Arheoloogilised väljakaevamised kooliaegses kultuurikihis
Kristiina Ehini kooliaegsed mälestused maalivad Nõukogude väikelinnakoolist suhteliselt nukrameelse pildi, kuid rõhutavad seda suurema väärtusega peret, juuri ja päritolu. Kui palju oleneb ajast, kui palju võimust, kui palju inimesest?
Petrone Prindi „Minu …” sari, mis koondab endas valdavalt noorema põlvkonna eestlaste välismaal elamise mälestusi, on tuntud laialt, ja õigusega – seal on hulgaliselt mälestusi ja informatsiooni paikadest, kuhu kaasmaalased ehk kunagi, vähemalt mitte samas olukorras, ei satu.
Veidi vähem tähelepanu on pälvinud sama kirjastuse sari „Aja lugu”, milles kohalikud (aja)kirjanikud meenutavad elu Eestimaal oma lapsepõlves. Olenevalt kirjutajast võib see olla jäänud paarikümne, aga ka poolesaja aasta taha, ning paik, kus see veedeti, on igaühel neist olnud erinev, isegi meie pisikese riigi piires. Nii koorub sarjas lahti meie aja lugu meie kodumaa eri paigus. Ja omal moel on selle talletamine meile märksa väärtuslikum kui teadmised teistest maadest ja rahvastest. Autorite ring on lai: Nasta Pinost Viktoria Ladõnskajani ning Hannes Võrnost Andrei Hvostovini.
Äratundmisvalu
Sarja vastne pääsuke – Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamat”, mis kõneleb aastatest 1977–2013 – on puudutanud isiklikult mind seni kõige enam. Küllap mängib selles oma osa kaasajastu, sest äratundmisrõõm on alati olnud lugemise üks nauditavam osa. Iseasi, kas kõnealuses kontekstis äratundmine alati just rõõmu pakub. Pigem on see maguskibe mälestustulv ja samas pisut uimastav joovastus, et keegi siinsamas lähedal tajub maailma mingites hetkedes ja detailides nii sõnatult samamoodi.
Kristiina kirjutab nii, et kõik saavad aru. Ja nii mõnedki tunnevad ära. Vanaisa, põlise eesti mehe, kes on oma elus pidanud palju nägema ja kannatama, põikpäise, aga sellise, kellele saab alati toetuda. Andeka ja armastatud isa, kelle mälestusele see raamat omamoodi pühendatud on. Ja kes oli Raplas sissetulnu. Just nagu vanaisagi. Kumbki omal moel ja põhjusel. Ta mõtiskleb palju põliselanike ja juurte teemal, küsides, mitmendast põlvest läheb piir, et saada omaks; mida on vaja, et tekiks kodutunne ja kuuluvus; kuidas on võimalik elada, kui see tunne on mujal.
Kristiina, kelle raamatu toimetaja on tema enda tasane ja toimekas ema, kirjutab nii, et … tekib tahtmine teda hoida, kaitsta kurjade keelte ja mõrude meelte eest. Ma ei tea, kas see talle endale meeldib, sest kusagil on ta öelnud, et talle ei meeldi olla nii habras, nagu temast arvatakse. Aga ma pean siin silmas pigem seda, kui hellalt ja avameelselt – ja huvitavalt! – ta on kirjutanud oma perekonnast ja enese elust. Ja selle ajaloost, mis on oma unikaalsuses nii sarnane paljude teiste perekonnalugudega siin Eestimaal. Erinevad on vaid paigad, nüansid, nimed ja vanused. Oma Ristemäe, mis pani tagakiusamishirmus pimeduse varjus kodutalust põgenema ja anonüümsust otsima, aga mis me hinge iial laiale maailmale maha ei müü, on paljudel, kelle suguvõsa eelmise sajandi üle elas. Siin Eestimaal. Kahandamata sellega ometi kõikide teiste siinsete Ristemäede väärtust, pigem vastupidi – see aitab meil kusagil sügaval oma hinges üksteist mõista, isegi siis, kui sellest kunagi ei räägita.
Kooliaja kirvetöö
Kõige valusam osa tema raamatus puudutab aga hoopis kooli. Sest kui oma rahva rõhuv saatus ja raske lugu tänapäevaks enam kellelegi omadest üllatus ei ole, on suud Nõukogude kooliaja kirvetööst rääkimaks avanenud alles nüüd. Küllap paljuski seepärast, et alles nüüd on käes aeg, mil hakatakse mõistma mõne tollase süsteemivea vilju (või tuleks öelda maitsma süsteemivea mädanenud vilju?).
„Halvim, mida nõukaaegne kool mulle õpetas, oli pidev enda teistega võrdlemine,” kirjutab Kristiina. „Sind ei hinnatud mitte sinu enda mõõdupuu, vaid mingite standardite järgi, ja selle juurde käis pidev eeskujuks toomine, noomimine, manipuleerimine ja isegi mõnitamine.” See on küllap valus teema, ka paljudele õpetajatele, kelle elutöö on möödunud koolis. Aga kahtlemata oli tollalgi koolil ja koolil ning õpetajal ja õpetajal üüratu vahe ning hulk inimesi, nii õpilaste kui ka õpetajate seas, keda süsteem ei suutnud murda.
Kui ajalises võtmes meenub lugedes aeg-ajalt Piret Tali meenutusteraamat „Pioneer Viru tänavast”, siis sellist nostalgiat ja muigekurdu suunurgas nagu too, ei tekita Ehini raamat vähemalt kooliteemal kindlasti. Ta ei püüa seda aega tutvustada, vaid kirjeldades analüüsida, poeb sügavale pinna alla, istub seal ja mõtiskleb, miks kõik on nii. Olles ehk ava- ja kurvameelsemalt, aga samas omal moel pehmemalt ja stiilsemalt aus ja otsekohene. Ja jätab ajusoppi tiksuma küsimuse: mis sai tegelikult Marjest ja Laurisest? Kellena nad tänapäeval meie seas elavad ja töötavad? Ja tunde, et nõukaaja kooli kappidest hakkavad luukered alles nüüd päevavalgele ilmuma.
Rapla on minule olnud läbisõidulinn. Igal suvisel nädalalõpul ikka ja jälle, maale ja tagasi. Läbi Rapla. Aastakümnete kaupa. Tänaseks sadu kordi. Ja ometi on see rutiinne liiklus tekitanud Kristiina raamatus olukorra, kus elustuvad nimed ja paigad ja tekib tunne nagu oleks ma neid juba ammu teadnud. Loodetavasti saab selle raamatu ajel peagi tähistatud ka Rapla karjamõisa asukoht.