Vabastage praktika!

12. apr. 2013 Raivo Juurak - 1 Kommentaar

Praktika peab muutuma õpetajaks õppimise kõige tähtsamaks osaks, toonitas Kanada kasvatusteadlane Tom Russell 3. aprillil Tallinna ülikoolis avalikul loengul.

Praeguse õpetajakoolituse peamine probleem on Russelli järgi liigne teooriakesksus. Usutakse, et teooriad omandanud üliõpilane ei jää koolis õpetajana hätta, ehkki senine praktika on näidanud pigem vastupidist – noorel õpetajal on palju probleeme ja ta õpetab selles olukorras pigem vanade eeskujude kui uute teooriate järgi.

Praktika kui tulikuum ahi

Russell toonitas, et kasvatusteooriatest rääkimine ei ole tegelikult õpetajaks õpetamine, nagu ujumisest rääkimine pole ujuma õpetamine. Et ujuma õppida, peab vette minema ja õpetajaks õppija peab kõigepealt kooli praktikale minema.

Paraku ei soovi enamik ülikoole alustada õpetajakoolitust praktikaga, nentis Russell. Praktikast alustamine ei tundu ülikoolidele piisavalt teaduslik, akadeemiline ega vajalik. Ülikoolides ei mõisteta veel praktika üliolulist rolli õpetajaks kujunemisel.

Tom Russell tõi näiteks tulise ahju kujundi. Ta märkis, et teooriapõhise õpetuse korral räägitakse õppijale, et ahi on tuline, ja soovitatakse tal olla ettevaatlik. Mõnevõrra praktikaga arvestava õppe puhul näidatakse õppijatele videofilmi sellest, kuidas kõrvetada saanud inimene tulisest ahjust eemale põrkab. Tegelikult peaks aga iga õppija ise järele proovima, kui tuline ahi on ja kuidas ennast kõrvetamise eest kaitsta. See tähendab, et õpetajaks õppija peab kohe alguses järele proovima, kui palavaks tal koolis olemine läheb.

Ehkki kogemuse tähtsusele õppeprotsessis on tähelepanu osutanud Komenský, Pestalozzi, Võgotski, Dewey jt suurkujud, on ülikoolides praeguseni esiplaanil teooria, praktika ja kogemused on aga otsekui vangistuses − sest õppejõud armastab teooriat rohkem kui praktikat. Russell on ühes oma artiklis kirjutanud, kuidas ta palus kolleegil tuua oma väidete katteks konkreetseid näiteid, kuid vastuseks kuulis vaid madala taseme üldistusi. Kui ta uuesti näiteid küsis, sai ta veel madalama taseme üldistusi. Niimoodi põgenetaksegi reaalsuse eest teooria kristallpaleesse, ütleb Russell. Kuni selleni välja, et noortelt oodatakse selliseid saavutusi, milleni ise pole kunagi küünditud.

Just kogemus annab mõtteviisi

Tom Russell rõhutas, et pedagoogiline mõtteviis tuleneb ainult kogemustest ja praktikast. Isegi vaatluspraktikat peab ta halvaks lahenduseks. Üliõpilased küll näevad vaadeldes, kuidas kogenud õpetaja midagi teeb, kuid ei suuda lugeda tema mõtteid. Ka õpetaja ise ei räägi, miks ta midagi nii või teisiti tegi, sest ei tea, et üliõpilased ei tea praktiku jaoks elementaarseid asju. Seega ei jäägi üliõpilasel muud üle, kui katsetada kõike omaenda nahal.

Just pedagoogiline mõtteviis teeb õpetajaks, toonitas Russell. Sama mõtte sõnastas ta ka teisiti: õpetada tuleb üliõpilast, mitte teooriat. Juhendaja peab jälgima, kuidas kujuneb tema üliõpilase pedagoogiline mõtteviis, mitte seda, mida ta juba teab või ei tea.

Nagu matemaatikatudeng õpib ülikoolis selleks, et omandada matemaatiline mõtteviis, nii omandab õpetaja eriala üliõpilane ülikoolis pedagoogilist mõtteviisi, mis saab välja kujuneda ainult praktika käigus – klassis õpilastega katsetades, õpetamisviisidega eksperimenteerides, edu saavutades ja läbi kukkudes, frustratsiooni taludes. Teooriaga tutvumine seda ei anna.

Siit ka Tom Russelli radikaalne idee, et õpetajaks õppivad üliõpilased peavad minema pikale praktikale kohe õpingute alguses – enne õpetajakoolituse kursusi, enne ühegi teooria või metoodikaga tutvumist.

Sellisel varasel praktikal on mitu plussi. Esiteks saab tudeng nii pildi sellest, mis tänapäeva koolis toimub. Teiseks on üliõpilane sellisel praktikal täiesti vaba. Kuna ta ei tea ühestki teooriast ega metoodikast midagi, sest neid pole talle õpetatud, on ta ülimalt loomingulises õhkkonnas: saab vabalt katsetada, endale kõige sobivamaid lahendusi otsida – iseseisvalt õpetajaks õppida.

Kui tahame näha iseseisvat ja loovat õpilast, peame alustama iseseisva ja loova õpetaja ettevalmistamisest ehk uut moodi koolipraktikast, rõhutas Russell. Teooriad pole õpetajaks kujunemisel nii tähtsad, kui arvatakse. Teooriad peegeldavad eilset päeva, aga koolis muutub olukord iga päevaga, seepärast ongi vaja viia üliõpilased kõigepealt kokku just praktilise koolieluga ja alles pärast seda tutvustada neile teooriat.

Praktikale ilma ettevalmistuseta

Praktikat enne pedagoogika põhikursust katsetas Tom Russell Queen’s Universitys Kanadas. Oli aasta 1996, kui tema juhendamisel suundus 60 vabatahtlikku üliõpilast enne pedagoogika põhikursust pikale praktikale. Eksperiment läks hästi ja järgmisel aastal suundus esimesel koolipäeval pikale praktikale juba 600 üliõpilast. Ka see katse õnnestus, kuid enam mitte nii edukalt.

Üliõpilastega polnud probleemi, tagasiside näitas, et nemad olid uue süsteemiga rahul. Tegelikult ei visatud neid päris tundmatus kohas vette, neid instrueeriti lühidalt, nad suunati praktikale väikeste rühmandena, mis andis võimaluse üksteiselt õppida. Üksteiselt küsiti nõu ka kirja teel. Kord nädalas oli igal rühmal arutelu juhendava õppejõuga, umbes nagu programmis „Noored kooli”. Üliõpilased olid rahul, et said koolis iseseisvalt katsetada, ja neil oli ülikooli tagasi tulles õppejõududele palju õpetajatöösse puutuvaid küsimusi.

Õppejõududega oli asi mõnevõrra keerulisem, sest Russell eksis omaenda põhimõtte vastu: ta ei alustanud üliõpilaste praktika ümberkorraldamist kõrgemalt tasandilt − õppejõudude ümberkoolitamisest − ja see maksis kätte.

Kui katsetati 60 üliõpilasega, siis probleeme polnud, sest asjaga tegelesid pühendunud õppejõud. Kui esimesel koolipäeval läks praktikale aga 600 üliõpilast, puudutas see kõiki õppejõude, kellest paljud suhtusid uuendusse skeptiliselt. Nad leidsid, et senine süsteem oli väga hästi välja töötatud, funktsioneeris laitmatult, ega pidanud selle lõhkumist arukaks.

Teiseks ärritas neid ümberkorraldusega kaasnenud ebamugavus. Kohati muutus õppejõu roll ülikoolis senisele täpselt vastupidiseks. Kui varem õppejõud küsis ja üliõpilased vastasid, kusjuures vastused olid ette teada, siis pikalt praktikalt tulnud üliõpilastel oli nii palju asjalikke küsimusi, et õppejõud sattus hoopis vastaja rolli. Õppejõududel oli ka ebamugav kuulata üliõpilaste kui praktikute kommentaare oma õpetamisviisi kohta. Õppejõud kannatasid tõelist „pedagoogilist piina”, meenutas Russell.

Siiski on „praktika vabastamine” Kanadas tasapisi populaarsust võitmas ja nüüd on arutusel, kas kõigis selle maa ülikoolides ei peaks õpetajaks õppijad minema varakult praktikale. Küll mitte kohe esimesel koolipäeval, aga näiteks pärast esimest õppeaastat.

Loodetavasti hakatakse neid variante arutama ka Eestis.

Loe õpetajapraktika teema kohta lähemalt aadressilt https://sites.google.com/site/achimedeseduko/home/articles .


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Vabastage praktika!”

  1. Reet Kaarmaa ütleb:

    Lugesin artiklit ja peab tunnistama ,et olen ennast samal möttelt tabanud. Ise ole üle 50 a öpetajastaaziga ,löpetanud Peda 60 keskel.Siis oli juba minu meelest vähendatusd praktika tähtsusst eelmiste lendudega vörreldes,siiski oli seda palju rohkem kui praegu.Praktika klassi ees peabki eelnema teooriale,sest alles reaalset situatsiooni tundes oskad teooriat hinnata ,saad aru kas Sa üldse oled öpetajaks sobiv.
    Sellepärast ilmselt tunneme puudust noortest öpetajatest koolis/palga probleemid lisks ja ongi aeg koole kinni panna ,sest köik öpetajad on kas pensioneas vöi surnud.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!