Vaid klaas vett päevas

„See on kurb, kui palju vaeva peavad nad nägema vee kättesaamiseks, kuid nad tunduvad hoopis rõõmsameelsemad kui eestlased,” need olid kaks peamist mõtet, mida nii minus kui ka mu 11. klassi õpilastes tekitas koostööprojekt Ghanaga.

„Enne filmiklippide vaatamist arvasin, et seal elamine on veel mitu korda hullem,” kirjutas pärast projekti lõppu üks õpilastest. Teine tõdes: „Nüüd, kui tean Aafrika kohta rohkem, on kadunud ka minu stereotüüpne mõtteviis.” Kolmas õpilane pani tähele, et Ghana lapsed on õpihimulised ja näevad vaeva, et nende elu oleks parem.

Elektrita kool

Aafrika projekti idee tekkis möödunud suvel MTÜ Mondo korraldatud maailmahariduse suvekoolis, kus osalesid ka Ghana ja Keenia õpetajad. Koos Ghana St Raphaeli algkooli, Valga gümnaasiumi ja EBS-i gümnaasiumi õpetajatega mõtlesime välja tegevused, et viia läbi projekt teemal „Vesi ja sanitaartingimused”. Ghana õpetajalt Philip Tenganilt kuuldu põhjal tutvustasin ka oma kooli õpilastele seda kauget riiki.

Sidet pidasime Ghana St. Raphaeli algkooliga e-posti teel. Selles koolis õpib 70 õpilast, kuid arvuteid seal ei ole ja mõnes ruumis pole elektritki. Kuid õpetaja Philip Tenganil on kodus nii elekter kui ka internet. Usun, et meie saadetud filmi näidati Ghana õpilastele õpetaja arvutist. Lisaks filmile saatsime filmis räägitud teksti eraldi failina, et seda saaks õpilastele ette lugeda. Saatsime ka pilte oma koolielust.

Uusi teadmisi said õpilased aga ka enda kodukohast, sest kõigi osalevate koolide (nii meie Tsirguliina, Valga, Tallinna kui ka Põhja-Ghana Hani küla) õpilased pidid uurima, kuidas on olukord veega nende kodukohas: kust vesi tuleb ja kuidas seda puhastatakse. Kõigil valmisid lühifilmid, mida koolid omavahel vahetasid.

Seostasin projekti vee puhastamise teemaga ja selle juures õppisime eri viise, kuidas reovett puhastada. Mõnevõrra üllatas mind, et õpilased küll teadsid, et koduasulas on „mingid” tiigid, aga uus info oli paljudele see, et need on biotiigid, milles puhastatakse ka kooli reovett. Lisaks said õpilased teada, et kooli jõuab vesi puurkaevust, mis saab vee 140 m sügavuselt.

Veenõu pea peal

Põhja-Ghana veevarustus erineb meie omast päris suuresti. Kuival poolaastal on seal veepuudus ja kuna kooli tuleb vett tuua poole kilomeetri kaugusel asuvast kaevust, siis sel perioodil saavad õpilased ainult ühe klaasi vett päevas. See üllatas õpilasi. Samuti hämmastas neid, et kuival perioodil peab kaevu juures enne vee kättesaamist pool tundi käsitsi pumpama. Väga huvitav oli vaadata, kuidas seal isegi väikesed kooliõpilased suuri veeanumaid pea peal kooli juurde kandsid.

Projekt võimaldas õpilastele näidata, kuidas elatakse meist nii erinevas piirkonnas, ning tõi vaheldust geograafiatundidesse ja igapäevasesse õppetöösse. Integreerisin projektiga seotud tegevusi oma geograafiatundidesse ning pöörasin tavapärasest rohkem tähelepanu veega seotud probleemidele maailmas, rääkisin kooli veevarustusest ja reovee puhastamise meetodist. Lisaks tutvustasin õpilastele ÜRO aastatuhande arengueesmärke aastaks 2015, mille hulka kuulub ka puhta joogivee kättesaadavuse parandamine.

Kõige üllatavam ja ilmselt ka meeldivam hetk minu jaoks oli, kui lühifilmi tegemine veekasutusest hakkas meil Tsirguliinas minust sõltumatult õpilaste käe all „oma elu” elama. Näiteks leidsid õpilased kontraste ka Tsirguliinast – osa võtab vett kraanist, teine osa kaevust, ühel on vesiklosett, teisel kuivkäimla. Kuivkäimla oli ühe õpilase koduaias ja ka seda filmiti Aafrika lastele näitamiseks.

Nii filmisid kui ka filmilõike panid kokku õpilased, mina vaatasin ainult tehtu üle. Kooli IT-juht Valdo Kõrge abistas õpilasi filmi valmistamise ja üleslaadimise tehnilise poolega.

Vabatahtlik Ghanast

Projekti tegevustega samal ajal töötas Põhja-Ghanas Kongo külas MTÜ Mondo vabatahtlik Diana Tamm, kelle üks ülesanne oli abistada koole ühisprojektide läbiviimisel. Diana Tamm käis meie õpilastele rääkimas oma tööst ja elust Ghanas. Nii said noored kuulda vahetuid muljeid inimeselt, kes on ise selles piirkonnas viibinud.

Õpilastele läksid hinge lood sellest, kuidas ta töötas lesknaistega, kes soovisid oma valmistatud tooteid (nt võiseemnikuõli) Eestis turustada. Meelde jäi fakt, et kui tagada Ghanas kõigile puhas vesi, väheneks haigustesse nakatumiste arv koguni 70–80%. See näitas ilmekalt, kui oluline on puhta vee kättesaadavus maailmas. Diana Tamme külaskäik andis projektile palju juurde ja õpilastel jagus selle kohta ainult kiidusõnu.

Kahe nii erineva piirkonna võrdlemine näitas, millised kontrastid on maailmas. Lisaks sellele, et meie võimalused vett tarbida on väga erinevad, ei ole näiteks Põhja-Ghanas kõigil võimalik omandada haridust ja sageli peavad lapsed selle asemel hoopis tööd tegema. Keskkool on enamikule kättesaamatu. Suurel osal inimestest ei ole kodudes elektrit ega vett. Sellist olukorda ei kujuta meie õpilased tänapäeval ettegi. Arutlesime põhjuste üle, miks Ghanas ei käik kõik lapsed koolis (näiteks vaesus, töö, varajane abielu) ning selle üle, miks koolis käimine ka neile oluline on.

Aafrika lõimisaineid

Projekt pakkus väga hea võimaluse eri õppeainete lõimimiseks ja suunas õpetajaid koostööd tegema. Geograafiatundides valmis tekst, mida filmis räägitakse. Lühifilm tuli teha inglise keeles ja esialgu proovisid õpilased teksti iseseisvalt tõlkida. Projekti juures oli meile abiks kooli inglise keele õpetaja Svetlana Oper, kes aitas õpilasi teksti parandamisel ning kelle tundides harjutati teksti lugemist. Inglise keele õpetaja aitas filmi juures ka oma nõuannetega.

Koostöö Põhja-Ghana õpetajaga pani ka mind varasemast enam mõtlema erinevuste üle meie ühises maailmas. Me teeme mõlemad tööd lastega, aga meie õpilaste elamistingimused on väga erinevad. Erinevad ka meie töötingimused ja vahendid. Minul on raske kujutada oma õppetunde ette interneti ja projektorita, Ghanas on aga klassiruume, kus ei ole elektritki. Eesmärk on meil aga ühine – avardada oma õpilaste maailmapilti. Mina võtan näiteks osa MTÜ Mondo korraldatavast maailmahariduse täiendusõppekursusest ja pean oluliseks maailmahariduse toomist õppetöösse. Usun, et sellised ettevõtmised aitavad kasvatada aktiivseid maailmakodanikke.

Ärge kartke kaugeid maid!

Rahvusvahelisi koostööprojekte tehakse Eesti koolides palju. Õpetajatel, kes ei ole neis osalenud, soovitan seda kindlasti teha – õppetöö muutub huvitavamaks ja toob nii neile kui ka meile endile kauged piirkonnad lähemale. Mina sain hea kogemuse ja edaspidi haaran sarnastest võimalustest julgemalt kinni.

Vesi tuleb kaevu juurest kanda kodu või koolini.