Põhja-Iirimaa valus tänapäev

21. apr. 2013 Maire Ojang Audentese Spordigümnaasiumi inglise keele õpetaja - Kommenteeri artiklit

Miks oli nii, et kui suurem osa Iirimaast otsustas saada iseseisvaks ja moodustas Iiri vabariigi, ei soovinud kuus maakonda kolmekümne kahest seda ja jäidki Ühendkuningriigi koosseisu?

Vastust läksin otsima täienduskoolitusele Belfast Metropolitani kolledžis Põhja-Iirimaa pealinnas. Kahenädalase koolituse jooksul nägin nii kauneid huviväärsusi kui ka sündmusi, mis mõjusid ähvardava ja hirmutavana, kuid mille taga on just ajalugu.

Protestant või katoliiklane?

See on Põhja-Iirimaal esimene info, mida inimesest teada on vaja. Kuid otse küsida ei tohi, tuleb esitada küsimusi nime ja elukoha kohta, samuti selle kohta, missuguses koolis on ta õppinud. Kui kellegi nimi on Emmet või Oonah, on ta tõenäoliselt katoliiklasest iirlane, Jennifer ja James on tõenäoliselt protestandid.

Belfast ei ole enam 14 aastat koht, kus tänavatel tulistataks, ning minu pererahvas väitis, et Belfast on väga turvaline linn, seepärast lukustasid nad ainult oma maja eesukse, jättes tagaukse lukustamata isegi ööseks ja ka siis, kui kedagi kodus ei olnud.

Belfasti igapäevaelu ei erine elust teistes linnades, kuid üldiselt elavad protestandid ja katoliiklased eraldi linnaosades. Sellest, et viibid protestantide linnaosas, saad aru majadel lehvivate Ühendkuningriigi lippude järgi.

12. juuli – Orange festival

Meie kursuse kavas oli 12. juuli kohale märgitud: „Vaba päev, Orange festival”. Kuna ma ei olnud sellest festivalist enne midagi kuulnud, küsisin esimesel päeval võõrustava pere pereisalt, mis festival see on. Vastus oli napisõnaline: „Mulle see festival ei meeldi.” Küsimusele, miks, vastas ta, et sellel päeval põletatakse Iiri vabariigi lippe, ja vahetas vestlusteemat.

Püüdsime teiste kursuslastega kohalikult organisaatorilt rohkem infot saada. Vastuseks kuulsime, et sel päeval püsivad kõik vähegi arukad inimesed kodus või koguni lahkuvad mõneks päevaks Põhja-Iirimaalt. Meie otsustasime siiski vaatama minna.

Hoolikast kodutööst hoolimata ei olnud ma valmis nii mõnekski asjaks. Üks nendest oli mõnes protestantide linnaosas ridaelamute otsaseintele maalitud pildid (murals). Seinapiltidel oli enamasti kujutatud legende ja sündmusi Põhja-Iirimaa ajaloost, kuid oli ka ähvardavaid pilte vaatajaid automaatidega sihtivatest inimestest. Vägivalda ja vaenu õhutavad pildid laseb politsei ruttu üle värvida. Inimestele, kelle kodude otsaseintele need pildid on maalitud, ei pruugi see meeldida, kuid nad ei julge rahulolematust välja näidata, sest elada tuleb ju samas kohas edasi.

Kõige suurema šokina Belfastis mõjus 12 meetri kõrgune müür, mis eraldab katoliiklaste linnaosa protestantide omast. Müüri ülaosas on mitmekordne okastraat, jämedatest raudvarbadest kõrged väravad lukustatakse kell 23 ning avatakse hommikul kell 7. Kohalike sõnul loobitakse mitu korda nädalas protestantide poolelt üle müüri pudeleid, asju, mis põhjustavad väikeseid plahvatusi, ja muud säärast. Miks inimesed sellisest kohast ära ei koli? Vastus on realistlik: need, kellel on piisavalt raha, et oma kodu maha jätta ja mujal uus osta, on seda juba teinud. Kellel nii palju raha ei ole, ei saa ka mujale kolida, sest maja siin keegi ei osta.

Nädal enne festivali käisid protestantide linnaosades ettevalmistused täie hooga. Ehitati euroalustest tohutult kõrgeid torne. Kui tulevaste tornide kõrgusest oli valmis umbes pool, olid need juba kahekordsest majast kõrgemad. Tornide ehitamine on täiskasvanud meeste töö ja raha euroaluste ostmiseks annab valitsus. Ehitamise ajal lehvivad tornidel Ühendkuningriigi lipud, kuid 11. juuli õhtul asendatakse need Iiri vabariigi omadega ja tornid süüdatakse. Protestandid (kellest enamik on pärit Inglismaalt) ülistavad nii 1690. a Boyne’i lahingut.

Uhke rongkäik

12. juuli, Orange festival: rongkäik Belfasti raekoja juures. Oranžid tunnusmärgid osalejate õlgadel näitavad nende kandjate kuulumist ühingusse Orange Order. Fotod: erakogu

12. juuli, Orange festival: rongkäik Belfasti raekoja juures. Oranžid tunnusmärgid osalejate õlgadel näitavad nende kandjate kuulumist ühingusse Orange Order. Fotod: erakogu

12. juuli hommikul bussiga kesklinna sõites hakkasid silma inimtühjad tänavad. Iga mõnesaja meetri järel olid 10−12 politseinikust ja neljast-viiest politseiautost koosnevad rühmad. Liikuda lubati ainult ühistranspordil ja aeg-ajalt peatas mõni politseinik bussi ning vaatas reisijad üle. Ammu enne kesklinna peatati buss ja edasi tuli minna jalgsi. Linnas valitses ähvardav õhkkond.

12. juulil toimub Belfasti kesklinnas raekoja ümber kella 10−12 rongkäik. Meile kinnitati mitu korda, et rongkäiku võite küll vaadata, kuid siis tuleb ruttu oma pere juurde tagasi minna ja kodus püsida. Minu peres oli pereisa koos lastega juba eelmisel päeval sõitnud Dublini lähistele sõpradele külla.

Raekoja ümbrusesse kogunenud pealtvaatajatel oli meelsuse näitamiseks kas käes Ühendkuningriigi lipuke, peas lipumustriga müts, jalas lipumustriga retuusid vms. Väga palju oli peresid koos väikeste lastega.

Rongkäik oli vapustav: mehed uhketes mundrites, nii noored kui ka vanad. Naised marssisid omaette rühmades kaasa. Iga rühma ees oli flöödimängijatest ja trummilööjatest orkester. Flöötide mahe muusika tundus olevat vastuolus trummide kõrvulukustavalt plekise kõlaga. Seisime tänava ääres kaks ja pool tundi, kuni kogu rongkäik oli mööda marssinud.

Ähvardav kell kolm

Kõik poed, pubid ja kohvikud olid suletud, uksed ja aknad metallist turvakardinatega kaetud.

Kui rongkäik oli kesklinnast lahkunud, avati mõned poed, kuid kõik need sulgesid uksed enne kella kolme. Rongkäik marssis linnaäärsele aasale, kus toimus piknik. Üles olid seatud lavad, kus iga soovija sai sõna võtta, ja kui kell kolm piknikust osavõtjad linna tagasi hakkasid tulema, algas festivali järgmine osa. Eelmisel aastal oli see seisnenud selles, et liinibussid peeti kinni, kõik inimesed käsutati bussidest välja ja bussid süüdati põlema. Sellel aastal võis õhtul kohalikest teleuudistest näha, et kinni peeti ja süüdati sõiduautosid. Festivali seda osa ma kesklinna vaatama ei jäänud.

Miks annab valitsus raha lõkete jaoks euroaluste ostmiseks? Miks seda ülepea ära ei keelata?

Seda festivali on tähistatud umbes sada aastat. Rongkäigus osalejate arv ja nende vägivaldne käitumine on aastate jooksul märgatavalt vähenenud. Kui festival ära keelata, hakataks tegema midagi muud, kuid valitsusel on kergem toime tulla üritusega, mille kohta on juba ette teada, mida kavatsetakse. Seepärast antakse ka umbes 2000−3000 naela lõkkematerjali ostmiseks − muidu võetaks see kusagilt mujalt ja lõkked süüdataks niikuinii. Valitsus püüab festivalile natuke teist nägu anda: nimelt esinesid pärast rongkäigu suundumist piknikule kesklinnas mitmes kohas tsirkuseartistid, müüdi suupisteid ja jäätist ning linnas mängis lõbus muusika. Paraku lõppes see kõik kell kolm.

Kas nii jääbki?

Põhja-Iirimaa valitsus teeb tohutuid pingutusi, et olukorda leevendada. On saadud aru, et ainult seadustest ei piisa. Heade võimalustena nähakse spordiüritusi, inimestega rääkimist ja nende kaasamist ühisüritustele, kus nii katoliiklased kui ka protestandid saaksid omavahel tuttavaks. Kohalikel elanikel, olgu ta protestant või katoliiklane, on peaaegu igaühel üle kolmekümne aasta kestnud rahutuste käigus hukkunud kas isa, poeg, vend, onu või mõni muu sugulane. Ja neliteist aastat ametlikku rahuaega on liiga vähe, et hingehaavad jõuaksid paraneda. Kui aga tunned kedagi isiklikult, siis ei ole see lihtsalt keegi katoliiklane või protestant, see on „Jim, keda ma tunnen, kellel on kaks toredat last ning kes armastab jalgpalli ja on muidu ka kena inimene”. Ja sellise Jimi autot sa ju põlema ei pane.

————–

Ajaloost

12. sajand tõi Iirimaale mitmesajaks aastaks normannide võimu ja hiljem ka Inglismaa sekkumise Iirimaa asjadesse. Inglismaa kuningas Henry VIII, kes kuulutati ka Iirimaa kuningaks, viis 16. sajandil sarnaselt Inglismaaga ka Iirimaal läbi usureformi. Uus usk − protestantism − ei levinud aga laialt ja suuremal osal Iirimaast tegutsesid endiselt katoliku kloostrid.

16. ja 17. sajandil viisid Inglise kuningad läbi nn istanduste rajamise poliitika (Policy of Planta­tions), mille käigus toodi Iirimaale tuhandeid asunikke Inglismaalt ja Šotimaalt. Katoliiklastest Iiri maaomanikelt võeti ära nende maa ja vara. Nendest moodustati istandused, mille valitsejateks pandi protestantidest uusasunikud. Iirlastest endised maaomanikud pidid asuma Lääne-Iirimaale, kus pinnas on soine ja viljatu, või pandi vangi või hukati. Katoliiklastel keelati osaleda Iirimaa parlamendi töös.

Ajalukku on läinud 12. juulil 1690. aastal toimunud lahing Boyne’i jõel, mille tulemusena Inglismaad parasjagu valitsenud protestandist Oranje William kihutas Iirimaalt välja oma katoliiklasest äia, võimust ilma jäänud Inglismaa endise kuninga James II. Just võitu Boyne’i lahingus on Põhja-Iirimaa protestandid tähistanud juba umbes sada aastat 12. juulil toimuva Orange festivaliga.

20. sajandi alguseks oli katoliiklastel raske või võimatu saada korralikku haridust, tasuvat tööd ning kodu munitsipaalelamus (ka praegu on eraldi koolid katoliiklastele ja protestantidele ning vaid üksikud integreeritud koolid, kus õpivad nii katoliiklaste kui ka protestantide lapsed). Puhkesid poliitilised rahutused, mille tulemusel moodustasid 26 maakonda 1922. aastal Iiri vabariigi.

Kuus maakonda Põhja-Iirimaal, kus 60% elanikest olid protestandid, ei olnud aga nõus Ühendkuningriigi koosseisust lahkuma. Sellest ajast on Põhja-Iirimaa kannatanud paljude konfliktide tõttu, millest viimane (The Troubles) algas 1960-ndate lõpus ning lõppes 1998. aastal suure reede rahulepinguga. Nende rohkem kui 30 aastat kestnud rahutuste käigus tapeti üle 3500 inimese, mis on Põhja-Iirimaa 1,6-miljonilisest elanikkonnast märkimisväärne osa.

Suure reede rahuleping näeb ette, et Põhja-Iirimaal on oma parlament, mis otsustab kohaliku hariduse, tervishoiu, sotsiaalelu jms küsimusi. Põhja-Iirimaal on oma peaminister (First Minister), kes peab alati olema protestant, ja asepeaminister (Deputy First Minister), kes peab olema katoliiklane.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!