Kuuskümmend aastat õpetaja
Kalju Tamm alustas õpetajaametit 13. novembril 1944 Avinurme vallas Vadi mittetäielikus keskkoolis ja lõpetas aastal 2005 Karksi-Nuia gümnaasiumis. Direktorikohta pakuti talle mitmel korral, kuid iga kord vastas mees eitavalt, sest tundis ennast rohkem kodus kooli sisemises elus – õppetöö-, mitte majandusküsimustes, remontide ja kõige selle vallas, millega direktor tegelema pidi.
Endised kolleegid rõhutavad Kalju Tamme lugupidavat ja toetavat suhtumist, suurepärast ainevaldamist ning õpetajameisterlikkust, tuues ühtlasi esile raudset enesekontrolli ja härrasmehelikkust. Ise tunneb ta rahuldust sellest, et 45 tema õpilast on läinud kõrgkooli õppima geoloogiat, agronoomiat, keemiat ja meditsiini.
Saksa-aegse haridusega Nõukogude koolis
Kalju Tamme õpetajaks õppimine sai alguse 1942. aastal, päris sõja ajal. Vanema õe mees oli õpetaja ja hiljem õde ise ka, vanema ja keskmise venna naised olid õpetajad, nii astus Kaljugi vennanaise eeskujul ja n-ö käekõrval Tartu õpetajate seminari uksest sisse.
1926. aastal sündinuna kuulus ta 1944. aastal mobilisatsiooni alla (peaminister J. Uluotsa kutsel). Viimane võtmine oli augusti alguses, suunati nad Paldiski lähedale üldõppelaagrisse. Kui ettevalmistus lõpule jõudis, oli aeg juba otsa saanud – paari-kolme päeva pärast langes Tallinn. Oli muidugi noori mehi, kes ütlesid, et lähme Pitka üksusesse, meenutab Kalju Tamm, aga mis oleksid teinud paarsada meest vintpüssidega, kui tankilaviin tuli idast peale? Oktoobri alguses jõudis ta tagasi oma sünnikodusse Tudulinna valda. Vene võim oli kohal, aga et vennanaised ja õemees olid endiselt õpetajad, sai temastki Avinurme valla Vadi mittetäieliku keskkooli õpetaja, ametlikult küll õpetaja kohusetäitja. Tol ajal õpetajaks üldiselt ei määratudki, see oli usald(amat)use küsimus – näiteks Saksa-aegse gümnaasiumi lõpetamist ei loetud võrdväärseks Nõukogude keskkooli lõpetamisega.
Sõjajärgsed keerulised olud
Kalju Tamm: „1945. aasta suvel perekond lõhuti, isa arreteeriti ja peksti metsikult läbi. Vennad olid metsas, mina kui kõige noorem väljas ja tööl. Käisin Tartus haridusosakonnas, rääkisin nendega avameelselt. Küsiti, kas olen nõus, et mind viiakse kusagile teise kooli. Ütlesin, et väga hästi nõus. Viidigi üle Lohusuu valda ja hiljem Rakvere rajooni Võiperesse, kus ema elas põgenikuelu ja õemees oli kooli direktor ning õde õpetaja.
1947 suvel ilmus õpetajate lehes teade, et 1. septembrist alustab tegevust Tartu õpetajate instituut. Vastu võeti seminaris vastava kursuse lõpetanuid. Mõni eksam tuli ka teha, üks oli kindlasti NLKP ajalugu, emakeeles kirjand ja matemaatika. Lõpetasin 1949, just küüditamise kevadel. Olin nimekirjas, aga ei saadud mind üle Eesti piiri ära viia, õnnestus kõrvale hoida. Instituut lasti siiski lõpetada, pealegi kiitusega, ja määrati Mustvee 1. keskkooli õpetajaks (keemia, bioloogia, geograafia, muusika). Andsin tunde ka kaugõppekeskkoolis, nii et kokku tuli 56 nädalatundi. Siis oli see rohkem kui kolm õpetajakoormust. Kui Mustvee keskkooli direktor Teodor Genno viidi paari aasta pärast üle Vändrasse, kus endine direktor oli olnud ühtlasi keemiaõpetaja, kutsus ta mind kaasa.
Vahemärkus. Õpetajaks olla polnud sõjajärgsel ajal kerge kusagil, aga eriti keeruline pidi see olema Mustvees – linn oli kaks korda puruks pommitatud ja maha põletatud, kümme aastat varem olid eesti rannakülades märatsenud hävituspataljonlased. Õpilased ei saanud usaldada õpetajaid ja õpetajadki pidid väga sõnu valima. Ometi on tolleaegsetel õpilastel Kalju Tamme kohta öelda ainult häid sõnu. Nõudlik õpetaja olnud väga soliidne, pikka kasvu ja sirgeselgne − tütarlaste silmarõõm, vanusevahet ju eriti polnudki, neli-viis aastat.
Kas n-ö sotsiaalne päritolu ei takistanud õpetajate instituuti astumist?
KT: „Mind oli kontrollitud vähemalt kaks korda. Tööleasumisel nõuti tol ajal ankeeti, kuhu kirjutasin oma käega, et olen suurest talust (104 hektarit). Detsembris 1944 kutsuti mind Tartusse sõjakomissariaati. Sõda veel käis, Kuramaa kott vajas kinnihoidmiseks mehi, tõenäoliselt taheti mindki ära võtta. Kõigepealt aga kästi käed laiali ajada ja vaadati, ega kaenla all mingit märki ole. Jumal tänatud, ei olnud. Haridusosakonnast olin saanud enne komisjoni minekut kaasa tõendi, et kodanik see ja see on asunud ametikohuste täitmisele seal ja seal koolis, õpetajana. Nõukogude riigis kuulusid õpetajad sõja ajal bronni (vabastuse) alla. Olud olid minu kasuks.
1945. aasta hilissuvel sain jälle kutse ilmuda Tartu sõjakomissariaati, seal oli erinevaid vormimehi. Esitati naeruväärseid küsimusi, aga lihtsalt vaadati, kas julgen välja ilmuda või ei. Aga läksin ja naeruväärsete küsimuste peale naersin, kuigi käratati, et mis siin naerda on. (Küsiti, kuhu panin oma isikliku sõiduauto – kes oleks 13-aastasele poisikesele auto müünud, kust raha saanud ja load sõiduks?) Lõpuks arutasid kaks meest kõrvaltoas minu saatust. Tulid välja ja viskasid dokumendid laua peale: võite minna. Ei lasknud ma seda endale kaks korda öelda.”
Dissertatsioon jäi kaitsmata
Kalju Tamm lõpetas kiitusega lisaks Tartu õpetajate instituudile ka Tallinna pedagoogilise instituudi, 1956. Taimefüsioloogia dotsent Marie Aksel andis nõu edasi õppida. Kahe aasta pärast astus ta Moskva Lenini-nimelise riikliku pedagoogilise instituudi kaugõppeaspirantuuri. Lõpetas normaalkursuse 1962. aastal, sooritas kandidaadieksamid, tegi tööeksperimendid ja vormistas dissertatsiooni vene keeles, nagu see omal ajal käis.
KT: „Rääkisin läbi Tartu ülikooliga. Mina olin Saksa sõjaväe mees, aga retsensentideks määrati Punaarmee mehed – nii nagu Narva jõel, saavutasid nad ülekaalu ka teaduses. Need tagalamehed heitsid ette, et siin on sees seda ja teist ning et vaatluse alla oleks võinud võtta suurema arvu õpilasi. Kuigi juhendaja järgi piisanuks kolmekümnelisest grupist, minul aga oli neid n-ö katsealuseid rohkem kui kakssada. Selgelt otsitud põhjused. Olin niikuinii teeneline õpetaja, kümme rubla sain seega palka juurde, teaduskraad poleks rohkem midagi andnud, tühine asi ühesõnaga. Kvalifikatsioon oli olemas, haridusministeeriumis pandi mind kolme komisjoni: veerand sajandit olin toitlustuskomisjoni esimees, 1965. aasta novembri algusest kuni 1991; keemiakomisjoni liige veel kauem (1959–1991), ja ka keemia õppekirjanduse väljaandmise komisjoni liige alates 1974. aastast. Dissertatsioonimaterjali koondesitus ilmus Eesti loodusuurijate seltsi väljaandes (vene keeles; LUS aastaraamat nr 59, 1969). Eesti keeles kõlab see pikalt: „Õpilaste füüsilise ja vaimse arengu sõltuvus organismi kindlustatusest C- ja P-vitamiinide kompleksiga”.
Haridusministeeriumis töötas tol ajal härra Kreekman − asjalik ja teadlik mees, kes tundis Eesti haridusseadusi algusest lõpuni peast. Tema koostatud oli ka üks ligi tuhat lehekülge paks raamat („Abiks haridusalal töötajale”). Kui temaga rääkisin, siis ta ütles, et vaata, see on mul sellel leheküljel kirjas. Temaga koos koostasime mitmeid õpilaste toitlustusalaseid dokumente. Need kinnitati Moskvas parandusteta.”
——–
Funktsionaalne andekus ja e-ained
Kalju Tamm on kahtlemata funktsionaalselt andekas. Sama teemat käsitleb ta oma vastilmunud trükises „Vaimse võimekuse mõjureid. Abiks õpetajatele ja lastevanematele”. Kalju Tamm kinnitab, et tugevatoimelisi meelemürke ei ole õige nimetada mõnuaineteks, sest nende tegelik toime tähendab piina ja kannatusi. Ta kirjeldab põhjalikult aineid, mis ohustavad tõsiselt inimese vaimset tausta, toimides eriti ohtlikult peaajule: lisaks etüülalkoholile (tugev närvimürk), nikotiinile (väga mürgine alkaloid) ja narkootikumidele ka nn e-ained (sünteetilised magus-, värv- ja säilitusained) jmt.
Funktsionaalne andekus sõltub närviprotsesside toimimise kiirusest. Andekad, võimekamad inimesed orienteeruvad uutes olukordades ja lahendavad ülesandeid kiiremini, leides originaalseid lahenduskäike. Iga tegevõpetaja on tähele pannud, et osa õpilasi lahendab eksperimentaalülesandeid teistest kiiremini, õigemini ja loovamalt. Väidetavalt umbes 15% andekatest lastest õpib ja tegutseb alla oma võimete. Inimese vaimset võimekust mõjutavad pärilikkus, sotsiaalsed olud ja keskkond. Kolmandik Eesti lapsi toitub väidetavalt ühekülgselt, on kehaliselt nõrgad ja vaimselt nõdrad. Kahjuks ei ole ka vaimselt võimekate vanemate järglased alati võimekad, olgu siis põhjuseks häiritud pärilikkus või alkoholi pruukimine.
Vaimse võimekuse määratlemiseks kasutatakse IQ- (intelligentsuskvoot) punktide võrdlust. Ameerika näitel võib andekate diapasoon asuda 115 ja 180 vahel, tavaliselt 125−135 piires. Huvitavaid keskmisi IQ-väärtusi toob Siegfried Lehrl (2006): hollandlased, sakslased – 107 punkti; poolakad – 106, rootslased – 104, britid, norralased – 100, taanlased, soomlased – 99, ungarlased – 98, venelased – 96, prantslased, rumeenlased – 94, türklased – 90, serblased – 89. (Kokku uuriti 23 rahvuse IQ-näitajaid; andmed on esitatud 14 kohta.) Eestis kümme aastat tagasi uuritud 3000 lapse seas oli 36-l IQ üle 120 (kõrgeim 144); neist 22 olid esiklapsed ja 14 ainukesed lapsed.