Doktorikonveier kogub võimsust

8. märts 2013 Karl Kello - Kommenteeri artiklit

Teadlaste omavahelises suhtluses käibib täitsa tavapärasena termin „doktorikonveier”. Aga kui juba konveier, kas siis täisvõimsus on saavutatud?

Google’i andmetel jõudis doktori­konveieri väljend (seejuures jutumärkides) avalikku kirjasõnasse esimest (ja seni ainukest) korda 18.12.1997 (Õhtuleht). TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi uue hoone avamisel ütles TÜMRI tollane juhataja, tulevane akadeemik Mart Ustav, et tänu Inglismaal elava baltisakslase Nils Otto von Taube toetustele on TÜMRI saanud doktorikonveieri hüüdnime: noored nägid, et siin saab midagi teha, ja tahtsid siia tulla. (Von Taube rahastas ka vähi- ja geeniuuringuteks rajatud uue õppe-laborihoone ehitamist.) Akadeemik Enn Mellikovi sõnul on TTÜ-s õnnestunud luua päikeseenergeetika koolkond, kes nüüd „toodab” kuni kolm uut PhD-d aastas (Sirp 22.02). Eks konveierilaadsele doktorantide ettevalmistusele vihjab seegi seik.

Paradigma muutus doktoriõppes

Et doktoreid koolitatakse konveieril, ei ole iseenesest hea ega halb, sedastab akadeemik Tarmo Soomere – see on üks muutustest ühiskonnas. Doktoritasemega spetsialiste vajatakse ka mujal kui akadeemilises teaduses ja ülikoolis, aga selle muutuse tagajärgi ühiskonnale, ülikoolile, akadeemilisele teadusele ei ole praegu võimalik prognoosida. Seda on näha paarikümne aasta pärast. Samas näeb Soomere paradigma muutust doktoriõppes väga tõsisena, mentori ehk meistri ja selli vaheline side (üks õpetaja ja väga üksikud õpilased) toimis seitse-kaheksasada aastat ja umbes kakskümmend aastat tagasi toimus läbimurre: doktoreid hakati ette valmistama konveieril. Doktoriks saamine ei ole enam pääs tsunfti või gildi, vaid tähendab lihtsalt teatavat kvalifikatsiooni. See on taas suur vahe: sell võis osata asju sama hästi kui meister, aga ta ei olnud gildi liige. Sinna pääsemiseks pidi ta veel läbi tegema teatava initsiatsiooniriituse, maksma oma maksud, et teda legaalselt tunnistataks.

Praegu vajab ühiskond inimesi, kelle haridustee on märksa pikem kui lihtsalt gümnaasiumi lõpetaval noorel. Doktor on õppinud õppima, orienteeruma, teda on treenitud rohkem. Ja kuna viljakas töövõimeline elu on pikenenud peaaegu kümne aasta võrra, pole midagi imelikku selles, kui ka õppeaeg pikeneb nelja aasta võrra, tõdeb Soomere.

Kas on veel varu tempot tõsta?

Akadeemik Urmas Kõljala järgi doktorikonveieril võimsust jagub. „Konveier” on küll halb sõna, aga kui konveier on paigas, on sinna sisenejal kõigekülgne abi ja käepärast professor, kes annab nõu. Kõik peab olema täpselt paika pandud, et üliõpilane ei raiskaks oma aega igapäevaprobleemidele. Ahel, kus üliõpilast õpetatakse/toetatakse, on märksa professionaalsemaks muutunud, kinnitab Kõljalg. See suund, et töö tuleb õigel ajal ära teha ja kaitsta, on mõnes mõttes väga õige. Et inimene jõuaks doktoritööd teha ja kraadi saada võimalikult viljakalt ja kiiresti. Doktor ei ole ju veel valmis teadlane. Ta peaks tegema järeldoktorantuuris vähemalt veel ühe doktoritöö jagu tööd, alles siis hakkab selguma, kas tal on piisavalt haridust ja tahet valida akadeemiline amet.

Kolm publikatsiooni vs üks ja korralik

TTÜ geoloogiaprofessori Alvar Soesoo sõnul on see, kuidas suhtuda doktorikonveierisse, tõsine probleem. Välismaised evalveerijad on tehnikaülikoolis imestanud, miks nõutakse meil doktorantidelt kolme publikatsiooni, selle asemel et nõuda ühte ja korralikku. Võib-olla nõuame tõesti doktorandilt liiga palju ja võib-olla ei nõua hästi tehtud asja, ütleb Soesoo. Kolm kõrgema kategooria publikatsiooni on võimalik paari aastaga juhendaja toel ära kirjutada, aga need võivad olla tühjad publikatsioonid, mis ei kanna midagi uut, neid ei refereerita kunagi ja tulevasel doktoril võib olla mõne aja järel nende pärast isegi häbi. Inglismaal on doktoriõpe kolmeaastane, mõni teeb kahe aastaga doktoritöö ära. Ka Eestis oleks paljudel juhtudel võimalik doktoritöö kahe aastaga teha, kui doktorant saaks pühenduda.

Austraalia kombe kohaselt ei olnud vaja koguda ainepunkte, ei pidanud käima kohustuslikus korras kusagil üldisel filosoofia- või makroökonoomikaloengul. Teemat võis jooksvalt muuta. Teemasse sukeldudes tekivad ikka teatud hargnemised ja keegi ei keelanud neid uurida. Süsteem soodustas seda, et oli kelle käest küsida, juhendaja ei jooksnud eest ära, ta oli saadaval, kui vaja. Samuti oli ressurss andmestiku eest laboritele maksta. Polnud küll raha täis sahtlit, kust võtta, aga taotlusi lahendati mõistliku ajaga ja mõistlikus korras.

Tudengite valmisolekust

Küsimusele tänapäeva tudengite n-ö valmisolekust ülikoolis õppida vastab Soesoo, et praegu on igasuguseid lisavõimalusi ja atraktiivseid asju nii palju, et ilmselt ei olda 18–20-aastaselt üldse valmis ülikooli astuma, võib-olla kuskil 25-selt alles. Meil on kõrghariduse omandamine tehtud n-ö poolkohustuslikuks, üheks eluetapiks. Alvar Soesoo mäletab oma Islandi perioodist, et kõige huvitavamad maateaduste tudengid olid neljakümneaastased, kes astusid ülikooli esimest korda. Nad olid jalad alla saanud, töötanud kalalaeval, ostnud maja, auto – baas oli olemas, aga pea tühi. Ülikoolis nad õppisid, said targaks. Aga 18-aastased alles otsivad iseennast.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!