Õpetaja, klassijuhataja ja kolleeg Alma Ilison 90

15. juuni 2013 Arthur Ruusmaa Võrumaa muuseumi peavarahoidja, eluaegne muuseumitöötaja - 2 kommentaari

Aprilli viimasel päeval tähistas aukartustäratavat juubelit Mõisaküla igipõliste väärtuste hoidja ja kauaaegne pedagoog Alma Ilison. Tema tee õpetajaameti juurde pole olnud tavaline. Isa ütles tütrele, et kui too hästi õpib, katsub ta teda koolitada. Kui Almal gümnaasium läbi sai, oli isa kinnitanud, et koolitamiseks kulus väikese talukoha jagu raha. Mitte asjata, nagu näitas tulevik. Alma oli ainus, kes rentnikupere neljast lapsest keskhariduse sai – ka tol ajal oli haridus kallis.

Koolimajast alles ainult mälestus

Minu esimene kokkupuude õpetaja Alma Ilisoniga oli 1968. õppeaastal, kui jõudsin viiendasse klassi ja algas tutvus eesti keele grammatikaga. Tema õpetamismeetod oli algul vastuvõetamatu, sest see nõudis igapäevast ja järjepidevat tööd. Kui järjele saime, oli kergem ja huvitav.

Kuni üheksanda klassini õppisime vanas Posti tänava koolimajas, millest nüüd on jäänud ainult mälestus ja rusuhunnik. Juubelipäeval selle varemetel seistes meenus nii mõnigi hetk vanast ja südamlikust koolimajast, mis ühendas lapsed ja õpetajad ühtseks pereks.

Kevad 2013. On, mida meenutada: Alma Ilison vana koolimaja varemeil.  Mõisaküla kooli legendaarse õpetaja, Mõisaküla linna esimese aukodaniku Alma Ilisoni õpilaste hulgast on kasvanud akadeemikute ja professorite kõrval ka 14 emakeeleõpetajat.

Kevad 2013. On, mida meenutada: Alma Ilison vana koolimaja varemeil.
Mõisaküla kooli legendaarse õpetaja, Mõisaküla linna esimese aukodaniku Alma Ilisoni õpilaste hulgast on kasvanud akadeemikute ja professorite kõrval ka 14 emakeeleõpetajat.

Meenub ka see, kuidas õpetaja Alma ütles ühele meie mitte kõige edukamale õpilasele, et panen sulle viie, kui kirjutad äärele kõik vajalikud kirjavahemärgid. Tavaliselt grammatikaga kimpus olnud poiss pani äärele õige arvu kirjavahemärke ning õpetaja pidas sõna. See lähendas meid veelgi, ja kuni kooliaja lõpuni. Keskkooli viimase klassini oli Alma meile klassijuhataja ja meist 17-st (neist kolm poissi) kujunes ühtehoidev klass. Meie õpetajale läksid korda kõik meie edusammud ja ka mured ning eelkõige nõudis ta meilt tammsaarelikku tõe ja õiguse järel käimist. A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” oli tema lemmikraamat. Ta ütles ikka, et seal on kirjas kogu elutõde. Tammsaare oli osa meie elust.

Õpilased on muutunud

„Mul pole kunagi distsipliiniga probleeme olnud,” ütleb eluaegne pedagoog. „Mina nõudsin koolilastelt tööd ja head käitumist, et nad valmistuksid eluks.”

Oma eelmisel suurel sünnipäeval kümme aastat tagasi ütles Alma, et õpetajana töötamise kasuks otsustaks ta ka siis, kui peaks endale praegu elukutse valima. Ta pole aga päris kindel, kas ta ka läbi lööks. Õpilased on muutunud. „Meie hariduselu on süsteemitu. Reformitakse, aga ei jõuta tulemuseni, mis peegelduks õpilaste hoiakus. Liiga palju on labasust.” Kogenud pedagoogina leidis ta, et koolis peaks olema kõlblusõpetus– seda kõike võib korrata ka tänasel päeval.

Proua Alma kreedo oli, et koolis peab olema kogemustega pedagooge, kellelt noor saab nõu küsida. Me seda saime ja samuti saime tunda õpetaja emalikku hoolitsust (toona tundus see küll tüütav). Tema töö kvaliteedi näitaja on ka tõsiasi, et tema õpilaste hulgast on kasvanud 14 emakeeleõpetajat.

Muuseumitöö, õpetajatöö

Huvitav fakt: Alma Ilisoni abikaasa Valter Ilisoniga sain ma tuttavaks, kui hakkasin tegutsema tema rajatud Mõisaküla muuseumi noorte muuseumitöötajate sektsioonis. Samas oli mul keelega raskusi, sest poolsaarlasena puudus mul tähestikus ö-täht ja mul ei õnnestunudki tähestiku peastlugemisel ühtki viit saada. Lisaks olin küllaltki kinnine laps. Avatus tuli järsku, kui alustasin muuseumitööd – Alma ja Valter Ilison soovitasid mul proovida lahti seletada asjade olemus ja teha kirjatöid ajalehtedele. (Senini on meeles esimene artikkel „Muuseumist sain teada” kohalikus rajoonilehes Tee Kommunismile.) Nii ta läks. Suuga töö tegemine saigi minu edasise tööelu oluliseks osaks. Algul Alma Ilisonile minu tegevus muuseumi juures ei meeldinud − ta oleks hea meelega näinud mind midagi muud tegemas ja pidas seda ajaraiskamiseks −, kuid aastate pärast said meist kolleegid, kellele muuseumitöö oli südamelähedane. Mulle on see elukutseks jäänudki. Kolleegideks saime juhuslikult, pärast abikaasa surma võttis Alma Ilison üle abikaasa alustatud muuseumitöö ja suhtus sellesse samasuguse kohusetundega kui õpetajatöösse. Muuseumiesemed said uue elu, oma eluloo ja hakkasid kõnelema. Uue maja valmides sai ka muuseum uue hingamise ja elu. Nii tihenes meie suhtlus, alatasa olime ühenduses muuseumielu ühes ja teises küsimuses.

Viljandimaa kultuuripärl

Arvan, et Alma Ilisoni paljude autasude − Viljandimaa kultuurifondi aastapreemia 1995 (praegu on auhinnal palju ilusam nimi – Viljandimaa kultuuripärl), Mõisaküla linna aukodanik 2002 ja Valgetähe teenetemärk 2002. aastast − kõrval on suurim autasu tehtud töö eest endiste õpilaste tänusõnad. Juubelipidustustel said sõna paljud kolleegid, endised õpilased ja kaasteelised, kuid kõige säravam ja teadjam oli juubilar ise – tema elurõõm, tema sära silmades sõpradega kohtumisel oli ületamatu. Meie „kasuemal” olid meeles meie koerustükid, nimed ja paljugi muud. Annaks jumal meile kõigile samasugust vitaalsust, elurõõmu ja tegevuslusti!

Oma õpetajale soovin palju tervist ja ühe eluunistuse – Mõisaküla ajaloo raamatu ilmumine – täitumist.

———–

Õpetajatee algus

1949. aastal astus Alma Ilison Tallinna õpetajate instituuti. 1951. aasta sügisel, kui tal oli veel mõni eksam teha jäänud ja ta oli kiitusega lõpetaja kandidaat, tunnistas Nõukogude kord Saksa ajal saadud keskhariduse kehtetuks ja sellega oli noor proua hoobilt üheksaklassilise haridusega. Instituudi direktor soovitas sooritada riigieksamid Haapsalu pedagoogilises koolis ja sinna Alma Ilison läkski, kuigi kodus oli kolmekuune poeg. Tänu abikaasa ja ämma toele sai see takistus ületatud ja kuigi osa eksameid kanti üle, tuli osa käigult teha. Nii juhtus, et ühel päeval tuli tal sooritada kolm eksamit.

1952. aasta juunis sai Alma Ilison Haapsalus kätte algklassiõpetaja tunnistuse, sügisel lõpetas ta Tallinnas kiitusega õpetajate instituudi ja sai astuda Tallinna pedagoogilisse instituuti, mille lõpetas 1957. aastal eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutsega. Pedagoogitööd alustas Alma Ilison õppimise ajal õpetajate instituudis. Esimene tutvus Mõisaküla kooliga oli hirmutav. „Ei, siia ma ei jää,” oli noor algklassiõpetaja kindel. „Olen ainult kevadeni.” Ometi ta jäi, ligi neljakümneks aastaks, sest kolleegid olid toredad ja lapsi õpetada talle meeldis.

 

Klassijuhataja oma lastega. 1950. aastate keskpaik.

Klassijuhataja oma lastega. 1950. aastate keskpaik.


2 kommentaari teemale “Õpetaja, klassijuhataja ja kolleeg Alma Ilison 90”

  1. Sirje R ütleb:

    1973.a lennu lõpetajana ja Alma Ilissoni õpilasena soovin talle tugevat tervist.
    Te olite minu lemmikõpetaja-nõudlik,sõnapidaja ja omapärase huumorimeelega.

  2. Õpetaja ütleb:

    Õpetaja tänab õpilast Sirjet ja soovib talle erksat meelt Mõisaküla koolis omandatud koolitarkuste rakendamiseks igapäevaelus!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!