Rõõmutarekese nutuvabad hommikud Naima Mahoniga
Usalda, aga kontrolli, ütleb väikest kasvu ja baleriinirühiga daam ning heidab mängivatele mudilastele kõikenägeva pilgu. Kas Mary Poppins? Ei, Naima Mahon. Tädi Naima asus õpingute kõrvalt lasteaias tööle 1954. aastal, Tallinna Rõõmutarekese lasteaias töötab ta 1986. aastast. Nimelt Naima õhutusel said just Rõõmutarekese lasteaiast Eestis alguse liitrühmad. Nii et õpetaja Naima on Eesti innovaatilisemaid pedagooge.
Väiksemad lapsed magavad ülakorrusel päevaund, koolieelikud lahendavad laua taga matemaatikaülesandeid. Meie ajame Naimaga juttu ja tema valvas silm kiikab aina laste poole. Neid vaadates peaks igaühele selgeks saama mõiste „hea lastetuba” tähendus.
„Nad on sõnakuulelikud lapsed,” kiidab Naima. „Väiksematega suhtlevad ilusti. Pererühm annabki võimaluse õppida väiksema eest hoolitsema. Mulle meeldib väga Lauri Leesi mõte, mis peaks kehtima ka lasteaias: eelisjärjekorras võtta vastu sama pere lapsed.”
Suure venna kõrval on julgem süüa
Naima: „Kui ma siia tööle tulin, oli majas sanatoorne rühm, mis koosnes nagunii eri vanuses lastest. Hiljem mindi terves majas üle pererühmadele. Vanemad soosisid seda väga. Kõigil on lihtsam. Vanemat ja nooremat last ei pea hommikul lahutama. Väiksemad õed-vennad tulevad lasteaeda „valutult”, ei nuta hommikuti. Meil käisid kolmene õde ja kuuene vend, ja õeke palus alati, et saaks venna kõrval süüa. Linnas jalutuskäikudel tahaksid sõbrannad ehk omavahel olla. Aga kui annad lapsele ülesande: sina kui suurem hoolitse väiksema eest, siis ta otsib meelsasti endale väiksema käekõrvale. Pisemal on kohe julgem. Teinekord läheb suurem omal algatusel väiksemat kantseldama. Aitab riidesse, õpetab mängudes. Minu meelest on pererühmad väga tänuväärsed.
Väiksemate kiusamise oleme välistanud. Suurem leiab suurema tunde, kui ta väiksemat kelguga sõidutab. See on väga hea tunne.”
Kuidas siin nii vaikne on?
Selle pooltunni jooksul ei keela Naima ühtegi last. Või kui, siis ainult pilguga. Rohkemaks pole põhjust.
Naima: „Meil koolieelikud ei maga lõuna ajal, vaid valmistuvad kooliks. Õpivad ja mängivad vaikselt, et pisikeste und mitte segada.
Lapsed mängivad meil nagunii kogu aeg rahuliku häälega. Lärm kahjustaks ju nende närvisüsteemi. Tihti küsivad vanemad õhtul lastele järele tulles, kuidas nii vaikne on. Nagu ei olekski lapsi. Aga lapsed on harjunud normaalse häälega rääkima. Meil on teise rühmaõpetaja Stellaga ses osas ühesugused nõudmised.”
Vabakasvatuse kuulsusetu lõpp
Naima osales eelkooliealistele mõeldud loodust tutvustava kogumiku „Nähka looduslood” koostamisel nii ideesid välja käies kui ka lugusid kirjutades.
Naima: „Loodus on mind alati huvitanud. Tänu lasteaia asukohale ja ilusale aiale on meie lapsed looduse keskel. Siin on neil võimalik linde jälgida, luubiga sipelgaid ja lepatriinusid vaadata. Oravapoisski käib puude otsas. Kuidas lill ja puu õitsevad, kuidas puuviljad valmivad, seda kõike on võimalik näha ja puuvilju maitsta ka. Kunagi tegin siia õpperaja. Kevadel hakkame seda uuendama.”
Naima ütleb, et lasteaiaõpetaja töö teeb köitvaks vaheldusrikkus: „Kõike peab teadma ja kõike tegema. Meeldib, et palju viibitakse värskes õhus, mis on terviseks nii lastele kui ka endale. Hommikul ja õhtul lähme ükskõik mis ilmaga õue. Meil on rõdualune, kus suure vihmaga olla saab. Iseasi, kui külm keelab.”
Uurin Naimalt, millised kasvatuspõhimõtted elavad üle kõik reformid.
Naima: „Vahepeal kiideti kangesti vabakasvatust, aga nüüd tahetakse raamidesse tagasi. Nii on õige, sest laps ju ei tea, mida võib, mida mitte. Kui talle seda ei öelda, siis ta kas ei saagi teada või saab valusa kogemuse kaudu. Kepidistsipliini pole loomulikult vaja, aga peab olema nõudmistes järjekindel.”
ARVAMUS
Ene Annus, direktor
Olen väga kaua Naimaga koos töötanud. Kui läksin tollasesse 3. lasteaeda juhatajaks, oli Naima seal kasvataja. Kui ma Rõõmupessa tulin, tuli Naima kaasa. Naima on väga põhjalik ja teeb tööd südamega. Mäletan, et Vene ajal olid asutuste lasteaiad. Näiteks Kommunaari, ETKVL-i ja Marati lasteaed. Need said midagi soodsalt osta või defitsiitset kaupa. Juhatajad kutsusid Naimat mitu korda ETKVL-i lasteaeda, et siis saab Tšehhi botikuid osta (naerab), aga ta ei läinud. Naima on seda sorti, kes hoiab omasid, ning loobus suuremast rahast ja parematest materiaalsetest võimalustest.
Kui Naima koolitustel käib, siis naaseb ta alati uute ideedega ja asub kohe neid ellu viima. Üks aasta hakkas lillesibulaid ajatama. Lapsed jälgisid ja joonistasid sibulaid ning pärast õppisid õisi tundma.
Raivo Juurak, lapsevanem
Tädi Naima leidis ühtaegu ka oma abikaasale Unole toreda rakenduse ja lastele arendava tegevuse. Lasteaia keldrisse asutati puutöökoda, kus olid tööpingid, viilid, vineeritükid jne. Lapsed meisterdasid seal onu Uno juhendamisel suure õhinaga. Kui mu tütar oli viieaastane, tegi ta endale vineerist hobuse. Ise saagis välja, laka ja saba pani liimiga kinni.
Indrek Tarand, lapsevanem ja lasteaia hoolekogu liige
Naimaga kohtus meie pere 2001. aastal, kui Julius lasteaeda läks. See oli üks paremaid asju, mis meie perega juhtunud on. Sest ämblikuna aknaklaasile krampuvat, desperaatselt vanemaid taganutvat last pole meie kogema pidanud kõigi nende aastate jooksul. Võimalik, et ka Konrad ja Helmi on Naima süles maailma eest kaitset leidnud rohkem kui enda isa omas. Naima oskab, õpetab, armastab.
Lapsevanema jaoks on kindlustunne kasvataja suhtes ülima väärtusega, väärtuslikum kui loterii peavõit. Ning selle kogemuse põhjal olen valmis eluga riskima, et kaitsta tõelist õpetajat (näiteks Naimat), kui ta peaks mingite kiuslike krõnksude (näiteks Ü. Rajasalu) parteilise repressiooni alla sattuma.
Naima Mahoni endise kauaaegse kolleegina tunnen suurt rõõmu tema kõrge tunnustuse puhul. Kuigi ta ametinimetus on õpetaja, on ta oma töö sisult kasvataja ja alles siis õpetaja. Koos töötatud aastate jooksul kogesin korduvalt Naima soovi leida uusi võtteid, et laste arenguvõimalusi laiendada. Ta on äärmiselt abivalmis, soe ja hooliv õpetaja!Alati on ta nõus aitama nooremaid kolleege oma rikkaliku kogemusega ja jäädes ikka avatuks uutele võtetele, väärtustades kõige enam hoolimist ja vastutustundlikku suhtumist kõigesse, mis last ümbritseb.