Tähenduslik õppimine: kuidas muuta õppe kvaliteeti ja kvantiteeti?

1. veebr. 2013 L. Dee Fink kõrghariduskonsultant, töötanud Oklahoma ülikooli arendusprogrammi juhina - 1 Kommentaar

Dr L. Dee Finki tähendusliku õppimise taksonoomia pakub vastust küsimusele, mida ühel kursusel konkreetselt õppida, et õpitul oleks tähendus ka sinu edasises elus.

Hariduse olemust püütakse ümber mõtestada kõikjal maailmas, tunnetades vajadust senisest väärtuslikumate õpimeetodite ja -kogemuste järele. Euroopa kõrghariduses on see viinud Bologna protsessini, mille rõhk on viimasel ajal ülikoolide kompetentsuste kirjeldamisel. USA-s soovitakse muuta haridust kõigil tasanditel õpikesksemaks. Mõlemad suunad muudavad korralduslikult midagi asutuse tasandil. Aga et kogu see ümbermõtestamine ja tunnetatud vajadus midagi kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt muudaks, peab midagi uueks saama ka õpetamise tasandil.

Avaldasin 2003. aastal raamatu, mis käsitleb õpetamise üht peamist aspekti: kuidas koostada oma kursus nii, et üliõpilased jõuaksid n-ö tähendusliku õppimise tasandile (Creating Significant Learning Experiences: An Integrated Approach to Designing College Courses. San Francisco: Jossey-Bass 2003). Teos on tõlgitud nelja keelde, mind on kutsutud ülikoolide õppejõude koolitama igasse maailma nurka. Tallinnas toimunud konverentsil „Higher Education – Higher Level Learning?” juhtisin tähendusliku õppimise töötuba ja pidasin samal teemal ettekande.

Millist tüüpi õppimist tahame saavutada?

Kui üliõpilastelt pärast õpingute lõpetamist küsida, kas kursustel kogetu muutis midagi nende mõtlemises, käitumises või isiklikku/tööelu puudutavates emotsioonides, vastavad nad, et mõni kursus muutis, enamik aga mitte. Õppejõududena tahame, et just meie kursus avaldaks kestvat head mõju – et see läheks üliõpilastele korda ega oleks oluline ainult hea hinde saamiseks. Siit esimene küsimus, mida endalt küsida: mida õpitakse meie kursusel sellist, millel oleks suure tõenäosusega tähendus ka edaspidises elus? Pärast sadade üliõpilaste intervjueerimist mitmekümne aasta jooksul olen loonud tähendusliku õppimise taksonoomia, mis annab sellele küsimusele vastuse. Kui üliõpilaste sõnul oli mingil kursusel õpitul nende jaoks kestev mõju, küsisin, mis oli see, mis muutis kursuse erinevaks ja oluliseks. Vastused liigitusid kuude õppimise kategooriasse.

• Baasteadmised: spetsiifilised faktid, teooriad, põhimõtted või kontseptsioonid, mille mõistmine ja mäletamine oli oluline ka pärast kursuse lõppu. Näidetena toodi keemia perioodilisustabeli põhimõtete või oluliste ajaloosündmuste mõju mõistmine, aga ka kahe tuntud psühholoogi, Sigmund Freudi ja Carl Rogersi erinevuste kirjeldamine. Baasteadmised on põhimõtteliselt kursuse sisu sünonüüm.

• Teadmiste kasutamine: veel rohkem väärtustati õppimist, kuidas teadmisi kasutada. Sellel teadmisel võib sõltuvalt õpitu sisust olla eri vorme, näiteks kriitilise mõtlemise või teatud seadmete kasutamine, keeruliste ülesannete lahendamise või vanadele probleemidele uute lahenduste otsimise oskus, aga ka kogemus, kuidas korraldada ja juhtida suurt projekti.

• Integratsioon: praeguses maailmas ei piisa ainult probleemi või olukorra vaatlemisest ühest perspektiivist – peab mõistma asjade eri tahke, suutma näha seoseid ja interaktsioone X, Y ja Z vahel. See tõdemus viib meid interdistsiplinaarse või multidistsiplinaarse mõttemaailma suunas.

• Inimlik mõõde: esimene pool inimliku mõõtme raames õppimisest on õppida midagi uut ja olulist iseenda kohta: kes ma olen, kelleks tahan saada, milles olen tugev, mida hästi oskan jne. Teine pool ilmneb siis, kui õpitakse, kuidas suhelda teistega uuel ja paremal moel: kuidas suhelda inimestega, kes on erinevad, või kuidas töötada efektiivselt meeskonnas. Need kaks õppimise liiki (õppimine enda kohta ja suhestumine teistega) on omavahel tihedalt seotud, seega koondasin mõlemad inimliku mõõtme õpioskuse alla.

• Huvi: kui mingi kursus äratab uusi huvisid või paneb olemasolevaid väärtusi uuesti mõtestama, tähendab, et hakatakse millestki hoolima uuel ja olulisel moel. Siia kuulub näiteks esimest korda kunstist huvitumine või suhtumise muutmine kultuuritolerantsi, keskkonnasäästlikkusse.

• Kuidas edasi õppida: õppejõud ei saa kunagi anda edasi kõike, mida teema kohta teadma peab. Seda aluseks võttes peame aitama üliõpilastel mõista, kuidas jätkata õppimist ka siis, kui kursus on ammu läbi.

Kuidas muuta oma kursust tähendusliku õppe suunas?

Need tähendusliku õppimise kuus tüüpi võivad kõlada põnevalt, aga kas neid on võimalik ühe kursusega saavutada? Vastus on jaatav – paljud on seda teinud (vt www.designlearning.org). Tõsi, sellise kursuse loomine nõuab palju tööd. Kursuse loomise/koostamise all pean silmas otsuseid, mida õppejõud eelnevalt teeb, lähtudes soovist, et kursus toimiks või areneks.

Mida annan üliõpilastele lugeda: õpikud, katked originaaltöödest, teadusartiklid või midagi muud?

Kuidas hindan nende tööd: kas ühe või kahe vaheeksami ja lõpueksamiga, iganädalaste testidega või lühiajaliste projektide abil?

Mida lasen neil loengutes teha peale kuulamise ja aeg-ajalt auditooriumile esitatud küsimustele vastamise? Grupitöö, ülesannete lahendamine ja tagasiside või veel midagi muud?

Kõiki neid otsuseid nimetan ma kursuse loomise protsessiks. Kõige tavalisem kursuse loomise viis on koostada nimekiri peamistest käsitletavatest teemadest, ehitada neile üles loengud ja korraldada paar teadmiste kontrolli, et näha, kuidas asjadest aru on saadud. Paraku viib selline lähenemine tihtipeale vähese huvi, harva kohalkäimise ning õppe madala kvaliteedi ja kvantiteedini. Integreeritud kursuseloome mudel, mida kirjeldan oma raamatus, pakub alternatiivi – see on õpikeskne lähenemine, mille kohaselt on alati esimene küsimus, mida me tahame, et üliõpilased kursuse lõpuks teaksid. Selle küsimuse kontekstis võib tähendusliku õppimise taksonoomia pakkuda uusi ja huvitavaid vastuseid – need on soovitud õpitulemused.

Kas on tingimata vajalik, et õpitulemused sisaldaksid kõiki kuut tüüpi õppimist? Ei ole, kuid mida rohkemaid neist kaasata, seda põnevam ja olulisem kursus õppijatele on.

Kui meil on selge visioon, mida õpitakse, tuleb endalt küsida, mida peavad üliõpilased tegema veenmaks meid ja iseennast, et nad on tõepoolest õppinud seda, mida me tahtsime. Vastuseks on hindamine – üsna ruttu saab selgeks, et uued ja teistsugused soovitavad õpiväljundid vajavad uut ja teistsugust hindamist.

Mida peavad üliõpilased tegema, et hakata õppima meie soovitud moel? Nagu hindamispõhimõtetegagi, vajab laiendatud soovitavate õpiväljundite hulk uut ja teistsugust õpitegevust ehk midagi muud kui loenguid ja aeg-ajalt auditooriumile esitatavaid küsimusi.

Integreeritud kursuseloome protsess teeb selgeks, kuidas kaasata õpetamisse/õppimisse neid ideid, mida on viimase kahekümne aasta jooksul koondanud rahvusvaheline õppimise ja õpetamise liikumine (Scholarship of Teaching and Learning): aktiivne õppimine, hariduslik hindamine, õpetamise strateegiad, väikeste gruppide kasutamine, õpiportfellid jne.

Milline on integreeritud kursuseloome mõju?

Minu raamatu ilmumisest saati kümme aastat tagasi on sajad õppejõud seda lähenemist oma kursuste loomisel kasutanud. Mis tulemustega? On nimetatud tervet hulka mõjusid. Esiteks on suurenenud huvi ja kaasatus, üha enam üliõpilasi kulutab õppimisele varasemast rohkem energiat. Teiseks on üliõpilaste kaasatus parandanud õppimise kvantiteeti ja kvaliteeti ehk on viinud tähenduslikuma õppimiseni. Ja kolmandaks: kui üliõpilased teevad palju tööd, naudivad õppeprotsessi rohkem ja õpivad enam, pakub see õppejõududelegi seda, millest paljud meist on ammu unustanud – suuremat õpetamisrõõmu.

Tõlge inglise keelest: Karin Kase


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Tähenduslik õppimine: kuidas muuta õppe kvaliteeti ja kvantiteeti?”

  1. urmas asi ütleb:

    Põhimöteliselt on pedagoogika alati lähtunud tähenduslikust sisust!
    Minul on küsimus, mis vahe on eelneval selgituslikul, mis selgitab õpetavat sisu, mida ma olen teinud vähemalt veerandsaja aasta jooksul või tähenduslikul sisul?
    Urmas

Leave a Reply to urmas asi

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!