Meid kutsub kevad, kutsub tee

25. mai 2013 Lembit Jakobson - 1 Kommentaar

„… ja süda loodusesse kipub,” laulsin ma algkoolieas.

Seesama kevade ja kauguste kutse pani kaunil maikuu pärastlõunal Unipiha koolipere liikuma Palumägede poole. Tahtsime näha, kui palju kevadet on Pangodi ümbrusesse juba kohale jõudnud.

Kased on hiirekõrvul …

Kooli juures on kased hiirekõrvul. Vaatleme neid. „Mida tähendab, et kased on hiirekõrvul?” küsib õpetaja Eha veidi aja pärast. Keegi ei vasta. „Kui te neid nüüd lähemalt silmitsete, siis kas need lehed ei ole praegu just hiire kõrvade suurused?” Lapsed vaatavad ning noogutavad vastuseks. Mõtlen seda kõrvalt jälgides endamisi: „Üks sammuke looduse märkamisele ja temaga kooselamise poole on jälle astutud. Üks tilluke samm.”

Pärast rühmade moodustamist ja töölehtede ülesannetega tutvumist asume ilma vaatlema. „Täna on +11, nõrk tuul, pilvitu taevas,” kirjutame vaatluslehele.

Esimesed liblikad ja paiselehed

Edasi pidi iga rühm leidma, milliseid liblikaid, putukaid, linde, seeni, õitsvaid või lehte läinuid taimi ja puid ta näeb, kuuleb või märkab matkal olles. Enne Pajosi talu peatume, et vaadata orast sügisel onu Andruse külvatud taliodra põllul. Siin kohtame ka esimest lapsu- ja koerliblikat. Nende nägemine teeb laste meeled erksaks. Nüüd leitakse tiigi kaldalt kulust ka juba noori naate, mida Arhe (3. kl) eeskujul põske pistetakse. Esimene lind, keda kuuleme, on põldlõoke. Ta trillerdab kõrgel õhus äsja libistatud põldude kohal.

„Miks põlde on vaja kevadel libistada,” küsin kavalalt poiste käest. Martin (3. kl), kelle isa on põllumees, vastab: „Et põllud oleksid pärast talve külvamiseks tasased.”

Lisan hetke pärast omalt poolt: „Et palava maipäikese käes vesi mullast ära ei auraks. Muidu ei saa kevadel mulda külvatud terad idaneda.”

Pajosi talu tiigi juures peatume. Vaatame paju õitsemist, seda, kuidas mesilased õites esimest korjet teevad. Uudistame tiigi pinnal liugu laskvaid liuskureid, kuulame kiivitaja kaebehüüdu. „Kiivit-kiivit,” kostab heinamaal mätaste kohal, kus on näha kulu.

Dinosauruste aeg

„Kes ei tea, kuidas kulu välja näeb, jookske kohe üle kraavi. Sealt leiate ka esimesed paiselehe õied,” hüüab õpetaja Eha 1.−2. klassi lastele. „Mirko! Kas sina tunned paiselehte?” „Jah!” kostab valjult ning selgelt.

Karl-Eriku ratsatalu juures leiame kraavipervelt toruja pruunika noore osja. Seda taime lapsed ära ei tunne. Seletame nüüd lastele, et nii näeb välja kevadine osi. Suvel muutub ta väikese kuuse sarnaseks. Dinosauruste ajal katsid maad kõrged osjametsad. See äratab poistes uudishimu ning imestust. „Ma olen dinosaurusi uurinud,” teatab Arhe teistele pärast õpetajate seletust uhkelt. Samal ajal jookseb Kirsika (3. kl) oma rühmajuhi Liisu (4. kl) juurde ja sosistab: „Pane kirja! Ma kuulsin põõsalindu!” Edasi kõndides lisanduvad teistegi töölehtedele haraka, metsvindi, kiivitaja, põõsalinnu kõrvale ka lehmalüpsja, lehelindude ja valge-toonekure nimed.

Mis on kurel noka vahel?

Kuku-Liisi talu juures võtab toonekurepaar meid valju nokaplaginaga vastu. Isalinnul on pessa lennates midagi noka vahel. „Konn! Näe, kurel on noka vahel konn!” hüüavad lapsed läbisegi. Kui lapsed on rahunenud, selgitan, et valge-toonekurg ei kanna kunagi noka vahel ühtegi hiirt, konna ega rästikut. See on tal alla neelatud ning poegi toites oksendab ta need poegadele kurku. Noka vahel oli ikkagi samblatuust. „Te ei vaadanud, kuidas isakurg selle lahti laskis ning see hõljudes pessa kukkus? Mina küll nägin.”

„Ma tahaks ka toonekurg olla!” ütleb Annabell (2. kl) pesal plagistavaid kurgi nähes ohates. „Nii hea oleks osata lennata.”

Kuhu oja voolab?

Enne Palumägedele jõudmist uudistame veel sipelgaid, kes lähevad üle raja männiokast mitmekesi tirides, üksikut kumalast ja oja, mis Pangodi järvest välja voolab.

„Kus te teate, et see oja välja, mitte sisse voolab?” küsib õpetaja Eha vee voolamist vaadates. „Välja! Ikka välja voolab,” jäävad lapsed endale kindlaks. Sõnadega nad seda seletada ei oska, kuid vaadata oja õigetpidi voolamist küll. Mul on selle üle hea meel, sest oja vool on vaevumärgatav.

Palumägedele jõudes laseme lapsed männimetsas lahti. Nad lippavad vabadusest ja kevadest rõõmsatena metsa alla. Kuuleme sealt ainult nende rõõmsaid kilkeid. Kui tüki aja pärast nad järve kaldalt üles leiame, käib parajasti kõva vaidlus.

„Jan leidis järve kalda lähedalt veest surnud konna,” seletavad nad läbisegi. Osa leiab, et ta pole veel talveunest üles ärganud. „Aga miks tal on kõht ülespidi ja ta ei liiguta end?” küsivad konna surmas veendunud võidukalt. Lohutan neid sellega, et ega minagi päris kindel ole, kas konn on surnud või mitte. Järsku pole ta veel külmas vees talveunest üles ärganud.

Järgmise päeva emakeeletunnis kirjutavad Anre ja Arhe kevadmatka kohta järgmist: „Meile meeldis metsas ringi käia. Palumäelt alla järve poole joosta. Õppisime Karl-Eriku ratsatalu kraavi pervel tundma noort osja, mis kasvas suurte metsadena juba dinosauruste ajal. Siis olid nad suurte kuuskede kõrgused.”

Mida sellised matkad annavad?

Eha Jakobson: „Kindlasti on nad vahelduseks tavalisele koolipäevale. Saab tunda rõõmu kevadest ning liikumisest. Ega Anre ja Arhe muidu emakeelevihikusse kirjutanud, et neile meeldis kõige rohkem metsas ja Palumäelt alla järve poole joosta. Et selliste õppekäikudega arenevad ka vaatlusoskus, keskendumisvõime, seda lapsed ise veel ei tea. Kükitada sipelgate või kumalase juurde maha ning varuda aega ja kannatlikkust, et näha, mida nad teevad, kuhu mitmekesi männiokka tassivad, kuhu poeb kumalane, märgata, et paju õitseb, toonekurg teeb poegade jaoks sambla- ja heinatuustidega pesa pehmeks – see kõik nõuab keskendumist. See on varandus, mis jääb Unipiha lapsi saatma terve elu.