Suured säravad silmad
Ühes pulmas küsiti peigmehelt, kuidas ta endale pruudi leidis. „Kõigepealt märkasin tema suuri säravaid silmi,” tunnistas mees. „Need mu ära tegidki.”
Säravates silmades on kahtlemata võluvägi. Või siis on võluvõimetega säravate silmade omanikud ise. Nad jõuavad imetlusväärselt palju, teevad suuri ja ilusaid asju, neid imetletakse, nende saavutuste üle vangutatakse uskumatult pead, neid mäletatakse aastaid ja aastaid hiljem, ning väga sageli kadestatakse, küll salaja, küll avalikult.
Nad on inimesed, kes on suutnud mingi salapärase imenipiga säilitada kõige kiuste oma lapseliku lusti, õhina ja vaimustuse, elujulguse ja uudishimu. Lasteaiaõpetajad väidavad sageli nagu ühest suust, et nende töö suurim rõõm, see, mis neid selles ametis kasinast palgast ja suurest töökoormast hoolimata kinni hoiab, on laste säravad silmad. Selle üle ironiseerib vaid inimene, kelle enda silmad enam ammu ei sära.
Kahtlemata jääb huviga kuulates tarkust märksa enam külge, kui igavledes, nii et jutud õhinapõhisest õppest pole mingi niisama loba, vaid tõsine asi. Üks praegune poliitik meenutas hiljuti suure soojusega oma kunagist ajalooõpetajat, oma eriala armastavat pedagoogi, kes silmade põledes tundi andis, seoseid ja taustu selgitas, koos õpilastega põhjuseid ja tagajärgi analüüsis ning arutas. Lapsed ootasid ajalootundi väga, neil oli seal põnev. Seda õpetajat ja tema tunnis räägitut mäletatakse aastakümneid hiljemgi tänutundega, ja ikka meenuvad seejuures õpetaja säravad silmad.
Käisin äsja lasteaias, kus peeti merenädalat. Just, Euroopa merepäevast sai tänu lasteaia õhinapõhisele meeskonnale nädal – seiklusrikas, põnev ja hariv. Pikalt ma sellest siin veerus ei kirjuta, sest lugu sobib märksa paremini alushariduse küljele, aga lapsed olid sel merisel nädalal mereröövlite ja näkkide seltsis õhevil ja õnnelikud, samuti õpetajad, suure vaeva nägijad. Nimelt kujunesid ettevalmistused merenädalaks niivõrd mahukaks ja mastaapseks, et õpetajatel tuli isegi uneajast puudus, rääkimata kodustest õhtutundidest, mis kulusid merejutte ja -laule ning muud asjakohast materjali otsides või seda materjali lõigates ja kleepides. „Meil oli endil kangesti lõbus ja huvitav seda kõike teha,” kinnitasid nad. „Nii see magamaminekuaeg ununes.”
Õhinat täis inimene ei küsi, mis ta ühe või teise lisaliigutuse eest tasuks saab. Ta teeb asju sellepärast, et meeldib. Ümbritsevate meelest võib ta käituda mõistusevastaselt. „Kas sul oma ajast kahju pole?” küsitakse temalt. „Ei,” kõlab „süüdimatu” vastus. „Kas sul oma rahast kahju pole?” No ei ole. Kaaskondsed piidlevad teda kaastundlikult nagu põrunut kunagi.
Tänases lehes on juttu noorest mehest, kes suure eesmärgi, mastaapse spordiürituse eduka korraldamise nimel loobus tööst linnavalitsuses, müüs oma kinnisvara ja tagastas perele liisitud autod. Ta ei kahetse midagi. Üritus aina kasvab ja kogub populaarsust, kuigi ka raskeid aegu on olnud.
Karmimaid katsumusi särasilmsetele on, kui nende esmapilgul hulludesse ideedesse ei usuta ning loomulikult ei jäeta seda ka välja ütlemata. Järgneb õpikunäide teemal „Kuidas halvata inimesi ja ideid”: „Alguses oli ikka neid, kes ei uskunud, et nii palju inimesi siia jooksma tuleb, kui ma plaanisin. Mõned püüdsid mõtet maha laita ja arvasid, et mul on suurushullustus. Pärast õnnestunud üritust öeldi, et rahvas tuli seekord kohale tänu uudsuse võlule, ega järgmisel aastal enam tulda,” meenutab ööjooksu korraldaja. Õnneks ei lasknud ta end kahtlejatest kõigutada. Ta oli algaja jooksumehena maratoni läbinud ning tänu sellele kogenud, et asjad, mida inimene ka ise enda puhul võimalikuks ei pea, võivad osutuda siiski võimalikuks. Järgmisel aastal tuli jooksjaid veel palju rohkem.
Säravates silmades peegeldub kirg. Ilusaid ja häid asju ei saagi teha teisiti kui kirega. Hoidkem meie säravate silmadega inimesi, neid, kes julgevad suurelt unistada ja oma unistusi teoks teha. Ärgem halvakem halvustamise ja ette maha materdamisega nende hulle imelisi ideid. Nendeta oleks maailm kirjeldamatult hall ja igav paik.