Karl Martin Sinijärv: põnevusest ja piipiidlusest

26. apr. 2013 Karl Martin Sinijärv kirjanik - Kommenteeri artiklit

Vaatasin telekast põnevussarja. Ikka juhtub. Eriti siis, kui raamatut lugeda ei viitsi ja kirjutada ei jaksa. Põnevussarjad on toredad. Ajuroidumuse tagumisel tasemel võib Walkerit vaadata, sest a Walker on väga õilis, aga kui nupp veel natukenegi nokib, siis leiab tegelikult täiesti teraseid asju.

Viimatisest vaadatud osast jäi silma, kuidas õpetaja tülpinud noorukitele pii olemust seletas. (Oleksin mina koolivanuses pii olemuse selgeks saanud, oskaksin võib-olla isegi siit arvutist asjakohase kriksadulli üles leida, sest arvuti on sama tark kui ranger Walker õilis ja kindlasti on arvuti sees kreeka tähed olemas, aga minukene ei tea, kus kohas.) Igatahes põrnitsesid teismurid tahvlile joonistet ringi ja piid ning mõistagi esitas üks neist klassikalise küsimuse, et mis mul sellest piist ja värgist kasu võiks olla.

Õpetaja näitas toopeale, kuidas pii arvujada kordagi kordumata kujul lõpmatuse suunas kulgeb, ning selgitas, et kuna jada jätkub lõpmatusse, siis ükski numbrikombinatsioon teist korda ette ei tule, järelikult on pii sees kõik võimalikud numbrikombinatsioonid, kaasa arvatud su isikukood ja surmakuupäev ja pangaarve number ja mis kõik veel, ja kui need numbrid tähtedeks teisendada, siis on lõpmatus jadas olemas kõik võimalikud sõnastatavad mõtted, mis kunagi öeldakse ja mõeldakse, esimesest titevääksust kuni entsüklopeediate ja pühakirjadeni välja. Ja mis sa selle kõigega peale hakkad, milleks sulle seda tarvis läheb, kuidas sest kasu võiks olla, ripub juba suuresti sust enesest.

Niipalju siis piist. Igatahes tundub arukas juhatada aegsasti kätte, et asjad ei ole enamasti päris ja üksnes nõnda, nagu nad pealt paistavad. Et matemaatika taga paistavad filosoofia kõrvad kaugele ja et lõbusaid lustijutte saab kirjeldada küllaltki kuivade ja selgete skeemide abil.

Et kui sa ütled sõbrale „sa pole pooltki nii loll, kui sa pealt paistad”, siis on see tegelikult kompliment. Või siiski mitte? Kindlasti mitte ainult. Ehk siis ainumas viis inimesi õigupoolest õppima aidata on nad mõtlema aidata. Asjade üle järele mõtlema. Eriti tänapäeval, mil lihtsalt millegi teadasaamine on lihtsam kui kunagi varem, kogu maailma informatsioon on paari näpuliigutuse kaugusel, ent see, mida millega peale hakata ja mäherdusse järjestusse pusletükid sättida, tuleb igaühel endal välja mõelda.

Ühalt on valmisnämmutatud eluollust mitmegi elutäie jagu olemas ja põhimõtteliselt võimalik maailmast ka suht probleemivabalt läbi libiseda, teisalt on puslejuppe ehk teabekillukesi üha enam ning suure, saati veel ilusa pildi kokkunikerdamine eeldab üha enam mõtlemisvõimet ja -oskust.

Ning kui koolisüsteem vana rada pidi edasi raiub, eeldades endiselt peamiselt mahukate andmekogude põgusa pähesalvestamise ja veatu taasesitamise oskust, mitte aga nende andmete loomingulise käitlemise kunsti, eriti aga indu ses kunstis meisterlikkus saavutada, siis saame me inimesed, kes jäävad masinatele alla, sest nende inimliku kvaliteedi asemel on püütud arendada masinlikku. Mis on teadagi lootusetu üritus.

Me näeme reipaid (või ka väsinud) poliitikuid, kes kuude ja aastate kaupa korrutavad samu lõikusid kätteharjutet tekstist, ja isegi kui neil lõikudel mõte sees on, ei kombineeru need omavahel piisavalt, tekitamaks uusi ideid. Ja et ka valija mõtlemine on sama matriitsiga löödud, võetakse seda iseenesestmõistetavalt. Nagu mõnd jõrmi jütsi, kes teeb ühe järeltöö teise järel, tuubib ja esitab valemeid nende sisust muhvigi mõistmata ning tegevuse käigus grammigi targemaks saamata, ent lõpuks siiski tüdinud ohke saatel järgmisse klassi üle viiakse, sest noh, vast vormistamisoskus natuke ikka paranes ja tööd on ju tehtud.

Selline suhtumine kandub ühiskonda edasi ja on paljude jamade rammusaks pinnaseks. Kui aga õnnestub koolis mõtlemine teistsuguseks nihutada ning jamal vaip alt tõmmata, on lootust, et kogu elu käändub paremusele. Mitte kohe, kuid hoomatavas tulevikus. Piielgem piid!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!