Tõenduspõhised vanemlusprogrammid

19. apr. 2013 Triin Edovald sotsiaalteadlane - 3 kommentaari

Kui ennetustegevuse programme sisse osta, siis kindlasti tõenduspõhiseid.

Maailmas on välja töötatud sadu, kui mitte tuhandeid programme erinevate probleemide leevendamiseks. On programme, mis parandavad vanemlikke oskusi, kutsuvad esile organisatsioonilisi muutusi koolis, aitavad õpilastega toime tulla, nende sotsiaal­seid oskusi arendada jne. Need on vaid mõned näited pedagoogiliste programmide võrdlemisi rikkalikust nimistust. Väheseid neist saab aga nimetada tõenduspõhisteks.

Missugune programm on tõenduspõhine?

Tõenduspõhiseid programme on korduvalt testitud ja nad annavad positiivset efekti mitte ainult oma riigis, vaid ka teistes maades. Korduvate ja ideaalis sõltumatute eksperimentaal­uuringute tulemused on näidanud, et tõenduspõhised programmid on parandanud laste õpitulemusi, vähendanud nende käitumisprobleeme, õpetanud neid tervislikumalt toituma jne.

Millest me aru saame, kas programm on tõenduspõhine? Neli lihtsat küsimust aitavad siin selgusele jõuda.

• Kas programmi loogika on põhjendatud?

• Kas programm on andnud praktikas ainult häid tulemusi?

• Kas programmi mõju on hinnatud usaldusväärse metoodikaga?

• Kas programmi kohta on piisavalt täiendavat infot?

Nendes küsimustes selguse saamiseks on töötatud välja standardid, mille järgi otsustataksegi, kas programm on tõenduspõhine. Kuna uurimistöö kvaliteet pidevalt paraneb, on ka standardid pidevas muutumises ja sedapuhku üha rangemaks.

Üks värskemaid tõenduspõhiste programmide andmebaase on „Blue­prints for Healthy Youth De­ve­lop­ment”, mille rangete kriteeriumidega saab tutvuda andmebaasi kodulehel www.blueprintsprograms.com.

Teeme ise endale vanemlusprogrammi?

Hiljuti leidis Eesti avalikkuses laia kõlapinda sotsiaalministeeriumi kavatsus osta mingi vanemlusprogramm Eestisse välismaalt. Eelkõige olid pettunud kasvatusteadlased, kelle arvates tuleks programmi ostmiseks ettenähtud raha eest pigem Eesti oma vanemlusprogramm välja töötada. Olgu siinkohal märgitud, et vanemlusprogrammi ostmiseks ei saada raha Eesti riigikassast, vaid Euroopa Liidu riskilaste ja -noorte programmist, mis teatavasti vanemlusprogrammide väljatöötamist ei rahasta. Seega tuleks programmi tegemiseks kõigepealt kuskilt raha „leida”.

Samas ei väida keegi, et Eesti kasvatusteadlaste, psühholoogide ja praktikute teadmised ja oskused jääksid muu maailma kahurväele alla ning nad ei suudaks vanemlusprogrammi ise välja töötada. Kindlasti suudaksid. Paraku võtab sellise programmi väljatöötamine aega kümneid aastaid, kuid Eesti lapsevanemad ja lapsed vajavad kohe sellist programmis, mida saaks pärast kohandamist üle Eesti levitada.

Tõenduspõhiste vanemlusprogrammide, nagu „Nurse-Family Partnership”, „Incredible Years”, „Triple P System”, „Parent-Child Interaction Therapy”, „Strengthening Families 10−14” või „Effekt”, arendamiseks, eeltestimiseks, eksperimenteerimiseks ja replitseerimiseks on kulunud aastakümneid, seepärast pole kuigi tõenäoline, et Eestis mõni selline programm aasta-paariga valmis saaks.

Programmi sisseostmine ei tähenda aga, et Eesti teadlaste potentsiaal rakendamata peaks jääma. Sisseostetud programmi kohandamisel peavad kasvatusteadlased kaasa rääkima ning lisaks on adapteeritud programmi vaja Eesti oludes testida.

Teiseks on juba praegu rakendatud Eestis palju sissetoodud ennetusprogramme, mille mõju on teadmata. Oleks äärmiselt vajalik, et kasvatusteadlased nende mõju uuriksid.

Kas ühe maa programm teisele sobib?

On küsitud, kas kõrge sissetulekuga maades välja töötatud tõenduspõhised programmid annavad keskmise ja madala sissetulekuga maades sarnaseid tulemusi. See teema pakub teadlastele rohkesti huvi ja harva jäetakse ühelt maalt teise transporditud programm uues keskkonnas testimata, enne kui see laiemale avalikkusele kättesaadavaks tehakse.

Hiljuti uuris rühm Oxfordi ülikooli teadlasi jõukates riikides väljatöötatud vanemlusprogrammide rakendamist keskmise ja madala sissetulekuga riikides. Uuring viidi läbi Brasiilias, Hiinas, Tšiilis, Iraanis, Jamaical, Pakistanis, Türgis, Lõuna-Aafrikas ja Etioopias. Kõik need unikaalse ajaloolise ja kultuurilise taustaga maad erinevad väga heaolumaadest.

Selle uurimuse tulemused andsid alust arvata, et korralikult adapteeritud vanemlusprogrammid võivad häid tulemusi anda väga erinevates keskkondades. Eestit pole mõtet välistada sellest nimistust enne, kui mis tahes vanemlusprogrammi on kas või korra testitud.

Ehkki Eesti on väike riik, peaks siin ruumi jaguma nii rahvusvaheliselt testitud kui ka Eestis väljatöötatud programmidele. Miski ei takista ka Eesti programmidel saamast rahvusvahelisteks, mida teiste riikide esindajad tulevikus enda maades rakendada saavad. Oluline on võtta olemasolevast tõendusmaterjalist parim ning samas anda ise tõsiseltvõetav panus asjakohaste programmide arendamisesse.


3 kommentaari teemale “Tõenduspõhised vanemlusprogrammid”

  1. 3 täiskasvanud lapse ema ütleb:

    See tõendamise värk oleneb vaid oskuslikult kirja pandud tõendamismaterjalist selleks väljaõpetatud tõendaja poolt.
    Perekeskuse Sina ja Mina tegevusaastad ja areng on aga end nendele õnnelikele, kes on koolitajana või koolitatavana osalenud erinevates koolitus- ja nõustamisprogrammides (nüüd võimalik ka Interneti põhiselt) tõestanud usaldusväärsust ja headust otsese tagasiside vormis (vaid hea ja positiivne tagasiside).
    Ju siis Ameerikast sissetoodut (põhineb Gordoni metoodikal) ei sobi EL rahadega toetada, olgugi, et programmi arendusmeeskond, meie oma, on seda juba aastaid kohandanud meie oludele vastavaks. Väga kurb……
    Olen aastaid unistanud selle suurepärase programmi laiaulatuslikust rakendamisest alates beebiootel emade koolidest ja lõpetades kõrgkoolidega- õppida suhtlema nii, et probleemide korral terveks ja rõõmsaks jääksid – sellise lapsevanema üle rõõmustaks ju iga laps- või vajaks seegi tõestamist!

  2. elli ütleb:

    No on alles pealkiri. Lugema küll ei kutsu.

  3. Tõnu ütleb:

    Lugupeetud Elli,
    Te just kommenteerisite ju 🙂

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!