Eestikeelne eurolaul türklase suul ehk Kadrina Keskkooli õppetunnid kahe projekti ja seitsme maa kogemusest
Saalitäis õpilasi kuulab hiirvaikselt, kuidas Türgi poiss Serkan laulab kitarri saatel puhtas eesti keeles Ott Leplandi laulu „Kuula“.
Tormilise aplausi järel Kadrina Keskkoolis staariks saanud Serkan Halıcıoğlu meenutab: „Mulle meeldis see lugu väga, kui vaatasin 2012. aasta Eurovisiooni lauluvõistlust. Kui meie kool liitus Comeniuse projektiga ja sain teada, et tulen Eestisse, tahtsin ma laulda midagi teie keeles. Ma leidsin „Kuula” sõnad nii türgi kui eesti keeles ja loo sõnum avaldas mulle sügavat muljet. Mu süda pidi peaaegu seisma jääma, kui ma laval seda laulsin. See ei olnud minu keel, aga ma teadsin, et publik saab minust aru. Need olid mu elu kõige vapustavamad hetked, ja tahaksin seda tunnet uuesti kogeda.”
Türgi poiss Serkan Halıcıoğlu ja Eesti neiu Mariliis Tiiter merelaulude kontserdil.
Serkan Halıcıoğlu ei olnud sel Kadrina Keskkoolis toimunud kontserdil sugugi ainus välisesineja. Esinejaid oli koguni seitsmest riigist: Portugalist, Iirimaalt, Saksamaalt, Türgist, Itaaliast, Prantsusmaalt ja muidugi ka Eestist. Toimus Comeniuse projekti „Voices from the Sea” (Hääled merelt) teise kohtumise üks peaüritusi – merelaulude kontsert.
Kadrina Keskkoolile on see teine kord Comeniuse projektis kaasa lüüa. Eelmise projekti „Top School Calendar Events” (Kooliaasta tippsündmused) tagasiside nii õpilastelt kui ka õpetajatelt oli sedavõrd innustav, et teadsime kohe – me teeme seda uuesti. Planeerimine, kohtumiste ettevalmistamine ja ülesannete täitmine nõuavad aga ka õpetajatelt lugematul arvul lisatunde. Miks meile seda kõike siis ikkagi vaja on?
Rutiinist välja
On kurdetud, et eesti kool ei anna piisavalt võimalusi noorte sotsiaalsete oskuste arenemiseks. Comeniuse-taolised projektid aga on justkui selle tühimiku täitmiseks loodud.
Uued situatsioonid ja inimesed sunnivad argirutiinist välja tulema ja sageli näeme ka enda koolikaaslaste juures hoopis uusi, enamjaolt positiivseid külgi. Õpilased, kelle tagant torkimisega võib tundides üsna palju vaeva näha, on justkui ümber sündinud kui neil tuleb külalistega mõni ühisüritus korraldada. Areneb ingliskeelne suhtlemine, aga mõnikord läheb vaja hoopis leidlikku kehakeele kasutust (sest võib juhtuda, et partneri keeleoskus on veel päris kesine), oskus planeerida – hakkama tuleb saada väga erinevates olukordades ja teha koostööd erinevatest kultuuridest ja erineva taustaga inimestega.
Uus pilk Eestile
See, et projekti käigus saab ka põnevatesse kohtadesse reisida, teiste maade elu-oluga tutvuda ja sel moel oma maailmapilti avardada, on üks rahvusvaheliste projektide suuri eeliseid. Minu arust ei ole aga vähem oluline, et projektipartneritele Eestit tutvustades saame ka ise oma maa kohta rohkem teada ja õpime väärtustama seda head, mis meil siin on. Oleme ikka arvanud, et eestlased on reserveeritud ja veidi kinnise loomuga, kuid kui meie Itaalia partnerkooli õpetaja Paola Lo Cicero suust tulevad Eesti iseloomustamiseks sõnad: „külm ilm aga soe süda”, tunned, kuidas südame alt läheb veelgi soojemaks.
Tormide kiuste
Meie projekt kannab nime „Hääled merelt”. Kõigil projektipartneritel on merepiir ja kuigi kõik koolid ei asu sugugi mere ääres, on merel meie rahvaste jaoks olnud läbi aastasadade oluline roll alates toidulaua kujunemisest kuni näiteks tänase Eesti arstide Soome tööle asumise probleemini. Nendest erinevatest aspektidest ka oma kokkusaamistel räägime.
Esimene projektikohtumine toimus Iirimaal, Limericki linnas 6.–11. novembril.
Eesti võttis julge ülesande võõrustada külalisi veebruarikuus, südatalvel. Kuna lume ja külmaga oli enamusel partneritest vaid virtuaalne kokkupuude, pakkus neile eestimaine ilm palju avastamisrõõmu. Ära said proovitud nii kelgu- suusa- kui saanisõit ning merel hulpivad jääkamakad ja paks lumevaip fotodele jäädvustatud.
10. klassi õpilane Marta Jamsja võtab senise kogemuse kokku sõnadega: „Selles projektis osalesid üle ootuste toredad inimesed. Kõik olid nii sarnased, kuid samas ka erinevad, näiteks kel naha toon heledam, kel tumedam. Projekti lõpuks sidus meid rohkem kui Kadrina ja erinevad mered. Need olid sõprussidemed, mida ükski torm nii lihtsalt ei murra.”
Portugali õpetaja Aida Diamantino tänab hobust toreda saanisõidu eest.