Tammsaare 135 – Jumala külaline saatis oma sünnipäeval austajatele tervituse

1. veebr. 2013 Mari Klein - Kommenteeri artiklit

Kui 135 aastat tagasi sündinud Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) meid praegu kusagilt ülevalt vaatab, võiks ta oma juubeliaastapäeva tähistamisega üsna rahul olla – näitus, konverents, lavastus, omanimeline kirjandusauhind, mälumäng, rahvamatk kodukülas, võistulugemine ja lugemiskett. Küünlad kalmistul nagunii.

Aga võib-olla tundus talle, et kirss tordil on siiski puudu. Et me mandume oma maistesse tegevustesse ega jaksa enam tõsta pilku kõrgemale, mõelda ja näha maailma laiemalt. Ning saatis meile ootamatu meeldetuletuse. Oma viimase käsikirja originaali, mis leiti nädal enne tähtsat päeva juhuslikust vanapaberikuhjast.

Erilist tähelepanu väärib see, et tegu on tõlkega Leo Frobeniuse mõistujutust „Jumala külaline”, mille viimane lause kõlab nii: „Kui ta oma maja juurde jõudis ja üle läve tahtis astuda, langes ta surnult maha.” Need on teadaolevalt jäädavalt viimased sõnad, mille Eesti kultuskirjanik paberile pani.

 

On omamoodi sümboolne, et 73 aasta tagune ajakirjanumber, mille vahelt käsikiri möödunud nädalal leiti, oli pühendatud kirjaniku surmale ning kandis loosungit „Tammsaare ei sure kunagi”. Fotod: Raivo Juurak

On omamoodi sümboolne, et 73 aasta tagune ajakirjanumber, mille vahelt käsikiri möödunud nädalal leiti, oli pühendatud kirjaniku surmale ning kandis loosungit „Tammsaare ei sure kunagi”. Fotod: Raivo Juurak

Mitmekordselt müstiline mõistatus

„See on müstiline lugu. Sama müstilised kui need viimased read, on ka lugu, kuidas see käsikiri leiti,” räägib Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino. Kolm ruudulist paberilehte olid 1940. aasta ajakirja Meie Noorus vahel, mis seniteadmata teed pidi jõudis Eesti hoiuraamatukokku. Selle töötaja hakkas rebenenud esikaanega ajakirja vanapaberiks minevasse hunnikusse viskama, kui tema tähelepanu pälvis kaanelugu Tammsaarest. Samas oli ära trükitud ka kirjaniku käekirjanäidis, mis oli väga sarnane ajakirja vahel olnud käsikirjaga.

„Ainult tänu sellele, et ajakirjas oli lugu Tammsaarest, hakkaski ta vaatama,” nendib Vaino. „Nüüd on jätkuvalt müstiline veel see, kes selle ajakirja sinna viis.”

Selles, kas tegu on ikka Tammsaare käsikirjaga, muuseumi juhataja leidu nähes ei kõhelnud. „Kui alguses mõtlesin, et äkki on koopia, siis seda nähes ei olnud kahtlustki. See on tema käekiri ja seesama ruuduline paber, mida ta alati kasutas.” Käekiri on tõepoolest silmatorkavalt sarnane sellega, mis juuresolevas ajakirjas faksiimile trükitud.

Kuigi samast, „Jumala külalise” käsikirjast oli fotokoopia varasemalt olemas ning muuseum seda kirjaniku töötoa laual ka eksponeerib, on muuseumi juhataja leiu üle sügavalt rõõmus. Originaal on siiski originaal. Eriti säärane originaal, mille kadumise üle heljub nõnda hämmastav salapäraloor.

„Me aimasime, et see võib kusagil alles olla. Tammsaare ise hävitas küll palju oma materjale, aga kui see käsikiri oli 1958. aastal eksponaadi jaoks pildistatav, tähendab see, et seda ta ei hävitanud. Arvasime, et äkki on perekonna käes,” kõneleb Vaino.

Müstilisusele lisab lisamüstilisust Toomas Haugi 2006. aastal ajakirjas Looming ilmunud artikkel, mis lahkab kadunud käsikirja saladust, sisaldades muu hulgas lauset: „Tõsi küll, oleks ettevaatamatu nii kergesti peituda võivat materjali lõplikult kadunuks kuulutada.”

Samas kirjutab ta, et originaalraamat, Frobeniuse reisijuttude kogumik „Der Kopf als Schicksal”, millest Tammsaare nimetatud loo tõlkis, oli laenutatud Tallinna keskraamatukogust ning asub nüüd rahvusraamatukogu arhiivis, kusjuures kogu raamatus on vaid selle loo juures arvatavalt Tammsaare käega tehtud õrnad pliiatsimärkmed, sealhulgas rist tähelepanu pälvinud lõpulause kõrval …

Müstilist sümboolsust teksti sisu ja kirjaniku saatuse vahel on Haugi sõnul kinnitanud koguni kirjaniku tütar Riita Hansen.

Maailmakirjanik teiste maailmakirjanike seas

Et kadunud käsikiri just nüüd, nädal enne suurt päeva välja ilmus, näib juhuslikkuse faktori seisukohast lausa uskumatu, sest mis saaks tõmmata juubilarile veel suuremat tähelepanu. „Ju ta tundis, et peab ise natuke kaasa aitama, et me teeme temale tähelepanu tõmbamiseks liiga vähe,” muigab Vaino.

Selles viimases ei ole tal muidugi õigus, sest samal ajal, mil meie kirjaniku Kadrioru kodu töötoas käsikirja uurime, pannakse kõrvaltoas, näitusesaalis üles värsket ekspositsiooni „Tammsaare ja maailmakirjandus”, mis jääb avatuks aasta lõpuni.

Tohutu suurel pannool on koos üheksa maailmakirjanikku, kelle looming ja isiksus Tammsaaret enim puudutasid ja mõjutasid. Kõiki neid ja nende loomingut on tutvustatud ka eraldi. Goethe, Hamsun ja Dostojevski kui suurimad mõjutajad on saanud endale igaüks ühe külje neljakandilisest laeni ulatuvast raamaturiiulist, mis omakorda sümboliseerib kõigi nende kõrgust ja pilvedeni ulatuvust. Sellega märgistavad nad ka mõjuvälja – Venemaa, Saksamaa ja Skandinaavia –, milles eesti kirjandus 20. sajandi algul arenes.

Tolstoi, Wilde, France, Maeterlinck, Poe ja Conrad peavad seekord leppima suure raamatulaadse riiulist väljatõmmatava figuuriga, mille ühel pool on info autori ja tema loomingu kohta, teisel aga temaga seotud põnevaid fakte.

„Tammsaare oli suur lugeja. Ta ei teinud asja iseeneses, vaid oli alati kursis teiste ideedega. Kuigi ta lähtus oma loomingus Eesti ühiskonnast, kirjutas ta maailmakirjanduse kontekstis.”

Kui küsin Maarja Vainolt, mis teda inimestega Tammsaare-teemal suheldes ikka ja jälle üllatab või kurvastab, vastab ta: „Üllatab see, et ikka veel teatakse nii vähe. Kurvastab aga kõige rohkem see, et inimestel on nii fikseeritud arusaam, et see, millest Tammsaare kirjutab, on vaid igav kuiv kraavikaevamine ja kriitiline realism. Ja arvamus, et me ise oleme Tammsaare liiga üles haipinud, et tegelikult ta ei olegi nii hea kirjanik. Seda räägivad muidugi enamasti need, kes ise ei ole lugenud.”

Ometi on Tammsaare on pälvinud ohtralt kiidusõnu väljaspool Eestit, kus meie talurahva elu selle kitsas kontekstis ju sageli mõistetama ei peakski. Küllap ongi nii, et need, kes suudavad ja oskavad puude taga ka metsa näha, mõistavad maailmakirjanikku sageli rohkem kui need, kes vingus nina maas ringi kõnnivad.

Maailmakirjanike pannoo taustal saab iga külastaja endast koos kuulsate kirjanikega pilti teha. Fotol keskel Tallinnas asuva A. H. Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino.

Maailmakirjanike pannoo taustal saab iga külastaja endast koos kuulsate kirjanikega pilti teha. Fotol keskel Tallinnas asuva A. H. Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino.

—————-

KIRJANDUSAUHIND

Iga viie aasta tagant, Tammsaare juubeliaastal, antakse Tallinnas välja temanimelist kirjanduspreemiat. Romaanikirjanikule, kelle looming on omal moel tammsaarelik, kes valdab seda žanri meisterlikult ning on oma loominguga näidanud, et areneb aja jooksul üha edasi. Seni on auhinna vääriliseks peetud Andrus Kivirähki (2003) ja Indrek Harglat (2008). Tänavu pärjati laureaadiks Kalle Käsper.

Palju õnne, Kalle Käsper! Mis tundeid see auhind teis tekitab?

Eks mul on muidugi hea meel. Mul on seni üks kirjanduspreemia välismaalt, aga kodumaalt nii suurt tunnustust polegi. Kirjanikku ikka rõõmustab, kui teda tähele pannakse.

Mis on ühist teis ja Tammsaares? Kuidas on Tammsaare mõjutanud teid või teie loomingut?

Tammsaare on meie kirjanduse vundament. Temast mööda ei saa. Iga siinne kirjanik on teda lugenud. Aga ei saa öelda, et ta oleks minu loomingut väga mõjutanud. Me kirjutame nii erinevatest asjadest. Mis meid ühendab, on see, et tema kirjutas suurt romaani, kokku viis köidet, ja ka mina kirjutan suurt romaani, seni on ilmunud seitse köidet.

Mida peaks uus põlvkond Tammsaarest teadma? Mida peaks kooliõpilastele temast rääkima?

Ega ta väga kooliõpilaste jaoks olegi. Meil on levinud seisukoht, et kõik head raamatud tuleks koolipõlves läbi lugeda, aga on raamatuid, mille aeg ei ole kooliajal veel kätte jõudnud. Tammsaare toob välja teatud külgi eestlase iseloomus, mis on jäävad.

Miks on säärast preemiat vaja?

See on hea preemia selles mõttes, et see on romaanižanri eest antav preemia. Sellel žanril ei ole maailmas praegu head ajad. Parimad ajad jäävad 19 sajandi II ja 20. sajandi I poolde. Pärast seda on küll elutingimused paranenud, aga kirjaniku tingimused selleks, et töötada sellise suurvormi kallal, on pigem halvenenud.

—————————-

LUGEMISVÕISTLUS

Albu mõis kirjaniku koduvallas on korraldanud viimase kümnendi igal aastal Tammsaare sünnipäeva paiku koolilastele ettelugemisvõistluse „Hansenist Tammsaareni”, millel iga osaleja peab esitama viie minuti jooksul peast katkendi Tammsaare loomingust. Esmakordselt korraldatakse sel aastal aga ka kettlugemist, millel saavad osaleda kõik huvilised.

Lugemisvõistluste korraldaja Enda Trubok rääkis Õpetajate Lehele, et aastate jooksul on võistulugemisel osalenud kokku ligi 800 õpilast. Seekordsele võistlusele tuli kokku 61 õpilast 24 koolist.

Osalejad jagati kolme vanusegruppi: 5.–7., 8.–9. ning 10.–12. klass, mille võitjateks pärjati vastavalt Maarja Tiits Jõgeva ühisgümnaasiumist, Maria Pihlak Saaremaa ühisgümnaasiumist ning Annika Vorobjova Tartu Tamme gümnaasiumist.

Parima väljaselgitamiseks võtsid kolme vanusegrupi parimad üksteiselt veel kord mõõtu ning žüriiliikmed Ingomar Vihmar, Vallo Kirs ja Sofia Blüher kuulutasid üldvõitjaks Maria Pihlaku.

Iga osaleja võib oma esitatava teksti ise valida. Truboki sõnul on aastate jooksul kuuldud ohtralt katkendeid „Tõest ja õigusest”, kuid palju on olnud ka miniatuure. „See oleneb vanusegrupist. „Tõde ja õigus” on noorematele veel liiga raske, nemad valivad rohkem selliseid nagu „Meie rebane”, „Poiss ja liblik”, „Tähtis päev”. Vanemate esituses kuuleb rohkem „Tõde ja õigust” ning „Kõrboja peremeest”,” kõneleb ta.

Ja tõdeb, et kuigi loetud on juba kümme aastat, tuleb ikka veel ette kohti, mida poleks nagu kuulnudki. „Tammsaare ongi selline mitmekihiline, kelle loomingust avastad üle lugedes ikka ja jälle midagi uut. Koolipõlves vaatad süžeeliini, vanemaks saades oskad jälgida psühholoogiat ja filosoofilisi tarkusi ja allegoorilisust lahti mõtestada. Igas eas tulevad omad tasandid välja. See on nagu kaev, kuhu sügavuti lähed,” mõtiskleb Trubok.

Kettlugemises saavad osaleda kõik

Esmakordselt toimuvas kettlugemises võivad osaleda kõik, kes soovivad suurele kirjanikule austust avaldada ning tema loomingut populariseerida. Selleks ei pea tegema muud, kui lugema veebruaris (soovitavalt publikule) ette kuni viieminutilise katkendi või lühipala Tammsaare loomingust ning võtma selle filmilindile. Klipp tuleb saata Albu põhikooli või laadida üles kooli kodulehel olevale aadressile. Samas tuleb eelnevalt ka registreeruda. Klippidest monteeritakse kokku film.

„See on Tammsaare mõtte või vaimu edasikandumine ühest punktist teise tema sünni- ja surma-aastapäeva vahelisel perioodil,” tutvustab Enda Trubok.

Ettelugemised võiksid toimuda lasteaedades, koolides, muuseumides, raamatukogudes, eakate ja kirjandusklubides. „Samuti võib koguneda sõprade, sugulaste, töö- ja õpingukaaslastega. Aga kes on aheldatud näiteks haigevoodisse, võib lugeda ka üksi kodus, et tunda end selle keti osana,” soovitab ta.

Kettlugemise avasid kolmapäeval Vikerraadios kultuuriminister Rein Lang, Järva maavanem Tiina Oraste ning Albu vallavanem Kalju Kertsmik.

Esmased kokkuvõtted lugemisketi tulemustest tehakse Vargamäel Tammsaare mälestuspäeval ehk kirjaniku surma-aastapäeval, 1. märtsil.

————–

VEEL JUUBELISÜNDMUSI

• Jaanuaris, juubelipäevale eelnenud nädalavahetusel korraldati Järva-Madiselt läbi Kodru raba Vargamäele 33. Tammsaare rahvamatk.

• Tallinna keskraamatukogus mängitakse veebruaris lavastust „Kui me elasime raamatukogus …”, mille tegelaste seas on ka Tammsaare abikaasa Käthe Hansen ning kolleegid ja sõbrad Aleksander Sibul, Bernhard Linde ja Leonid Trett.

• Veebruaris saavad oma teadmistes Tammsaare kohta end proovile panna kõik Sebe täistunniekspressiga sõitjad. Nimelt on Tammsaare muuseum koostanud bussiekraanide tarbeks viktoriini, milles on kokku ligikaudu 70 küsimust. Sealtsamast saavad sõitjad infot selle kohta, kuidas on Tammsaare seotud bussi sihtkohaga, olgu selleks Pärnu või Tartu.

• Elektrirongides saab veebruaris kuulda ja lugeda Tammsaare aforisme.

• 24. veebruaril toimub Albu mõisas Eesti vabariigi 95. aastapäeva aktusel Tammsaare loomingu ühislugemine ja Olev Remsule antakse üle Albu valla kirjanduspreemia.

• Märtsis esitleb Tammsaare muuseum Vargamäel vastset audioraamatut, millel Meelis Kompus on sisse lugenud „Tõe ja õiguse” esimese osa.

• Augustis toob Viljandi teatri Ugala lavastaja Vallo Kirs Vargamäel välja lavastuse „Vargamäe noored ja vanad”.

• Sügisel tuleb Tammsaare muuseumis rahvusvaheline juubelikonverents, kuhu kutsutakse ka teiste maade kirjandusteadlasi, kes Tammsaaret lugenud ja analüüsinud. Nende seas näiteks Juhani Salokannel ja külalisi Prantsusmaalt.

• Paljudes raamatukogudes üle Eesti, alates Kohtla-Järvest ja lõpetades Väike-Maarjaga, korraldatakse tänavu Tammsaare loomingust kas näitus või kirjandusõhtu. Uurige lähimast raamatukogust!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!