Kui kestvatest kiiduavaldustest sai lihtne aplaus
Veerandsada aastat tagasi hakati tormiliste ja kestvate kiiduavalduste asemel lihtsalt tagasihoidlikult käsi plaksutama. See muutus tundub tähtis olnud. Loomeliitude ühispleenumil 1. ja 2. aprillil 1988 mõõtis Heino Kiik väidetavalt stopperiga, kellele sõnavõtjatest kõige rohkem plaksutati. Enim aplodeeritud kõneleja oli Hando Runnel (15 sekundit), järgnesid Enn Põldroos, Heino Kiik ja Arvo Valton (10 sekundit; vt Triin Junkur, „1988. aasta ENSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumi ja selle kõnede analüüs”, magistritöö, 2011). Ametlikult arutati Toompeal tookord loovliitude osa NLKP 27. kongressi otsuste täitmisel ja 19. üleliiduliseks parteikonverentsiks valmistumisel. Ignar Fjuki kujuka väljenduse kohaselt alustas üks pleenum ja lõpetas hoopis teine.
Kaks ja pool kuud enne loomeliite, 15. ja 16. jaanuaril 1988 tuli Karla katedraalis kokku ENSV kolhoosnike 3. kongress. Ka selle järelkajas tuuakse esile plaksutamist: viidatakse julgelt väljaöeldud mõtetele, õigetele mõtetele, mida ligi tuhat inimest aplausiga toetas, kusjuures ei plaksutatud mitte kiidusõnadele ega suurtele arvudele (ML, 21.01.1987). Esitati südantvalutavaid probleeme, räägiti ühtehoidmisest, sellest, mis ja kuidas edasi, ning et kui järgmine kord kokku tuleme, vahest siis julgeme seda nimetada juba Eesti talurahva kongressiks. Ehk nagu võttis oma arvamuse kokku üks osaline: „Mida andis kongress? Julgust eelkõige.” Inimesed muutusid äkitselt julgeks. Mis aga olid need julged mõt-
ted – ju siis polnud aeg veel küps nende trükisõnas avaldamiseks.
Nii kolhoosnike kongress kui ka loomeliitude ühispleenum osutus oluliseks pöördepunktiks ühiskondlikus mõtlemises. Kummalgi kokkutulekul kerkis iseseisvustemaatika. Mikk Mikiver seadis kohe pleenumi avasõnas üles küsimuse: „Kas on meie vabariigile kasulik kuuluda Nõukogude Liitu ja vastupidi.” Aivo Lõhmus pani ette asendada kirjas EKP keskkomiteele ja teistele taolistele kontoritele lauses „tagada ENSV majanduslik ja kultuuriline autonoomia” sõna „autonoomia” sõnaga „iseseisvus”. Nii ka tehti. Arvo Sirendi on hiljem riigikogus meenutanud, et kolhoosnike kongressil räägiti „väga lihtsate ja inimlike sõnadega vabadusest ja õigusest ning tõsteti kõrgele Eesti iseseisvuse ja rahva enesemääramise õigus” ning sedasama tehti paari kuu pärast ajaloolisel loominguliste liitude pleenumil – tõsi, seal juba ilusamate sõnadega. Et üleliidulisel kolhoosnike kongressil 23.–25.03.1988 esines Eesti delegatsioon iseseisvusnõudega põllumajanduse juhtimisel, mis tekitas Moskvas suurt segadust, on üsna selge, et Karla katedraalis väljenduti julgemaltki.
Toompea haridusseminari eestkõneleja Jaak Uibu pöördus tänavusel emakeelepäeval seitsme loomeliidu poole läkitusega, tõdedes, et veelgi teravamalt kui 25 aastat tagasi kerkib praegu esile Lennart Meri ettekandes „Kas eestlastel on lootusi?” välja öeldud seisukoht demograafilise olukorra kohta: „Meie esimeseks kohuseks on rahva vabastamine väljasuremise bioloogilisest ja sotsiaalsest hirmust. /…/ Kui tahame tagada rahva püsimise ja positiivse taastootmise, peame kogu oma seadusandlikkuse ja piiratud rahalised vahendid koondama valupunkti. Meie valupunktiks on noor eesti perekond.” Rahvastikustatistika peegeldab depopulatsiooni süvenemist, sedastab Uibu. 1989 ja 2011. aasta rahvaloenduse võrdlusandmed näitavad eestlaste arvu kahanemist 61 000 võrra, miljonirahvast on alles 902 000. Selle piiratud hulga taastepotentsiaali vähenemist kinnitab tõusnud eluiga.
Toompea haridusseminar pani loomeliitudele kui ühispleenumi õigus- ja kohustusjärglastele ette kujundada rahvastikukriisi kohta oma seisukohad ning edastada need riigikogu põhiseaduskomisjonile ja avaldada kultuurilehes Sirp. Sest kuigi rahvastikusündmused käivad oma rada ega hooli nähtavasti seadusandlusest, vajame siiski riigikogu seisukohta. Eesti rahvuse säilimine on põhiseaduse preambulis kirjas, olgugi et sattus sinna pooljuhulikult – põhiseaduse koostamise viimases lõpus tegi Kaido Kama assambleele teatavaks Võrumaa metsavenna ja Eesti Kongressi liikme Alfred Käärmanni ettepaneku, mis raiutigi põhiseadusse. Aga määramatus kestab, tõdeb Uibu. Nüüd, kus oleme juba päeva või paar kauem vabad olnud kui eelmine kord ja Eesti priius on väidetavalt põlistunud. Mida tahaks väga loota.
Ei tea, kuidas kedagi, aga siinkirjutajat huvitab küll, mida näiteks kirjanikud praegu kostavad. 25 aastat tagasi võtsid nad ühispleenumil sõna palju rohkem kui muud. Proletaarsete kirjanike ja kolhoosnike saatus on muide üsna üks olnud.