorid. Kaks innovatsioonikooli on Tartu ülikool endale juba välja valinud. Üks neist on Annelinna gümnaasium, kus rakendati keelekümbluse meetodit ühena esimestest Eestis. Sellisele koolile sobib innovatsioonikooli nimetus suurepäraselt. Teine on Kivilinna gümnaasium, mille direktor on doktorikraadiga, ja teadus­kraad läheb innovatsiooniga hästi kokku. Kuid teistelegi Tartu kooli­juhtidele, kellele asjast on räägitud, on meeldinud mõte, et nende koolist võiks saada innovatsioonikool. Margus Pedaste oletab, et kui kõik läheb plaanipäraselt, võib innovatsioonikooli mudel nelja-viie aasta pärast juba toimida.

Nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis tehakse tööd selles suunas, et igal üliõpilasel oleks praktikakoolis kogu õppeaja vältel oma mentor. Tallinna ülikoolis leitakse, et igal üliõpilasel võiks olla ka ülikooli poole peal oma mentor-õppejõud, kellega tudeng saaks iga nädal vähemalt tund aega oma pedagoogiliste tõekspidamiste kujunemist arutada ja professionaalse arengu plaani kavandada.

Mõlemad ülikoolid kavandavad kaasata praktikakoolide parimad õpetajad ülikooli didaktikakeskuse töösse. Ette kujutatakse seda paarisõpetamisena – kooliõpetaja kui praktik räägib, mis klassis toimib, ja teoreetik selgitab, miks see toimib. Sellisest õppekorraldusest õpivad nii üliõpilased, õpetaja kui ka õppejõud kõige rohkem.

Raha on jätkuvalt probleem

Nii suured uuendused muudavad õppe muidugi tunduvalt töömahukamaks ja kallimaks ning praegu otsivadki ülikoolid selleks raha. Kui see leitakse, võib hakata rääkima õpetajaharidusest kui uuest prioriteedist bio- ja materjalitehnoloogia kõrval, ja siis on põhjust rääkida ka lähenevast kooliuuendusest. Kui raha ei leita, siis on Tartu ülikool kaalunud võimalust vähendada üliõpilaste vastuvõttu – et õpetada vähem, kuid selle eest senisest paremini.

Rahaküsimus jäigi riigikogu istungil lahtiseks. Ülikoolidel ning haridus- ja teadusministeeriumil soovitati teha üht, teist ja kolmandat, kuid kust võtta selle kõige jaoks täiendav raha, sellest ei räägitud. Millega siis teha õpetajaharidusest ülikoolis prioriteetne valdkond? Kust võtta raha õpetajaks õppijatele eristipendiumiks, samuti üliõpilaste mentoritele töötasu maksmiseks?

Kuni ettepanekute rahastamise skeeme selgeks ei räägita, kuulub õpetajahariduse uuendamine julgete mõtete maailma. Aga raha leida pole lihtne, sest seda ongi vähe. Isegi streikinud õpetajate palgatõusuks suudeti kokku kraapida vaid napp 11 protsenti.

Nii jääb loota, et õpetajakoolituse teema arutamine riigikogus oli avalöök, millega tutvustati riigikogu liikmetele õpetajakoolituses valitsevat olukorda, edasi tulevad aga fraktsioonide pikad ja põhjalikud läbirääkimised selle üle, kust leida õpetajahariduse nüüdisajastamiseks vajalikud täiendavad summad. Kui raha ei leita, siis vaevalt õpetajaks õppimine senisest populaarsemaks muutub.

———

  Õpetajakutse atraktiivsemaks

Valik kultuurikomisjoni poolt tehtud ettepanekuid õpetajahariduse
kvaliteedi tõstmiseks ning populaarsuse suurendamiseks.
•    Muuta õpetajakoolitus ülikoolides prioriteediks (nagu juba on IKT, biotehnoloogia ja materjalitehnoloogiad).
•    Maksta õpetajaks õppivatele üliõpilastele eristipendiumi.
•    Tõsta õpetajaharidusse vastuvõtu lävendit.
•    Värvata õpetajaharidusse välisõppejõude.
•    Tuua õpetaja ettevalmistusse rohkem koolipraktikat.
•    Liikuda koostööpõhise õpikäsituse suunas.
•    Võtta suund õpetaja-uurija koolitamisele.
•    Tutvustada õpetajakutset abiturientidele ja üliõpilastele.

———-

Õpetajatöö eelised – väikekodanlase palk ja kunstniku vabadus

Tero Autio
Tallinna ja Tampere ülikooli professor

Erinevalt muust maailmast hinnatakse Soomes õpetajaametit väga kõrgelt. Tampere ülikoolis, mis on minu koduülikool, võeti möödunud aastal klassiõpetajaks 64 üliõpilast, kuid kandideerijaid oli 1200 ringis. Isegi arstiks ja juristiks saab Soomes lihtsamini kui õpetajaks. Kuna tung õpetajaks on nii suur, siis andekad noored tajuvad seda väljakutsena ja konkurents õpetajakoolituses püsib ja kasvab.

Kui öelda aforismina, siis Soome noori tõmbab õpetajaameti poole „väikekodanlase palk ja kunstniku vabadus”. Palk ei ole Soome õpetajal kõrge, kuid võimaldab turvaliselt ära elada ja see on suur asi. Majanduskriisi ajal kandideeris õpetajakohtadele ka ohvitsere, kirikuõpetajaid ja teisi – sest õpetaja palk rahuldas neidki täiesti.

Seevastu vabadus on Soome õpetajal suur. Ta teeb ainult seda, mida kooli ainekomisjon peab vajalikuks. Riiklik õppekava on olemas, kuid seda tõlgendatakse koolis vabalt, vastavalt kooli vajadustele. Kuna õpetaja tunneb kasvatusfilosoofiat, õppekavateooriaid, hariduspoliitilisi suundumusi, teiste maade hariduskogemust jm, siis lastaksegi tal koolis oma arusaamade järgi õppekava tõlgendada, õpilasi õpetada jne. Ainus koht, kus Soome õpetaja tööd riiklikult kontrollitakse, on gümnaasiumi lõpueksamid.

Et Soome õpetajal on kunstniku vabadus, on tabavalt öeldud muuhulgas ka sellepärast, et paljud õpetajad tegelevadki aktiivselt kunstiga. Nad teevad oma katsetusi kirjanduses, kunstis, muusikas. Näiteks kirjanik Harri Tapper loobus õpetajatööst alles pensionile minnes. Maailmakuulsad ooperilauljad Martti Talvela ja Jorma Hynnynen olid algul kooliõpetajad. Kirjanik Minna Canthil oli õpetaja­haridus. Kes kunstis nii võimsat läbimurret ei saavuta, tuleb pärast katsetusi kooli tagasi.

Soomes on õpetaja­amet intellektuaalselt väga nõudlik ja arvan, et seegi innustab noori just seda ametit valima. Õpetajaks saab ainult magistriõpingute kaudu, kus on palju teooriat, filosoofiat, didaktikat, analüüsi. Filosoofia ja kasvatus käivad Soome ülikoolis käsikäes, nagu Antiik-Kreekas. Õpetaja on Soomes tark inimene, kes ei õpeta lihtsalt ükskordühte, vaid näeb õppeprotsessi palju laiemalt ja sügavamalt.

Soomele on iseloomulik, et õpetajad ise võitlevad ka õpetajakoolituse kõrge taseme eest. Kui nõudeid püütakse alandada, järgneb sellele õpetajate ametiühingu resoluutne protest, kusjuures pahameelt avaldab ka õpetajaks õppivate üliõpilaste liit.

Õpetajakutsele lisab Soomes atraktiivsust koolis valitsev vaba ja loov õhkkond, seda tänu koolijuhtidele, kes on koolielu head korraldajad ja inim­suhetes paindlikud. Nad ei ole ameerikalikud kooli majandajad, vaid pigem pedagoogid, kes oskavad luua julgustavat ja arendavat keskkonda.

Ja veel. Helsingi ehituskunsti muuseumis oli hiljuti Soome kooliarhitektuuri huvitav näitus ja sellega seoses märkis arhitektist akadeemik Juha Leiviskä, et koolimaja arhitektuuril on õpilastele ja õpetajatele oma mõju. Soome praktilised ja mugavad koolimajad on üks paljudest teguritest, mis paneb noori õpetajaametile mõtlema.

Telefonivestluse põhjal Raivo Juurak


5 kommentaari teemale “Kultuurikomisjon soovitab radikaalset õpetajahariduse reformi”

  1. Leiger Luts ütleb:

    1. Kohe tagada tegelik palgatõus, mis oleks veidigi ootuspärane ja taastaks usu valitsuse lubadustesse
    2. Taastada hariduslike erivajadustega õpilaste pedagoogidele 10% lisatasu
    3. Siduda pedagoogide alampalk riigikogulaste palkadega
    4. Selge motivatsioonisüsteem (staaz, astmed), mida ei nudita esimesel võimalusel
    5. Selgelt sõnastatud ülesanded, liigne ära jätta (näiteks inventuurid)
    Kõike muud võite ju ka naljaviluks välja hõigata..

  2. Marcus Hildebrandt ütleb:

    “Nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolil on plaanis korraldada praktika jooksvana, nii et üliõpilased käiksid praktikakoolis esimesest õppekuust alates vähemalt kord nädalas, ja seda kogu õpetajaks õppimise vältel – algul vaatlejana, siis abiõpetajana, tunni mõne osa läbiviijana, lõpuks õpetajana.”
    Mis praktika see on, kui üliõpilased käivad kord nädalas koolis oma nägu näitamas? Õpetajaks õppiv üliõpilane peaks ikka IGA koolipäeva hommikupoolikul koolis olema ja praktiseerima. Pärastlõunal võivad olla teooriaseminarid.

  3. Kaie Kink ütleb:

    Kommenteerin veidi selle laia teema üht tahku – õpetajakoolitust.

    Julgen kiita TÜ Sotsiaal- ja haridusteaduskonna klassiõpetaja eriala praktikakorraldust. ( http://www.ht.ut.ee/544048 )
    Esiteks, praktikaid on piisavalt (kuid eks alati võib rohkem tahta). Teiseks, kõik praktikad on ära jagatud terve õppeaja (5 aastat) peale, seega üliõpilasel on võimalus esimest korda klassi ette astuda juba üsna varakult. See omakorda võimaldab selgusele saada selles, kas õpitakse õiget eriala või mitte.
    Olles ise seda eriala õppinud, võin kinnitada, et praktikad on väga mitmekülgsed, alates vaatlusest ja abistamisest kuni ise päevast-päeva koolis õpetajana töötamiseni välja. Minul oli võimalus praktiseerida neljas erinevas koolis, mistõttu oli väga hea analüüsida ja võrrelda erinevate koolide õppekorraldust, õpetaja väärtustamist koolis ning muidki erinevusi koolide lõikes.

    Isiklikult arvan, et terve õpiaja vältel igal nädalal korra praktikakoolis käimisest pole suurt kasu. Leian, et tõhusamad on nn praktikasessioonid, kus siis nt kuu aja vältel ollaksegi ainult praktikakoolis ning tehakse õpetajatööd. Täpselt nii see ülal kirjeldatud erialal ka aset leidis.

    Neil, kes läbivad kolmeaastase bakalaureuseõppe mingil spetsiifilisemal erialal (nt ajalugu, geograafia) ning alles pärast seda otsustavad õpetaja elukutse kasuks, jääb loomulikult kahest magistrantuuriaastast väheks, et läbida kõik vajalikud baasained ja praktikad. Reaalselt polegi see lihtsalt võimalik, kuna õppekava maht on piiratud. 1/4 kahest aastast kulub magistritööle ning 1,5 aastaga valmis õpetajaks? Kahtlen, et selline süsteem päris õige on. Sellisel juhul võib küll juhtuda (ja tõenäoliselt nii juhtubki), et kooli tööle asudes pole õpetaja saanud piisavalt praktikat.

    Seega, õpetajahariduse uuendamise protsessis soovitan küll pilgu heita TÜ klassiõpetaja eriala praktikakorraldusele ning sealt ka teiste õpetajakoolituse erialade jaoks malli võtta.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!