Viimane kustutab tule ehk Mõned mõtted kasvatusteaduste kodumaisest hetkeseisust

7. juuni 2013 Tiiu Kuurme - 5 kommentaari

See on rutiinne käsk, kui ruum inimestest tühjeneb. Et säästa energiat. Kui üks kultuuriruum tühjeneb teadmisest, võivad tuled kustuda ennegi, kui viimane on läinud. Mis annab alust arvata, et eesti kultuuriruum on tühjenemas kasvatusteaduslikust teadmisest ja hulk tulesid ongi kustunud?

Näiteks hiljutine meediasagin, et sotsiaalministeerium on tellimas vanemahariduse programme kalli raha eest küll Austraaliast, küll Norrast, ent mitte eesti kasvatusteadlastelt. Või siis teadusanalüüside puudumine suuremate haridusotsuste eel, mille teaduspõhisust (pigem selle puudumist) ei vaevuta enam põhjendamagi. Või siis suuremate järelehüüeteta suletud ajakiri Haridus, mille mantlipärijat pole ikka veel silmapiiril (TÜ teadlaste kavandatud 1.2.-artiklite vabrik jääb elitaarseks). Või siis riikliku uurimisstrateegia ja laiemate kasvatustegelikkuse uuringute puudumine, taotluste reeglipärane rahata jätmine ja kõneluste lõppemine selle üle, mida ühiskonna huvides kasvatuse ning hariduse alal uurima peaks. Või see, et kasvatusteaduste üle otsustajate seas suureneb inimeste hulk, kel endil kasvatusteaduslik teadmine puudub. Või siis teoreetiliste kursuste ja isegi sedalaadi teemade kadumine koolitusfirmade täiendõppekavadest.

Või ülaltpoolt tulnud algatusena korraldatud aprillikuine kasvatusteaduste konverents, mis sai nimeks „Kasvatusteadus – nähtav või nähtamatu”. Seal räägiti palju välishindajate hinnangutest ja kasvatusteaduslikku produktsiooni puudutavatest numbri- ning protseduurilistest näitajatest, ent mitte kasvatusteadustest enesest – mida üldse Eestis tehakse, kes seda teeb, kes on tellinud, kuidas tehakse ja populariseeritakse, mida on välja selgitatud, mis on meil esindatud ja mida pole ning kuidas uuritu rakendub. Konverentsi nimi näitlikustatigi tõsiasja kaudu, et kasvatusteadus ise osutus nähtamatuks just peaettekandjate ettekannetes. Meil kaua viljeldud teaduspoliitiline suund – sisu kahvatub ja kaob mõõdikute ning näidikute ilutulestikus – on kujunenud uueks normaalsuseks.

Deporteeritud kasvatusteadus

Mõõdikute ja näidikute tulevärk teeb nähtavaks projektid ja globaalsetele ingliskeelsetele tekstiväljadele pihustunud artiklite nimetused. Sest eestikeelsed ei lähe juba pikki aastaid arvesse. Sellise eksinu kohta öeldakse: tal pole ju midagi. Kasvatusteadus pole olematu, vaid ta on maalt lahkunud, õigemini deporteeritud. Enamiku artiklite sisu jääb meie pedagoogilisele üldsusele tundmatuks. Et need meie maksumaksja toel on sündinud, ei näi olevat siinsetele teaduspoliitika arhitektidele probleem. Tundub, see teadmine, milleks on üks või teine teadus olemas ja kuidas ta inimkonda teenib, pole nende ametijuhendisse kirjutatud. Kasvatusteaduste kogenud välishindajad tegid nähtavaks selle, mida kohalikud mõõdikuiharad hindajad ebaoluliseks või ülearuseks lugenud. Selleks oli kasvatusteaduste laialivalguv ja kallutatud käsitlus; fookustamine kitsastele psühholoogilistele nähtustele; vähe leiti olevat sotsioloogilist, ajaloolist, filosoofilist või juhtimisele suunatud käsitlust. Valitseb killustatus ja fragmenteeritus. Just see, mida on vähe, on aga kogu empiirilise teadmise ja avarama mõistmise mõttelooline alus: nimelt filosoofilised, sotsioloogilised ja kriitilised aspektid.

Milleks üldse kasvatusteaduslikud uuringud? Mis sõltub kasvatusteadustest? Millest sõltub kasvatusteadus? Mida on teaduse hindamise uusliberalistlik mudel teadusele, teadlastele ja üldsustele kaasa toonud?

Kasvatusteadustes uuritakse muutuvat ja jäävat. Kõigepealt pidevalt muutuvat kasvatustegelikkust, mis hõlmab enesesse lisaks reaalselt toimuvale ka vanemate, õpilaste ja õpetajate meeltes, tunnetes ja mõtetes sündiva. Ehk siis kasvatuse ja haridusega seotud tähenduste muutumised ühiskonnas. Kasvatustegelikkuseks on loetud kõik see, milles inimene, ka täiskasvanu, leiab end kasvamas ja arenemas. Valdav osa siin on kogetav mittemateriaalsena, näiteks normid ja väärtused. Ent uuritakse ja hoitakse seeläbi alal ka jäävat – mis on igiomane ja põline inimeseks olemisele ja tema kasvamisele, milline on ajastuüleste väärtuste käekäik. Ning kuidas ikka ja jälle on inimese sees ja ümber seesama, mis tuhandete aastate eest: ideaali ja reaalsuse vaheline pinge, inimese vabadustahet ülekavaldav võim, haridus eneseleidmise, loomise ja ületamisena. Kasvatustegelikkus on lugu, kord olnu on loonud tänast ja tänane mõjutab homset. Lugu uuritakse tõsiasjade vaatluse ja tõlgenduste kaudu. Kogu see teadmine on tundlik kollektiivse unustamise protsessidele, mis tekivad katkestuste kultuuris. Seega on kasvatusteaduse mõne distsipliini osaks hoida selles loos järjepidevust ja metatasandi vaadet.

Kasvatusteadusliku teadmise peamine ülesanne on süvendada mõistmist, mida me teeme, miks me seda teeme ja mis selle tagajärjel juhtuma hakkab. 20. saj alguse hermeneutikud on kasvatusteaduste olemasolu idee sõnastanud nii: teooria eesmärk on valgustatud praktika. Katkestuste tõttu tuleb mõistmisega üha uuesti otsast alata ja tihti selleni enam ei jõutagi. Kõneks olnud konverentsil küsiti, kus ja kuidas teooriaid rakendada saab. Eelkõige rakenduvad need nii, et inimene saab aru, miks miski on selliseks kujunenud, miks ta midagi teeb, mida see kaasa toob ja mida tal teha tuleb. Kasvatustegelikkusest saab õppinu jaoks mõistmisseos. Valgustatud praktikat ei teki, kui teadmine lahkub maalt väljaannetesse, mida praktikud ei loe. Enamasti ei loe kolleegide töid ka kodumaised uurijad ning valdkonda kureerivad ametnikud. Meie teaduspoliitikaga on saavutatud, et nüüd valgustab see teadmine peamiselt uurija teed tema isiklikul karjääriredelil. Ruum aga on mattumas hämarusse.

Mis on teaduse põhiküsimus?

Kasvatusteaduste käekäik sõltub, milleks neid peetakse. Kohalikus mõõtkavas pole inimest ja ühiskonda uurivad teadused justkui need õiged. Meie teaduse presentatsioonides avalikkusele, kas siis Priit Enneti teadusminutites või saates „Labor”, ei kohta sotsiaal- ja humanitaarteaduste uudiseid ning kogu teadusrahast saavad need „pehmed” ja naissooliselt mehitatud alad 15%. Loodusteadusliku mõtteviisi ülevõim (ja ülbus) on jäägitu, kuigi mõtlevale inimesele võiks olla juba tajutav, millise kahju nende teiste alaväärne staatus on ühiskonnale kaasa toonud.

Ka kasvatusteadustes on valitsenud ja valitseb praegugi suuresti loodusteaduslik lähenemine, väljendudes vahel arvandmete kaudu tõestatavate triviaalsustena ning massiivse meetodi kirjeldusena, saatjaks kõhetu ning pindmine tõlgendus. Uuritavate nähtuste erinevus loodusobjektidest on aga olemuslik. Kasvatusteadustes, nagu ka mitmetes muudes inimest ja kultuuri uurivates suundades, ei ole inimene determineeritud üksnes bioloogiliselt geenide kaudu ega isegi keskkonna stiimulite poolt, vaid vastutab, valib, kujundab oma elu ja tegelikkust. Uuritakse tähenduste tekkimist, püsimist ja mõju, ning kuigi seda saab teha nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt, sünnib tegelik kasvatusteaduslik teadmine tõlgendustes, eeldades mitmekihilist taustateadmist ja seoste mõistmist. Tulemuseks on uus seoste loogika. See aga on loodusteaduslikule metodoloogiale allutamatu. Uuringute tulemusel saame teada, et asjad polegi nii, nagu ümberringi arvatakse. Sündinud tekst kõneleb lugejale tema tegelikkusest viisil, mis avab ta silmi. Ja peegeldab talle teda ennast ning ümbritsevat. Parimad ja kuulsaimad üle aegade ulatuvad tekstid, ka nüüdisaegsed, on filosoofilise koega, kirglikud, vahel ka kujundlikud ja inimolemise keerukust avavad. Lugeja tunneb, et tema, ta kogukond, ühiskond ja inimkond on sinna sisse kirjutatud. Niisuguseid tekste on kirjutatud ka Eestis, ent nendegi osaks on täna unustus. Ka arvandmed, tabelid ja mudelid on olulised, nende osaks on tõenduspõhine teadmine, et kogutu pinnal on võimalik tõlgendada ja väita, mis on juhtunud ja juhtuma hakkab. Tulemuseks on professionaalne mõtlemissuutlikkus. Teoreetilis-filosoofilisi taustu tundmata see paraku kaob.

Kultuuri, ühiskonda ja inimest uuriva teadusena on kasvatusteaduse uurimistulemused esmatähtsad just siinsetele tegijatele, otsustajatele, arvajatele ja protsessidele. Mõistagi on kasvatusteaduslik teadmine hindamatu ka globaalses inimsoo enesemääratluses: sarnasuse ja erinevuse, kahjustava ja toimiva, spetsiifilise ja universaalse vahekorra ning kollektiivsete eksimisvõimaluste kirjeldajana. Tore, kui oleme sealgi kohal, ent maailm saab esialgu meieta läbi. Kodused aga mitte, või õigemini, siit lahkunud teadmise asendab siiajäänute igamehetarkus ja poliitiliste ühepäevaliblikate ukaasid.

Kutse tervemõistuslikkusele algaks väitest, et igal teadusvaldkonnal on ühiskonda ja selle vajadustesse spetsiifiline ning teistest erinev suhe. Täna on kriteeriumid unifitseeritud kõigile ühetaolisteks. Nii võiks supermarketis kehtestada ühetaolised kvaliteedinäitajad tordile, põrandaharjale, kiludele ja potililledele. Ühetaolise korra teaduste hindamisel sai kehtestada kas algeline lihtsameelne mõistus või teadlik ülbe strateegia, et säilitada mõne teadussuuna privileegid ja närvutada teised naeruväärseks. Teaduse põhiküsimuseks on saanud mitte teaduse võime seletada tegelikkust, vaid kes on kõige kõvem tegija. Ühiskond, mis seab prioriteediks hindamise ja vastavad süsteemid, saab vastu selle, mida hinnatakse. Ja kaotab selle, mis hindamisele ei allu ehk mille jaoks pole lahtrit. Inimkonna kullavarasse jäänud tekstid kasvatusest ja haridusest, mis mõjutanud kultuure ja rahvaid, jääksid siinsetes tabelites tagasihoidlikku 6.4 lahtrisse. Sest taoliste lahtrite päraselt on seadistatud sedalaadi kriteeriumide seadjate ja nende püsimise valvurite ajutegevus.

Sisu tühisus ja muud kaotsiminekud

Mida on võidetud ja mida kaotatud süsteemis, milles keegi enam kaheldagi ei julge, väärib ausat arupidamist. Meie teaduse edulood on pärit nn kõvadest teadustest. Kasvatusteadustes saab praegu rääkida vaid lahkumistest. Globaalsetele tekstiväljadele minek pole ainuke viis, kuidas kasvatusteadused võivad ühe maa kultuuriruumist lahkuda. Kaotusi on ka selle kultuuriruumi sees. Nende kaotuste päritolu ja põhjus on üks: väärtuse kaotanud sisu. Väärtuseks on avaldamise kohta tähistav indeks, mitte analüüs, idee, värske avastus, käsitluse süsteemsus, uus teadmine. Sisu ei väärtusta ka tegijad ise, nad on hindaja silmuses ja mõne aja pärast sama vaateviisi omaks võtnud. Sisu tähenduse kadumine ei piirdu teadlaskonnaga, vaid laieneb haridusüldsusele, sh ametnikele. Sisu tühisus on vallandanud kaotsiminekute ahela.

Kadunud on teaduslikud diskussioonid ja kodumaised ülevaatekonverentsid, kus räägitu küüniks sügavamale õhinapõhistest loosungitest. Harvaks ja väheseks on jäänud emakeelsed teadustekstide kogumikud. Kadumas on teadlaskogukonna sisemine informeeritus, kes mida teeb ja mida on ta avastanud. Üliõpilased saadetakse teadmiste järele võõrkeelsetesse EBSCO andmebaasidesse.

Diskussioonide lakkamise tulemusel on lahkumas tervikpilt kasvatusteadustest kui süsteemist teadlaste teadvuses. Uurijad on kaevunud kitsa spetsiifikaga niššidesse, sest muidu ei anta granti. Uurijakompetentsus väljendub ennustamises, mis raha jagajale meeldib ja mis ei lähe mitte. Selle tulemusel ei suuda meie uurijad enam olla üksteise teemade ega suuremate tervikute suhtes eksperdiks. Nii kahaneb suutmine tajuda n-ö suuremat pilti, mille taustal saaksid üksikilmingud tähenduse. Dialoogi puudumise tõttu ei saa rääkida meil ka koolkondadest, vaid on (üksteist vastastikku alavääristavad) kildkonnad, kes nõudlevad tõe monopoli. Või siis sügav ükskõiksus.

Suletud on ainus alates 1919. aastast ilmunud hariduse ajakiri, kus APA formaat polnud peamine kriteerium ja lisaks teadustekstidele said sõna õpetajad-uurijad, magistrid, esseistid ja publitsistid ning mille suund oli avalik ruum. Nüüd on kasvatusega seotud teemad kolinud glamuuriga maitsestatud kommertsajakirjanduse veergudele.

Kuigi meie teadlaskond pole iial varem sedavõrd palju reisinud, tutvunud, esinenud konverentsidel, stažeerinud ülikoolides ja viibinud võrgustikes, pole see mainitud saatusliku nihke tõttu lisanud võimet analüüsida meil toimuvat laiemas vaates. Teadlaskonna huvi maailma siia kohale tuua puudub, sest selle eest ei anta punkte. Väheneb teadlaste tuntus ja autoriteet ühiskonnas, sest nad pole nähtaval. Ühes sellega kahanevad teadlaskonna väljavaated rääkida kaasa ühiskonna asjades. Avalikest hariduseteemalistest kõnelustest on kadunud pedagoogika, hariduse ja kasvatuse sisulised küsimused asjatundjate osavõtul. Need on asendunud aritmeetikaga peade hulga, palga suuruse ja peatselt vahest ka vitsahoopide hulga üle. Mis ei kao, on sisulised probleemid ja laienev kuristik nüüdisajal vajalike kvalifikatsioonide ning vanade mõttemudelite vahel.

Teadlase energiast kuulub märkimisväärne osa projektidele, aruannetele, enesetõestusele ja eluspüsimise ängile. Tingimata jõuab ta kohale nn artiklite kirjutamise koolitusele, kus tutvutakse ajakirjadesse sissepääsemise mängureeglitega, näiteks kuulub siia õpetus, et on vaja tsiteerida peatoimetajat ja avaldada punktide saamiseks sama asi mitmes kohas, muutes pealkirja ja resümee sõnastust. Nende reeglite rakendamise hind on teadlaseväärikuse kaotamine. Ent kas ei kadunud see juba siis, kui vastupanuta alistuti sellisele punktide mängule ning kui loomuvastastele instruktsioonidele koolilapse kombel kuuletuti?

Kasvatusteadused võiksid olla üks valguse andjaid nüüdisaegses kultuuriruumis, et püsiks kultuuri järjepidevus ja uueneks ühiskond. Kasvatusteadlastest võiks sõltuda üldisem kasvatuskultuur ja tundlikkus inimesega seonduva vastu kogu ühiskonnas. Praegu on neist enestest tehtud sõltujad, kelle käest ei küsita midagi. Pöördumine eluterves suunas algaks, kui väärtustes tekitataks uus nihe sisu tagasitulemise ja omamaise ning emakeelse ausse tõstmisega. Selle pöördumise kui ühe meie kultuurilise ellujäämise tingimuse nimel on kirjutatud ka seesama artikkel, mis võiks nüüd avada diskussiooni nende osavõtul, kellest asjade edasine käik sõltub. Nagu kasvatuskultuur, peaks olema ka seda uuriv teadus rahvuskultuuri oluline ja hoitud osa. Kui teaduse sisu tähenduse kaotust ei tajuta enam kaotusena, millele tohime siis loota? Praegu aga mängime ennustamise mängu: kes on see viimane, kes kustutab tule.

 

Avalikest hariduseteemalistest kõnelustest on kadunud pedagoogika, hariduse ja kasvatuse sisulised küsimused asjatundjate osavõtul.

 


5 kommentaari teemale “Viimane kustutab tule ehk Mõned mõtted kasvatusteaduste kodumaisest hetkeseisust”

  1. Anu Carlsson ütleb:

    Sisukas artikkel, millega jääb üle ainult nõustuda. Ja ka autorit tänada, kuna seegi, et keegi veel emakeeles selliseid asju sisuliselt arutada vaevub, ei ole sugugi enam ilmselge.

  2. Lembit Jakobson ütleb:

    Ühtin Anu Carlssoni arvamusega.

  3. Urmas Heinaste ütleb:

    Tänan autorit ja loodan sisulise diskussiooni jätkumisele haridusfoorumis. Ajal, kus valgustite sisu sunnitakse säästurežiimil asendama tuleks mõelda ka säästliku haridusteaduste valgustuse lahendustele. Kui pole ajakirja Haridus väljaandena paberil siis tuleb kirjutada ja avaldada elektrooniliselt listides, foorumites, blogides ja … vikipeedias http://et.wikipedia.org/wiki/Kultuuriteadus_ja_loodusteadus. Kasutades kasvatusteaduste metodoloogiat ja tõestades kehtiva loogika süsteemi järgi hermeneutilise ringi väärtust.

  4. Mari-Liis ütleb:

    Hea oli lugeda sellist sisukat artiklit, kuigi kurb sisu enda pärast.. Lõpuks räägib ka keegi hariduse ja kasvatusteaduste tegelikest väärtustest, mille kohta avalikus ruumis haigutab suur auk.

  5. Ebe Saarna ütleb:

    Kasvatuskultuuri oleva ja tuleva suuna seadmine on väikerahvale ülioluline, selle importimine on rumal ja lühinägelik ning võib meie rahvale pikemas perspektiivis koguni saatuslikuks saada. Kasvatuskultuur peab sündima riigi ja rahva loomulikus olemise ruumis ja seda ei saa kuskilt sisse osta.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!