Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt

22. veebr. 2013 Marek Nisuma Rocca al Mare kooli riigikaitse õpetaja - Kommenteeri artiklit

Meie riik on sündinud sõjaga, Vabadussõjaga. Viimasest on kirjutatud päris palju, kas siis kohe pärast sõda või hiljem. Seoses taasiseseisvumisega on Vabadussõda puudutavaid teoseid ilmunud ka tänapäeval. Vähem teatakse seda, mis eelnes Vabadussõjale ehk esimest Vene revolutsiooni ja Saksa okupatsiooni.

Just Venemaa revolutsioon veebruari viimastel päevadel 1917. aastal kukutas tsaari­valitsuse ning andis meie rahvuslikele ringkondadele võimaluse tegutseda omariikluse teel. Noore vabariigi plaanidele tõmbas aga kriipsu peale Eestisse tunginud Saksa okupatsioonivägi. Nõnda vahetusid siinmail peremehed, venelane läks ja sakslane tuli. Õnneks saime ka viimasest lahti, aga mitte kohe. Eestlaste traagika või ajalooline paratamatus? Ilmselt ikkagi viimane, sest Esimene maailmasõda korrigeeris suuresti Euroopa kaarti, luues siia riike, mida varem olemaski polnud. Seega oli ka Vabadussõda sisuliselt Esimese maailmasõja jätkuvõitlus.

Raamatu – mida kaanel tutvustatakse kui Nõukogude ajal rangelt keelatut, ajalooliselt hõrku ning ülipõnevaid mälestusi sisaldavat – välisilme on jõuline: kõvad kaaned (tugev köide), sinimustvalged toonid ja esikaanel südikad mehed uljalt paberossi pahvimas. Nende näod on julged, tõelised võitlejad, Saksa sõjavangist põgenenud 1. Eesti polgu ohvitserid.

Sisukorras paeluvad tähelepanu nimed: Jaan Tõnisson, Otto Strandman, Konstantin Konik, Andres Larka, Ernst Põdder. Need mehed (mälestuste kirjutajad) peaksid tuttavad olema ka ajaloovõõrale lugejale. Ja nagu ühele korralikule ajalooteosele sobiv, leiame raamatu lõpust nii dokumentide kogumiku kui ka kronoloogia. Alates leheküljest 375 saab lugeda mälestuste kirjutajatest endist, välja on toodud nende lühielulood.

Sisu poole pealt tahaksin ära märkida näiteks Mihkel Martna „Katkendeid päevaraamatust”, kus kirjeldatakse nii maailmapoliitilisi pöördepunkte kui ka Martna isiklikke tähelepanekuid perioodist 28. juuni 1914 – 12. november 1918.

Väga huvitav on lugeda Aleksander Hellati mälestusi ajast, mil ta oli Tallinna miilitsaülem ning viis selles ametkonnas läbi omanäolise revolutsiooni. Mina küll ei tea, et tollasest miilitsast kui kehtiva korra kaitsjast ja inimeste turvatunde hoidjast oleks varem kuskil kirjutatud. Tema mälestused lõpevad päev enne, kui Tallinnas kuulutati välja Eesti vabariik.

Konrad Rotschild annab haarava ülevaate sellest, kuidas loodi Eesti rahvusväeosad ja Aleksander Tõnisson kirjeldab elu 1. Eesti polgus.

„Eile hommikul teatasid telegrammid, et Saksa väed on Virtsus maale tulnud ja liginevad Ristile, kuna Lihula juba võetud pidi olema. Meie võimumehed ajavad seda valeks ja seletavad kodanlaste provokatsiooniks, et ainult valgekaart olla Haapsalu kogunenud ja tulla Tallinna peale.”

Selline on esimene sissekanne Aado Lüüsi päevaraamatusse 22. veebruarist 1918. aastal, kus ta kirjeldab Saksa okupatsiooni esimest kuud Tallinnas. Oma sissekanded lõpetab ta sõnadega: „Raske on Saksa rusikas ja raskemaks ähvardab ta veel muutuda.”

Anton Jürgensteini sulest saab lugeda venelaste ja sakslaste paeluvat võrdlust, muu hulgas saab teada seda, mis ametnik oli Saksa okupatsioonivõimude juures beiraat.

Mälestuste poole pealt on selles raamatus viimased Kaarel Robert Pusta omad, kirjutatud Chantillys 13. mail 1927. aastal. Huvitav oleks lugejalt küsida, kas nüüd, 86 aastat hiljem, oleme jõudnud ka päriselt Läänemere-riikide hulka. Tsiteerin: „Tartu rahulepingust saadik on meie järjekindel Balti liidu orientatsioon ja muutumatu Vene sisemine seisukord meist eemale hoidnud pealekäimised Vene föderatsiooniga. Ei mahugi see mõiste enam hästi praegusaja Rahvasteliidu ja Üld-Euroopa ilma. Üheksa aasta järel oleme siis nii kaugele jõudnud, et iseseisva Eesti nimi enam üheski maailma otsas pole tundmatu, ja meie huvi on, et teda nüüd nimetatakse ühes teiste Läänemere riikidega.”

Raamatu selles osas, kus käsitletakse dokumente, saab tutvuda näiteks maapäeva kinniste koosolekute protokollidega, kirja pandud Riia langemise järel 25. augustil 1917. aastal. Huvitav on lugeda nõupidamiste protokolle iseseisvuse asjus detsembrist 1917 ja jaanuarist 1918. Dokumendid lõpevad Eesti ajutise valitsuse ringkirjaga nr 1 6. märtsist 1918.

Eduard Laamanni kokkuseatud kronoloogia paneb raamatu ajaloo-osale punkti sündmustega vahemikust 24. veebruar 1917 (Peterburi rahutuste algus) kuni 28. november 1918 (Punaväe pealetung Narvale).

Vabariigi aastapäeva nädalal on tõeliselt meeltülendav sirvida raamatut, mis kirjeldab mälestusi iseseisvuse võitluspäevilt. Raamat sündis omal ajal toonase Eesti ajakirjanikkude liidu algatusel koguda ja anda välja mälestusi „meie iseseisvuse võitlusest selle 10-aastaseks juubeliks”.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!