Kristiina Kass: Minu lapsepõlve Kadriorg

1. märts 2013 Kristiina Kass lastekirjanik - 3 kommentaari
Kadriorg on mulle senimaani kallis paik. Need suured pargipuud, pingid, purskkaevud, mere lõhn ja armsad vanad puumajad lennutavad mind hoobilt tagasi lapsepõlve,” ütleb Kristiina Kass. Kadriorus tehtud fotol on tulevane lastekirjanik umbes 8–9-aastane.

Kadriorg on mulle senimaani kallis paik. Need suured pargipuud, pingid, purskkaevud, mere lõhn ja armsad vanad puumajad lennutavad mind hoobilt tagasi lapsepõlve,” ütleb Kristiina Kass. Kadriorus tehtud fotol on tulevane lastekirjanik umbes 8–9-aastane.

Ma sündisin Tartus, aga elasin seal ainult oma elu esimesed neli aastat. Lapsepõlvekoduks pean Tallinnas Kadri­orus olnud maja. See oli kägisev ja nagisev, talvel külm kahekorruseline puumaja, kus polnud selliseid mugavusi nagu isiklik köök või vannituba. Aga see-eest oli aed ja maja taga Dünamo staadion, kus käisime õe Irjaga läbi aiaaugu kergejõustikuvõistlusi vaatamas. Lähedal oli Kadrioru park luigetiigiga, mille jääl talvel uisutasime, ning tuvid ja pardid ja luiged, keda saiaga söötsime. Ja suured krobelised pargipuud, mille taga ja õõnsustes oli peidus hulgaliselt haldjaid ja päkapikke …

Kadriorus Rohelise Aasa tänava majas elas koos meiega mitu peret, kellel oli ühine köök, vannituba ja WC. Lapsena sellised asjad eriti ei häirinud, sest oli tore, kui oli palju huvitavaid naabreid. Näiteks üks naljakas vanamees kukkus purjus peaga alati kõva häälega laulma. Ja ülemise korruse heal järjel olev vanapaar lubas meid vahel oma kujukesi ja muid nipsasjakesi vaatama tulla. Oh, millised aarded need olid väikese lapse silmis! Siis oli vene perekond ja nende meievanune tütar Katja, kes ei osanud kahjuks eesti keelt ja kellele meie ahv miskipärast hambad kätte lõi. Ja oli veel kaks toredat naabritädi, Salme ja Benita ning tolle bussijuhist poeg.

Salme-tädi on vaja eraldi kirjeldada. Ta oli suur ja tugev jämeda häälega keskealine naisterahvas, kellel muuhulgas suus üks kuldhammas. Ta välgutas seda hammast heameelega, sest naeris palju ja ajas ka meid kogu aeg naerma.

Kuna ta oli nii tugev, tassis ta mind ja Irjat tihtilugu kukil, solgutas pea alaspidi jalgadest või torkas kõrge riidekapi otsa istuma. Küll oli põnev maailma nii kõrgelt vaadata, ja natuke hirmus ka. Õnneks ei unustatud meid kunagi kapi otsa, vaid kui ära tüdinesime, siis tõsteti ikka jälle alla. Ja anti kommi pealekauba.

Salme- ja Benita-tädil polnud midagi selle vastu, et me vahel nende elutoa aknast sisse ja välja ronisime. Esimene korrus ka, mis seal ikka keelata. Aga kõige vahvam oli Salme- ja Benita-tädiga tikkude peale kaarte taguda, ja seda me tegime iga päev. Kui kaminas oli tuli, siis viskasime sinna ajalehenutsakutega täpsust, nii et leegid lõid hetkeks lahvatama.

Meil endal polnud kaminat, aga seina peal oli hiigelsuur maailma­kaart, mida meile meeldis uurida. Ja loomad, neid oli mitu ja mitmesuguseid. Ma ei räägi nüüd neist kassisuurustest rottidest, kes õues prügikastide juures ringi luusisid. Kodus olid maakilpkonnad, hiired ja viirpapagoid, kes meie pingutuste peale nad rääkima õpetada ainult vilistasid. See-eest oskasid nad väga hästi käsu peale puuri tagasi lennata, kui olid kõigepealt endal kõhud seina täis puginud. Jah, meil oli elutoas ukse kohal seinas jalgpallisuurune auk, millest linnud nokaga krohvi lahti kangutasid. Emale see eriti ei meeldinud.

Ja siis oli ahv, rohepärdik Miki. Me käisime temaga Kadrioru pargis jalutamas, muidugi rihma otsas, ja inimesed näitasid näpuga ning hõõrusid silmi. Miki tahtis suurte puude otsa ronima minna, aga rihm ulatus ainult alumiste oksteni. Tavaliselt hoidis isa rihmast kinni, sest Miki oli väga tugev ja võis laste käest lahti pääseda.

Aasta või paar Miki meil ainult oli, sest ta oli juba vana ja läks kurjaks. Vanad tigedad ahvid pole kohe kindlasti mitte toredad pereloomad, sest peale selle, et nad kodus ringi laamendavad, võivad nad lastele ka ohtlikud olla. Pärast seda, kui Miki Katjat hammustas, andis isa ta ära oma isale, kes elas Pärnus. Kuuldavasti sõitis neil aastatel Pärnu linna peal rattaga ringi üks vanamees, kellel istus ahv lenkstangi peal ja vahtis tähtsa näoga ringi.

Kadriorg on mulle senimaani kallis paik. Need suured pargipuud, pingid, purskkaevud, mere lõhn ja armsad vanad puumajad lennutavad mind hoobilt tagasi lapsepõlve. Kunagi, kui olin juba aastaid Soomes elanud, otsisin üles Rohelise Aasa tänava kodumaja. Aga olin hiljaks jäänud. Mu lapsepõlvekodu oli maani maha põlenud ja alles oli vaid rohtukasvanud vundament.


3 kommentaari teemale “Kristiina Kass: Minu lapsepõlve Kadriorg”

  1. kristiina nuhkat ütleb:

    Me koolis tegime referaati ja see lugu siin aitas mind väga ,et saaksin endale informaatukasse 5+.
    Äitah et te seda tegite

  2. laura ütleb:

    oli väga põnev lugeda

  3. Henri Sepp ütleb:

    Väga kena lugu ja kuna meie isad ja emad olid sõbrad, siis olen isegi lapsena Kadriorus autori perel külas käinud. Ja ahv käis meil Tartus külas. Huvitav lugu – ka Tartus hammustas ahv ühte eesti keelt mittekõnelevat prouat… Kas tõesti ahv ei sallinud vene keelt? Lugesin hiljuti V.Korzetsi meenutusi Kalju Kassist (Postimees 2008) ja seal Korzets mainis ka et ahv anti ära Pärnusse Raekülas elavale Kalju isale hoida. Eelmisel nädalal Pärnus küsisin mehelt, kes lapsena elas Raekülas. Ta mäletas, et oli Raekülas ahv, aga ahvi juurde teda ei lubatud, kuna ahv pidavat kuri olema…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!