Kohalik Kristus

On toodud küllalt paralleele Jeesus Kristuse ja idamaiste päikesejumaluste vahel: egiptuse Horus, pärsia Mithra, früügia Attis, foiniikia Adonis, kreeka Dionysos (hilisem veinijumal; vein on jumala veri) … Oleks väga ebaaus, kui põhjamaal puuduksid oma paralleelid Pojaga. Samuti on loogiline, et kui juba Ema maa, ei saa seda Pojata ette kujutada – üks vihje siinsetele oludele võiks olla Kristuse kannatuslugu Tallinna vana vapi taustal (vt ka „Tallinn, teine Jeruusalemm”, ÕpL 28.09.2012).

Muinaspõhja Kristuse kandidaatidest äratab kõigepealt tähelepanu muidugi püha Olav, kes on oluline lüli ühendamaks Poja maalt pärit algkristlust Ema maa muinaskristlusega. Püha Olavi martüürium samastus Kristuse passiooniga. Iseloomulikult lahutab Jeesus Kristuse ristisurma ja püha Olavi märtrisurma täpselt tuhat aastat ja eks toimunud ka päikesevarjutus kummalgi korral.

Olevi/Kalevipoeg

Et püha Olav oli muinaskristlikus Eestis tuntud mees, seda tunnistavad Eesti palverändurid Nidarosi katedraalis Norras juba 12. sajandil – ca 1180 on Inglismaal kirja pandud lugu kahest Eesti ristitud noormehest, kes tulid palvetama püha Olavi hauale.

Püha Olavit iseloomustab müütiline põlvehaav samuti kui peajumal Odinit, samuti kui eesti Kalevipoega ja soome Kaleva poega Väinämöist. Eesti folklooris samastub Olevipoeg Kalevipojaga. Kalevi/Olevipoeg öeldakse olevat hää ilma päivapoiga ja ilus ilma päävapaiste. Kalevipojal olnud päike pea peal kanda, mis on päikesejumaluse põhitunnuseid. Kaleva poegadel paistnud päev otsa ees või pealael – ütleks hea meelega, et otsekui aupaiste Kristuse pea kohal. Püha Olavi külje- ja põlvehaav seostub Jeesuse külje- ja käe- ning jalahaavadega.

Odin, muinaspõhja peajumal

Teiseks põhjamaise Kristuse kindlaks kandidaadiks osutub olevat muinaspõhja peajumal Odin, kel silmadeks päike ja kuu ning kes ise poos ennast maailmapuusse, et saada teada teise ilma saladusi. Ka tema surmal ja ülestõusmisel on ilmne seos Jeesuse ristisurmaga – Kristuse ristipuudki käsitab kristlik mütoloogia elupuuna. Odast haavatud Odin rippus üheksa päeva ja üheksa ööd tuulises maailmapuus. Mõlemad mehed ohverdasid end iseendale. Ka Odin karjatas enne surma nagu Kristus ja Kalevipoegki. Odin esineb nii maailma looja kui tema pojana – ka Jeesus Kristus on nii Jumal kui ka Jumala Poeg. Odini surmapuu, ülestõusmise puu teati kasvavat Urdri allikal.

Urdri allikal istuja

Snorri Sturlusoni teatel nimetati muistses skaldiluules päikesejumal Kristust ‘Urdri allikal istujaks’. Urdri allikas on muinaspõhja mütoloogias saatuse allikas. Seal asub kolm saatuseneitsit: üüratult vana Urdr (‘saatus; minevik’), noor ja ilus Verdandi (‘olemine; olevik’) ja kergesti solvuv Skuld (‛kohustus; tulevik’), kes koos arbuvad saatust inimlastele: Urdr ketrab elulõnga, Verdandi koob selle olevikukangaks, Skuld rebib tükkideks, vrd kreeka moirad (üks ketrab elulõnga, teine määrab lõnga pikkuse ja kolmas lõikab lõnga katki). Urdr (‘saatus’) tähendab otsetõlkes siiski pigem kivikuhelikku, kivist kallast. Urdri allikas on kõigi tarkuste läte, seda nimetatakse ka põhjatult kuulsaks Miimiri kaevuks, kuhu Odin ohverdas ühe oma silma (pillas sinna päikesesilma?), et võida juua sõõmuke selle tarkusest.

Paepõhjane Urdri allikamägi meenutab soome loitsude müütilisel Saarel asuva päikesemaa Päivölä mäge, mille otsas hyvä järvi, tulinen lampi. Just selles paigas pidanud eluaset Päivän poika. Päevapoeg kui Urdri allikal istuja? Urdri allika / Miimiri tarkusekaevu paralleel tuleb ette ka seto müütilistes lauludes – see on kuldakaivo, hõpõläte, kus asunud neli neitsikest, kolm kuldakabokõist: üts kudi kuldakangast, teine lõi linarõivast, kolmas kaki kalõvit, neljas iki hellä veljä, kel pää paistus päältä mõtsa (pealt metsa paistab pea Päevapojal).

Üks kohaliku Kristuse kandidaate on loomuldasa ka seto ilmajumal Jesu, kes tegeleb kuldakraavi, hõbejärve peal = tulejärvel loomisetööga: „Eesu oll kulla kraavi pääl, / Hõbõhõtsõ järve pääl, / Ilma illo iskemäh, / Taiva tähti luomah”. No lausa Urdri allikal istuja? Aga see on juba liiga pikk teema, et seda siinkohal lahata.

Kohaliku Kristuse võrdkuju

Karja kirikus jäädvustatud kolmjalg sümboliseerib väidetavalt mh Kolmainust. Nii ongi, ainult et Karja kolmjala puhul tuleb arvestada teatud lisatingimust: katkestatud jalaga kolmjalg ei saa Püha Kolmainu resp. Kristuse võrdkujuna hästi võimalik olla, kuivõrd nimelt Jeesuse sääreluud jäid murdmata, vt Jh 19:32–36: sõdurid lõid sääreluud katki kahel teisel ristilöödul, kuid mitte Jeesusel, et läheks täide Kiri „Ühtegi tema luud ei purustata”. Kuid samas vastab Karja kolmjalg muinaskristlikule arusaamale kolmainsusest – sest nimelt kohalikku Kristust iseloomustab põlvehaav (millele viitab nii püha Olavi kui Odini ja ka Kalevipoja põlvehaav) nagu paljusid paganlikke päikselisi tegelasi lähemalt ja kaugemalt.

——-

Lubavad endale lubamatut

Kroonik Henriku sõnul lubasid saarlased „endale lubamatut, sest ei ole sünnis Kristuse ühendus Belialiga” (HLK XXX, 1). Belial/Beliar on paganlik päikesejumalus, Kuradi ja Saatana nimetuseks sai ta alles uues testamendis (2Kr 6: 14–15). Kas saarlased lubasid endale üleannetust ühendada Kristus Belialiga, pärispaganliku päikesejumalusega? Millele suvatseb kroonik seda sedastades vihjata? Kas Lucifer üritab ennast taasesitada Kristuse kujul? Ilmutab end eksitavalt Kristuse koha peal. Seda ei saanud lubada. Loomulikult tulnuks siis sellise tohutu põhimõttelise eksituse ja jõleduse ohvriks langenud rahvas ümber ristida. Üsna ilmselt viitab kroonik Beliali puhul samale tegelaskujule, keda nimetab oma ajaraamatut lõpetades vaaraoks.

Tähendusrikkalt kõlavad Henriku kroonika lõpusõnad: „See on täide saadetud, see on tehtud, nimelt kogu rahvas ristitud, Tharaphita välja heidetud, vaarao uputatud …” Kroonika teadusväljaannete kommentaaride kohaselt viitab vaarao uputamise kohta käiv piiblivõrdlus saarlaste ristimisele: kurat uputatakse ristimise lainetes. Ei peaks aga unustatama, et vaarao oli Päikese(jumala) poeg ja tema maine kehastus ning et eesti-soome müütilistes rahvalauludes, loitsudes ja lugudes kajastamist leidev Päevapoja-nimeline tegelane asunud müütilisel Saarel (mõnes loos ka otsesõnu Saaremaal) Alue/Kalevan järvel, pidades otseühendust isaga taevas.

Kokkuvõtlikult võib seega üles ehitada järgmise jada, küll teatud reservatsioonidega: Henriku mainitud vaarao = kohalik Päevapoeg = Urdri allikal istuja = kohalik Kristus. Mis aitaks vahest selgitada ka Rooma paavsti kuidagi kahtlaselt ebalevat suhtumist Saaremaasse ja saarlastesse. Kas kätte oli jõudnud aeg, kus seda Ema maaga seostuvat n-ö kohalikku Kristust, Päevapoega ja Urdri allikal istujat võis juba hakata vaaraoks nimetama, tõugates ta seega lõplikult kuradiriiki? Saaremaa ametliku ristimise käigus tehti Päevapoja ja Kristuse vahele kindel vahe sisse. Samuti oli algkristlusel tuhat aastat tagasi õnnestunud eristada koidutäht Kristus selgesti koidutäht Luciferist.

Kuidas võiks põhjamaise vaarao olemust hõlpsamini ette kujutada? Üks võimalus on järgmine: vaarao kui kohaliku Kristuse asemik, võrreldavalt Rooma paavstiga, kes oli/on samuti Kristuse asemik maa peal. See asjaolu, et kroonik nimetab asemikku vaaraoks, ei tohiks meid segadusse ajada ega õigupoolest ka mitte üllatada – on ju kirikuajaloos tulnud ette sedagi, et ka Rooma paavsti on nimetatud Antikristuseks.