Teatris pole tähtis, kas kuulad või vaatad

17. märts 2013 Maiu Nurka - Kommenteeri artiklit

Juba näidendi esimesel ettelugemisel võib publik saada tõelise teatrielamuse.

Miks peaks vaataja tulema teatrisse kuulama? Eesti draamateater korraldab eesti näitekirjanike loomingut tutvustavat sarja „Esimene lugemine” juba 2004. aastast, ometi tundub näidendite lugemine teatris veel nüüdki laiemale publikule kauge ja hämaravõitu ettevõtmisena. Eesti draamateatri dramaturg Ene Paaver ning äsja esimese lugemise lavastajakogemuse saanud näitleja Külli Reinumägi toovad asjasse selgust.

Jaanuaris loeti draamateatris ette Kätlin Padesaare ja Liis Aedmaa näidend „Pärlivedaja”. Lugemist juhendanud Külli Reinumägi sõnul oli tegemist põnevuslooga ning just põnevus ärgitaski teksti lugemisele võtma. „Ma ei ole kunagi aru saanud, mida ühe lugemise jaoks nii väga lavastada on,” tunnistas Reinumägi. „„Pärlivedaja” puhul tõusis küsimus, kuidas põnevust säilitada või esile tuua. See oli selle näidendi võlu ja omamoodi mäng.” Õige varsti turgatas talle pähe ka küsimus, kas ja kuivõrd peaks lugemisel teksti muutma. „Pärlivedaja” on üles ehitatud tegelaste dialoogile, ent suur osa on ka sisekõnedel, mis lugemisel hakanuks arendama mõtte ja sõna vahelist köievedu.

Mitte liiga toores, mitte liiga valmis

Ene Paaver arvab, et lugemiste publik ei ole juhuvaataja, kes aeg-ajalt teatrisse satub, vaid pigem teatri kui protsessi hoolikas jälgija, kes vaatleb ehk kindla autori „sleppi” või üritab avastada mõne noore oma. Samas ei välista Paaver publikut, kes käib kuulamas huvist konkreetse näitleja või teema vastu. Tihti juhtub, et tullakse peamiselt teksti kuulama, kuid saadakse hoopis tõeline teatrielamus. Kui tahes nappide vahenditega esitus on juba tõlgendus.

Külli Reinumägi leiab, et teatris pole vahet, kas kuulad või vaatad, kõik toimub siin ja praegu – see on elus. Saalis teksti kuulates on oluline, et silme ees hakkaks pilt jooksma. Ei olegi niivõrd tähtis, kui hästi näitlejad repliike ütlevad, oluline on eeskätt lugemine kui protsess ja hääl, mis just sellest tekstist sünnib. Seepärast ei tohiks esimene lugemine olla liiga „valmis”.

„Kõige rohkem on seda vaja näitekirjanikele endile,” arvab Külli Reinumägi. Ta mõtestab lugemist ohutu tsoonina, kus tekst saab lihaks ja vereks. Ilmselt tuleks seda näitekirjaniku vaatepunktist vaadata ka kui proovikivi, esimest peeglit, kus tekst avaldub sellisena, nagu see laval olla võiks. Samal ajal on see ka hea kogemus oma teksti „nägemiseks” ja sealt edasi arenemiseks. Ene Paaver lisab, et tekst jätab elavas esituses teise mulje kui omaette vaikselt lugedes. Publiku reaktsioon on igal juhul tagasiside autorile: „Kuulates ei saa tekstist üle libiseda, iga venima kippuva koha tunneb selgemini ära, kui ise paberilt lugedes. Võib juhtuda, et publik ei püüa sinu planeeritud nalja kinni, aga äkitselt tekib naer või vakatus hoopis autorilegi ootamatus kohas.”

Lavastamine pole eesmärk omaette

Enamik „Esimese lugemise” tekstidest ei jõua siiski lavastamiseni. Ene Paaver rõhutab, et see polegi lugemiste sarja peamine eesmärk. Loomulikult on autorile tunnustus, kui lavastaja otsustab tema teksti lavale tuua, ent sarja mõte on eelkõige ärgitada ja julgustada teatrile kirjutama. Lisaks eesti näidenditele, mis jõuavad lavale, on terve hulk neid, mis kas pole veel lavale jõudnud või ehk ei jõuagi sinna kunagi. Kuid lugeda neid tasub, et anda autorile tähtis sõnum: sa oled teatrile huvi pakkuval teel, kirjuta veel.

„Eesti algupärandi, seejuures uue algupärandi lavastamine on alati olnud oluline osa draamateatri tegevusest ja missioonist,” selgitab Ene Paaver. „Sõjaeelsel perioodil oli draamateater Tammsaare esmalavastaja. Hugo Raudsepa menuka „Mikumärdi” lavaletoomisega 1929. aastal vallandus eesti teatris algupärandite buum. Ka sõja järel on kaasaegsed eesti autorid olnud siin pidevalt esiplaanil ning publik on neid hea meelega vaadanud.”

Ene Paaver on korraldanud Eesti draamateatris „Esimese lugemise” sarja nüüdseks juba ligi kaheksa aastat, ette kantud on üle 50 teksti. Kui esimeste hulgas olid tuntud autorid, nagu Madis Kõiv, Jaan Kruusvall, Urmas Lennuk, Jaan Kross, siis nüüd võtab teater üha enam tutvustada kirjutamisega alles algust tegevate noorte tekste.

Võib küsida, kas ja mil moel ühe teksti lugemine üldse teater on. Aga pigem võiks seda vaadata kui ühte teatrielu juurde kuuluvat osa. Mingis mõttes asub vaataja kui proovis, kus näitlejad mõne üksiku katsetamise järel ja väga nappide vahenditega loovad rollialge.

Selline ettelugemine on maailmas hästi levinud. Paljud uue dramaturgia festivalid kasutavad lugemisvormi. Eestis on ka teised teatrid seda teinud, küll mitte nii järjepidevalt kui draamateater.

Eesti näitekirjandusega on väga hästi

Eesti näitekirjandus on täies elujõus. Kirjutavad nii nn elavad klassikud kui ka noored autorid. Sestap ei ole liialdus väita, et eesti teatris teevad tekstitööd mitmekesised kirjutajad, kelle erinev maailmavaade annab teatritele palju võimalusi ja vormilist kirjusust.

Dramaturg Ene Paaver tõstab esile autori ja lavastaja viljaka koostöö: „Kui näiteks draamateatri ajalugu vaadata, siis Panso ja Smuul tegid koos, Mikiver ja Kruusvall tegid koos, ning nüüd näiteks Ingomar Vihmar ja Martin Algus. Priit Pedajas on mitmekümne aasta jooksul palju kordi pöördunud Madis Kõivu poole.” Tänapäeval annab tooni autoriteater – näiteks on väga põnevad autori ja lavastaja Uku Uusbergi tööd. Ühest suurest ja säravast tippteosest olulisem on Ene Paaveri arvates teatri ja dramaturgia üldpilt, selle elujõulisus ja rikkalikkus.

Uue pilguga lugemine

Hiljuti loeti draamateatris Merle Karusoo näidendit „Olen 13-aastane” – teksti, mis aastate eest juba lavastatud. 1980. aastal mängiti seda vabas õhus Klooga rannas, üles astusid tollal noored näitlejad Andrus Vaarik, Guido Kangur, Rein Oja, Villu Kangur, Toomas Lõhmuste ja Katrin Saukas. Sellal oli tegemist uuendusliku, hingeminevalt ausa lavastusega. 28. veebruaril esitasid needsamad näitlejad, nüüd juba vanaisaeas, taas 13-aastaste poiste päevasündmusi. „Ka niimoodi võib vana teksti juurde tagasi tulla, eriti sellise juurde, mis on väga isiklik ja tähistab mingit etappi,” sõnab Ene Paaver. „Selle teksti puhul ei ole tegu mitte esimese lugemise, vaid uue pilguga lugemisega.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!