Masingu koolis tabatakse eriliste laste imet

8. märts 2013 Sirje Pärismaa - 1 Kommentaar

Erivajadustega laste puhul tasub otsida tugevusi ja arendada andeid, soovitas Tartu Herbert Masingu kooli direktor Tiina Kallavus kooli 20. sünnipäeva puhul korraldatud psüühiliste erivajadustega õpilaste teemalisel konverentsil.

Masingu kooli juubelikonverentsile kogunes pool tuhat külalist. Lai oli ka teemavalik – erivajadustega laste probleeme käsitlesid pedagoogide kõrval teadlased, meedikud, psühholoogid. Emotsionaalses võtmes kulgenud konverentsi kõrghetkeks olid kahe vilistlase jutustused.

Autist Lauri sattus Masingu kooli 5. klassis, pidas hüperaktiivseid klassikaaslasi algul psühhopaatideks ega tundnud end sugugi hästi. Praegu õpib ta ülikoolis füüsikat ja oskab kirjeldada nii autismi olemust kui ka muutusi, mis tänu koolile temas aset leidnud.

„Juba tükk aega ei tõmbu ma enam endasse, järjest rohkem tahan teisi aidata, olla mentori rollis. Inimeseks ei tee see, kuidas välja näed, vaid see, mis südames. Autistide suhtes on palju eelarvamusi. Kuidas mul saab olla suhtlemisraskusi, ma ju suhtlen teiega? Alati ei saa teised minust aru ja peavad jobuks, mul on autunne hästi suur. Autistid olevat ka egotsentrilised, kuid empaatiaga pole mul probleeme. Ent olen ülitundlik absoluutselt kõige, näiteks valguse suhtes. Mul on aasialikud silmad. Kui ma vaataksin lahtiste silmadega, ei saakski ma ringi käia. Kuulmisega on veel hullem, kuulen hääli oktavi võrra kõrgemana.”

Laurit on palju inimesi elus edasi aidanud. Mitte ainult selleks seatud täiskasvanud, vaid ka sõbrad, pere.

Mario on oma koolis abiõpetaja. Koolis käies kippus ta väsima, kuid tuli pauside järel tagasi ja lõpetamisel pidas vägeva kõne, nagu president. Sõnaosavale Mariole usaldatigi konverentsi juhtimine.

Noormeeste siiras, avameelne ja vaimukas jutt vallandas saalis tugeva aplausi ja pani mõtlema: kuigi kool pani konverentsi nimeks „Tabamata ime”, on Masingus osatud erivajadustega laste maailma imet aasta-aastalt üha enam tabada.

„Siin õppides läks poeg õitsele ja tundis viimaks, et on kodus,” rääkis Mario ema. „Võiksime ju oodata, et keegi tuleb ülalt ja teeb midagi ära. Lapsevanemad on väga tänulikud, et õpetajad on saavutanud kesistes oludes fantastilisi tulemusi.”

Suur ja julge samm

Mai Suuder, kes õpetajaametis juba Masingu kooli eelkäija Tartu sanatoorse kooli aegadest, meenutas autistlike laste õpetamise algust, kui praktilisi kogemusi polnud. Uuriti teooriaid, käidi Põhjamaades end täiendamas ja asuti julgelt katsetama. Kasutusele võetud TEACCH-meetod on end õigustanud. See vähendab autistil kaoses oleku tunnet ja laps saab keskenduda õppimisele. Päevakava on rutiinne, õpetatakse väikeklassides, tähelepanu on emotsionaalse ja füüsilise turvalisuse tagamisel ning sotsiaalsuse arendamisel. Õpetaja on turvaisik, kes kehtestab koos õpilastega reeglid, aga ta peab ka üleni mõistma hoolealuste erivajadust.

„Hea, et Eestis on varajane märkamine ja laps saab õigel ajal diagnoosi,” lausus Suuder. „Aga peame suutma aidata lapsi ka ühest eluetapist teise. Rõõmustasime, kui esimene lend lõpetas, aga peagi saime teateid, et hästi äraõpetatud noored on jäänud koduseks. On vaja siirdamistegevust, koostööd järgmise kooli või töökohaga.”

Direktor Tiina Kallavuse sõnul on õpilased pedagoogidele teenäitajateks. Lühikese ajaga on muutunud haigused, kool on kujundanud arendus- ja rehabilitatsioonitööd vastavalt vajadustele. Algul domineerinud hüperaktiivsetele lastele lisandusid autismispektriga ja viimasel ajal ka sotsiaalärevushäirega lapsed.

„Iga kord, kui tuleb uus ja keerulisem laps, tunneme, et saame hakkama,” rääkis Kallavus. „Ent erivajadustega lapsi toetav võrgustik Eestis pole veel valmis, otsime alles koos lahendusi. Haridus-, sotsiaal- ja tervishoiusüsteem tegutsevad eraldi. Nii killustub seegi vähene raha ja kompetentsus.”

Kallavus on mõnegi lapsega vesteldes mõelnud, et ainus erivajadus on see, et tegu on poisiga. Poistel on koolis tüdrukutest märksa raskem alluda. Ta soovitab käitumisprobleemidega laste puhul keskenduda nende tugevustele, et leida ja arendada andeid.

Õpi end kaitsma

Tõstamaa juhtum on pannud mõtlema, kuidas ohjeldada agressiivset käitumist. Kliiniline lastepsühholoog Airiin Demir, kel tõsiste käitumishäiretega taastusabi töökogemusi nii Norrast kui ka Eestist, peab tõhusaimaks abiliseks Verge metoodikat. Norrast pärit meetodit õpetatakse ka Eestis, kolm inimest saavad peagi selle sertifikaadi. Demir soovitaski Verge grupi välja kutsuda, et õppida võtteid, mis muudavad õpetaja enesekindlamaks.

„Norras töötades tehti selgeks, et eeskätt peab lähtuma lapsevanema kujutlusest,” rääkis Demir. „Kuid vanemate kaasamine on raske, neil on tihti negatiivne koolikogemus. Saadavad lapse ära ja ütlevad: tehke ta korda.”

Demir tõi välja Norra ja Eesti taastusabi keskuste suure erinevuse – Norras võib laps vanema nõusolekul suitsetada, sest töötajate jõudu ei raisata nii väikse probleemi peale. Meil hüpatakse aknast välja, et saada kätte õues vedelev koni.

ETV saatesarja „Puutepunkt” produtsent Tiina Kangro kritiseeris riiklikku suundumist kaasavale haridusele.

„Ma ei saada puudega lapsi „metsa” tagasi, aga kui HTM tahab viia meid kaasava hariduseni, on enne vaja tugiteenuseid, individuaalseid õppekavu, õpetajate ümberõpet, aega meeskonnatööks ja planeerimisteks,” nentis Kangro. „Ameerikas tehti tavaõpetajaile totaalne ümberõpe, et nad saaksid aru, mis juhtub, kui klassi tuleb erivajadusega laps. Meie aga paneme HEV-lapsed tavaklassi, lootes, et mingi ime läbi saavad nad seal hakkama. Kas eesmärk on muuta last või kooli?”

————–

KOMMENTAAR

Vallo Reimaa, Tartu Tamme gümnaasiumi direktor

6reimaaLähituleviku võtmekoht hooliva kooli poole liikumisel on õpilasekeskse tervikmudeli loomine, mis sisaldaks juhiseid, mida teeb haridus-, meditsiinisüsteem ja sotsiaalhoolekanne, kuidas toimib koostöö, milliseid tugiteenuseid rakendatakse otse õpilasele, perele, õpetajale. Seadustatud teenusstandardite olemasolu, mis fikseerib tugiteenuste, ruumilise õpikeskkonna jm miinimumkriteeriumid, teeb võimalikuks rahastamismudeli koostamise, kuhu tuleb sisse arvestada paindlikkust arvestavad komponendid.

Õigusaktid peavad kirjeldama toetatud üleminekuid ühest haridusetapist teise, ühest haridus- ja tugivõrgustiku alasüsteemist teise ning lõpuks töömaailma. Tagada tuleb tugiteenuste jätkumine ka täiskasvanueas, et varasem töö ei muutuks mõttetuks. See eeldab teenuste lapse ealise arenguga seotud planeerimist, mis võimaldab teenustevajadust õigeaegse ennetustegevuse kaudu oluliselt optimeerida ja riiki „õhemaks” muuta. Tugiteenused peavad lähtuma lapsest ja koonduma tema ümber, ühendades ühtseks kooskõlastatult ja sünergiliselt toimivaks tervikuks eri ametkondade praktikad.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Masingu koolis tabatakse eriliste laste imet”

  1. Lauri ütleb:

    Tere potentsiaalsed lugejad, mul on rõõm näha, et mu armsa lõpetatud kooli konverentsist on pikalt kirjutatud, siiski tundub, et midagi kukkus ka väga halvasti välja. Väga tekitab kannatusi, et minu (ma olengi see sama konkreetne isik selle uudise pildil) sõnu on väänatud, moonutatud ja välja mõeldud. Peaprobleem on selles aspektis autistiks sõimamine (jahh loete õigesti), armas Eesti rahvas, ma võin maha pidada ühe minuti või ööpäeva pikkuse jutu sellest, et miks ma EI OLE autist ja kui vale selle sõna kasutamine minu kirjeldamisel on absoluutselt igal võimalikul tasandil. Nendel, kes konverentsil osalesid lõpuni, kindlasti kuulsid ka, et ma väga konkreetselt ütlesin sõnavõtu alguses, mis mul on TEGELIKULT ja osad neist ehk ka mäletavad, kuidas ma seda ütlesin. Ma ütlesin oma põhikooli kiusajate kohta sotsiopaadid (pätid), mitte psühhopaadid (sügavad nartsissistid) ja hüperaktiivsust neist kõige hullematest kindlasti kellegil ei olnud, vastik näha, et kõik laused, mis minult tsitaadiks on võetud, moonutatakse ajakirjanduses ära, nii et mõte läheb kaduma ja eelnevalt siiras jutt muutub ajakirjaniku propagandalõiguks, milles ta valetab ja sigatseb minu kohta. Järgmine kord, kui meedias sellist teksti (laimu, valetamist ja sõnade väärastamist) minu kohta avaldatakse, kas kogemata või meelega, eriti pean silmas autistiks sõimamist, kaalun ma ikka väga-väga surmtõsiselt kontakteerumist kohtuvõimuga, et meediavõimu esindajaid (mis võim see nii väga ikka on, ei vääri võimu nime, aina rumalamad artiklid iga järgmise aastaga) panna vastutama oma rõlgete perversuste eest. Päris kõike ikka ei tohiks mu meelest avalikult avaldada, ükskõik millises väljaandes. Loodetavasti said enamuses olev kontingent publikust aru, et ma olen asperger, ütlesin seda väga rõhutatult esinema hakates ning ma mingit a*****i oma jutus ei maininud, eelarvamused, mida silmas pidasin, käisid tolle eelmise sajandi lastearsti järgi nimetatud sündroomi kohta, kolmandik neist eelarvamusist tuleb just nimelt asjaolust, et selle diagnoosi saanud inimesi sõimatakse a********ks ise endale aru andmata, et see on vale ja kole ning ei pea ka teaduslikult paika. Lühidalt öeldes, infot oli palju ja emotsioone oli samuti, aga selle lapsiku jama tagajärjel, mida endast natuke naljakal arvamusel olev daam sinna mõnuga ladus, on tegu tõepoolest suhteliselt ebaviisaka ja banaalse artikliga.

Leave a Reply to Lauri

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!