Karl Martin Sinijärv: asi on jäätees

8. märts 2013 Karl Martin Sinijärv ki - Kommenteeri artiklit

Ulgumise ja hammaste kiristamise vahele midagi ilusat ka – Top Gear käis Eestis jääteel elektriautot testimas. Nõnda võis läinud nädalal ajakirjandusest lugeda. Vinge, eks ole. Väike Eesti pääses rahvusvahelisse telepilti. Rahvusvahelisse telepilti pääsemise eest on eestlased nõus kulutama suuri summasid, olgu tegemist üleeuroopalise estraadilaulude võistluse, jalgrattaväntamise teleülekandeõiguste ostmise või plastribadele toetudes lumel liikumise oskusteabe evitamisega. Meelelahutus on tähtis ja leiva nappides tsirkusekraanide laiemale paotamine inimlikult mõistetav.

Aga Top Gear? Maailma kõige ägedam telešõu, mida vaatavad isegi inimesed, kelle autohuvi maksab viis senti paar? Mis nipiga see siia sattus? Kujutan ette, et ennast Top Geari sisse osta jaksab vast mõni räme šeik liivaselt maalt, ja võib-olla isegi tema mitte, sest kui Clarkson ei taha, närib šeik muru koos teiste ärapõlatutega.

Muidugi on tore, et Eestis on esimesena ilmas üleriigiline elektriautode laadimispunktide võrgustik. Aga neid punkte on mujalgi. Palja võrgustikuga oleks Clarksonilt ja kompaniilt vast väikse mainimise või iroonilise muige teeninud. Mis siis, et võrgustik pole odav. Elektriautot saanuks samuti mujal katsetada.

Eesti teede õudsest seisukorrast räägitakse iga jumala päev söögi alla ja söögi peale, tõenäoliselt selleks, et kindlustada igavene raha juurdevool mõistlikesse ja mõttetutesse asfalt­objektidesse, mida kerkib meil arutul hulgal. Iga löökaugu (mis need õigupoolest on?) juurde mälestustahvli panemisest pole palju puudu. Igatahes usume, et meil on absoluutselt halvimad võimalikud autoteed kogu universumis, ja usku teatavasti tõenditega ei kõiguta. Hm. Top Gear ei tulnud meie tänavaid kuumaastikukõlbulike sõidukitega järele proovima. Sel lihtsal põhjusel, et nadisid radu on igal pool ja meie omadel pole õigupoolest häda kedagist. Rappuda ja rämpsus roomata saab Clarkson kodumaal ka, läheb mõnda nirumasse kvartalisse ja hüpleb, palju tahab.

Asi on jäätees. Jäätee on midagi sellist, mida raha eest osta ei saa, las šeik proovib, kui murunärimisest villand. Jäätee tuleb ise, kui aeg on. Õigemini tuleb ise jää, teele tuleb terake takka aidata. Thamesil pole ammust ajast uisutada saanud ja kui see jõeke ära külmukski, kuulutataks välja rahvuslik katastroof ja TG mehed evakueeritaks koos kuninganna, pubide ja punaste bussidega turvalisele territooriumile. Igatahes ei tehtaks seal mingit meelelahutuslikku telesaadet. Aga meil on asi plaksti olemas, sõida saarte vahet nii mitu korda, kui hing ihaldab.

Jube paljusid asju siin maailmas muudkui tahaks ja tahaks ja tahaks. Ja jube väheste eest jaksab maksta. Eestlane tahaks veel eriti palju, tahaks õigupoolest kõike, ja maksta jaksab ta eriti vähese eest, õigupoolest eriti mitte millegi eest. Kuristik ihade ja võimaluste vahel muudkui kasvab, internetist saab muudkui vaadata ka, kui hea neil teistel seal kaugel on. Saab vaadata sedagi, kui paha neil teistel teistel seal veel natuke kaugemal on, aga seda me ju ei vaata. Häiriks vigisemist. Ja siis tulevad mingid tüübid ja tirivad imelisse rahvusvahelisse telepilti mingi asja, mille eest midagi maksma ei pea ja mis meile täitsa ise tuleb.

Vahest oleks arukas vaadata need asjad üle, mis nimelt meil ja nimelt siin täitsa ise tulevad või kogu aeg lihtsalt kohal on. Ei hakkaks kõiki puutumatuid loodusi, toredaid inimesi ja suurepäraseid kunstimeistreid üles lugema, ent mõelda võiks. Šeigil on nafta ja palju raha, aga kui tal neid ei oleks, siis oleks see kaunis vaene ja krõbekuiv maanurk, kus tal elada tuleks. Meil siin on samuti üht-teist, kui ringi vaadata. Kõrvalt- või kaugeltkaeja pilguga.

„Teeme Eesti korda” on kena mõte, kuid loeks kõigepealt kokku ja jätaks meelde, mis meil ongi korras või isegi paremini. Jagaks neid mõõduka tasu eest teistegagi. Võib pumbata lõputu hulga lõplikku raha saavutamatute eesmärkide poole püüdlemisse, aga kui ikka ise­oma tugevused unarule jäävad, pole lõpuks ei üht ega teist. Jah, jäätee sulab lõpuks ära, aga siis tuleb suvi ja vesi läheb soojemaks, kannatab isegi sisse hüpata. Sihuke imelik maa. Äkki me ei teagi täpselt, kuidas teda sihipäraselt tarvitada, äkki maa naerab vaikselt pihku me sebimist tunnistades?

Long Islandi jäätee on üks karm jook. Teed selles ei ole, küll aga viina, rummi, tequila’t ja džinni, natuke magusamat sodi pealekauba. Maitseb jälk, aga on ülipopulaarne, kuna niidab nagu vikatiga. Toimib ühesõnaga.

Keegi ei keela meid leiutamast sümboolset Hiiumaa jääteed, mis koosneks sellest, kolmandast ja neljandast, refräänis oleks juttu hoopis teistest asjadest, ent vinge mürglimürk tooks tulu nii talvel kui ka suvel, nii kodus kui ka aias. Ei, ma ei räägi alkoholist, ma räägin täiesti ülekantud mõttes. Vaadakem ringi oma vaimses baarikapis, nähkem, mis on ja mis ise tuleb, ja üllatagem maailma ootamatu kombinatsiooniga. Ma arvan, et suvine pärnaõie-jäätee oleks hea algus. Tõenäoliselt sobiksid sinna sisse ka metsmaasikad.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!