Sõna on võti on võim

15. veebr. 2013 Mari Klein - Kommenteeri artiklit

Me elame kummalisel ajal, mil üks osa meist vannub alla ja lööb käega, põgenedes kibestunult kodumaalt kaugele. Teine osa seevastu klammerdub seda kindlamalt juurte külge, otsib tõde ja peegeldab positiivsust, kandudes vaimus kaugemalegi kui esimesed füüsiliselt.

Kui esimeste valusad appihüüud kajavad teravalt vastu enamasti (sotsiaal)-meedias, siis teiste valdavalt vaikuses vormuv vaim näib hakkavat valguma raamatukaante vahele, kus mõtiskletakse möödunu üle ja püütakse leida põhjendusi pärimusest ja pärandist.

Pole vist tarvis täpsustada, et kui esimeste peamiseks praktiliseks probleemiks ja maiseimaks mureks on mammona (vähesus), siis teised – kogenuna ehk materiaalselt suuremat kaotust, kui mõni esimesist oskaks ettegi kujutada – otsivad (ja sageli leiavadki) lahendust-lohutust loodu(se)st.

Kuulmiseks on vaja vaikida

Esimeste hääled kipuvad küll koguma ohtralt klikke, tekitama tormi veeklaasis ja panema poliitikuid kahe käega peast uusi halle karvu otsima, aga vaikivad sageli üsna pea, mattudes järgmise liivatormi alla. Teiste omad –

sageli justkui silmaga nähtamatud ja kõrvaga kuulmatud – kinnistuvad käegakatsutamatusse alateadvusse, kerkimata selle pinnale ehk kunagi, kuid ometi mõjudes meeltele mahendavamalt, kui iial oskaks aimata.

Sõna on võti on võim – tõdevad need viimased. Ehk just seepärast valivad nad neid nii hoolega ega raiska paberit ajakirjanduses, vaid võtavad väljendumiseks aega ning püüavad jäädvustuda kauemaks kui vaid viivuks.

Mikk Sarve „Sõna jõud” otsib põhjendust meie siinolemisele ja kinnitust vaimu jäävusele, ajades õige ajaloo jälgi. Ta püüab sõnadega siduda tänapäeva minevikuga ning lõimida kokku iidseid ja moodsaid lõngu. Seda on raske paigutada kindlasse žanri, vähemalt raamatukaupluste värviskaalal, kus ta on leidnud koha kitsukesel riiulil, mis kannab pealkirja „kultuur”.

Sarv hüppab filosoofilise kergusega keelelt vaimule ja looduselt ajaloole, võrreldes ettevõtlust saaniehitusega ning arutledes alfabeetiliselt ja aastaringi. Tõdedes ühtaegu, et kõige kuulmiseks on vaja vahel vaikida, muretsedes, et meie elus jääb üha enam vajaka nii vaimustusest kui ka vaimukusest, ning rõhutades oma paiga vajadust ja metsa tähtsust, põigates aeg-ajalt paralleelide tõmbamiseks soome-ugri maadele ja rahvastele. Ta tutvustab vanu kombeid kiikumisest kergotamiseni ja kahetseb, et jaanikaskedega toa ehtimine pole nii populaarne kui jõulukuuskede tuppatoomine.

Eraldi märkimist väärivad Sarve mõtisklustes ääretult tabavad keelelised tähelepanekud. Olgu neist toodud näide juurte tähtsusest eestlastele – lugege kokku, mitu korda päevas te kasutate sõna „juures” – või et sõnad „aitab” ja „aitäh” on sama tüvega kui sõna „ait”, mis tähendas panipaika, kus hoiti vajalikku ja väärtuslikku. Aga vähem oluline pole seegi, kui tähtis oli meie esivanematele ümarvorm: ilmakaartest moodustus mitte nelinurk või kaheksakant, vaid hoopis ilmaring, ning samuti on sõna „kera” kaudu ringiga seotud hoopis teist laadi mõiste „kärajad”.

Käraga kaugele ei jõua

„Meie tänapäeva eesti keeles ongi kära ainsaks tähenduseks jäänud vali, häälekas kisa. Ehk on see ka põhjuseks, miks me enam asju ringis ei aruta ja oleme tühja käratsemise kaugele ja kõrgele, näiteks Toompeale pagendanud,” mõtiskleb Sarv.

Sõna jõud oli nähtavasti põhjuseks kas või hiljutisel tulisel arutelul eesti ajaloo (ümber) kirjutamise ümber. Sest see näitas, et adutakse, kui oluline on sõna. See sõna, mida me ise enda kohta välja saadame.

Pühendudes põgusalt samuti ajaloovaidlustele, leiab mõtleja: „Oluline on sellest sammhaaval välja tulla ning olla edasi vahetu, rõõmsa ning abivalmis rahvana, nagu oleme läbi aastatuhandete olnud.” Teist teed ei ole. Vähemalt seda ei mainita.

Ja ometi ongi ju tegelikult meis kõigis üks igatsus. Igatsus millegi ühtse ja ülima, samas iidse ja isikupärase järele. Iseküsimus, kust keegi selle leiab.

———–

Vabameelselt värskendav

Mari Tammar "Sõna raamat" (Tänapäev)

Mari Tammar “Sõna raamat” (Tänapäev)

Mari Tammari „Sõna raamat”, mille ühisosa sõna väärtustava Sarve raamatuga pole pealkirja järgi raske leida, on sellega ühtaegu südames sarnane ja üdini erinev. Mitte ainult regilaulu ja looduse väärtustamise pärast, mitte ainult elukogemuse versus noorusjulguse poolest.

Tammar esindab uue põlvkonna päikselist optimismi ja kartmatut kosmopoliitsust, mida toetab muretu egotsentrilisus. Ta kaldub ugrimugrist pigem idamaadesse, aga hoiab jalad kindlalt kodumaal, käsitledes ohtralt müütilist maailma, tsiteerides hulka teemateadjaid (teiste seas ka Sarve), näidates üles head analüüsivõimet ja märkides maha mitmeid mahlakaid mõtteid.

Sarnaselt Sarvega leiavad ka tema tekstides tõsimeelset käsitlust maa ja mets, taevas ja tuli – need, mis on olnud olulised meie esivanemaile. Tammar tõdeb ja tõestab, et noorus jõuab alati ringiga tagasi esivanemate väärtusteni, mis voolavad meie vereringes.

Kuna autori eriline armastus kuulub regilaulule ja pärimusmuusikale, on siin põhiteksti vahel trükitud ära ohtralt vanu laulujuppe ja muistendikatkeid, mis annab raamatule metatekstilise väärtuse.

Selle teose puhul peab mainima, et vale mulje vältimiseks tuleks vähemalt püüda lugeda seda algusest alates ja mõningate mööndustega võimalikult järjest. Vaid siit-sealt lehitsemisel võib tuum kergesti kaduma minna.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!