Jaak Aaviksoo: Kas Eesti kool on huvitav?

23. aug. 2013 Jaak Aaviksoo haridus- ja teadusminister - 10 kommentaari

Huvitav oleks teada, kui palju on meie hulgas neid, kellele meeldib õppida. Meeldib niivõrd, et nad kulutavad sellele kogu oma vaba aja. Ilmselt mitte palju. Ometi oleme kõik kunagi niisugused olnud, lapsena – siis, kui me veel lasteaiaski ei käinud, koolist rääkimata. Õppimine on loomulik ja õppimisvõime kaasasündinud. Õpime ennastunustavalt, õppimisele mõtlemata siis, kui kõik on uus ja huvitav. Ja vastupidi – õppimine muutub võimatuks ja vastikuks siis, kui õpitav on luitunud ja igav. Eriti siis, kui väljaspool õppimist (loe: kooli) on nii palju huvitavat. Kas Eesti kool on huvitav?

Usun, et vastusest sellele küsimusele koorub välja enamik meie hariduselu probleeme, ja seega võib mõtisklus huvitava kooli üle viia meid lähemale ka lahendustele. Ise vastaksin pealkirjas toodud küsimusele, et meie kool ei ole piisavalt huvitav ja paljude jaoks muutub ta kahjuks piinavalt tüütuks. Eriti poistele.

Just, muutub tüütuks. Samuti nagu lapsed tüdinevad mõnest, tihti väga heast ja kallistki mänguasjast. Kool on uus ja huvitav, kui sinna minnakse – ootusärevuses esimesse klassi või uude kooli, ilmselt ka iga õppeaasta alguses, kui ei tea veel täpselt, mis ees ootab. Kool hakkab tüütama, kui seal lihtsalt ollakse või käiakse. Mõelgem sõnumite erinevusele lausetes „Ma käin tööl” ja „Ma töötan”. Kooliga on ilmselt sama lugu.

Psühholoogid võivad täpsustada, aga õpitulemus on üldjoontes kahe asja korrutis: uudishimu korda õpiaeg. Kui huvi on nullis, on tulemus ümmargune null ka siis, kui tunniplaani järgi peaks asi ammu selge olema. Seepärast olen ma väga skeptiline kõiksugu ettepanekute suhtes, mille otsene või varjatud sisu on õppeainele eraldatud tundide arvu suurendamine või kooliaasta pikendamine. Selle kivi all vähke pole.

Samasse ritta asetub õppekavade pikkus. Meid kõiki peaks mõtlema panema olukord, kus kutseõppeasutus pakub müüjakoolitust 2,5-aastase õppekava alusel ja tööandjad müüjatööd 2,5-nädalase väljaõppe järel. Muidugi, mehhaaniliselt ei saa neid asju võrrelda ning ju erinevad ka sisu ja kvaliteet, ent üks on siiski selge – huvi õppimise vastu ja sellest tulenev õpiintensiivsus erinevad mitu korda. Loodan väga, et käivitunud õppekavade reform kutsehariduses ka sellele küsimusele tähelepanu pöörab.

Tänapäevane maailm erineb põhjalikult kahe sajandi tagusest, kust suuresti pärinevad tänapäeva kooli loogika ja õpetuse arhitektuur. On teadmised, sajandite tarkus – oma terviklikkuses ja loogilistes seostes ilusti õppekavasse kirja pandud – ning kasvav põlvkond, kes peaks selle omandama. Teadmiste hoidja ja kandja on õpetaja, kes jagab õpilastele koolitarkust ja kontrollib selle omandatust. Õppekava tuleb läbi võtta – kes omandab 100%, saab hindeks viie, kes allapoole, kukub läbi või jääb istuma. Niisugust maailma ei ole enam, aga niisugune kool on. Lapsed saavad sellest aru …

Tänapäeva tõde on, et uue info hulk maailmas kahekordistub iga kahe aastaga. Seda ei ole juba ammu võimalik „ära õppida”. Ja pole ka vaja, sest oluline osa sellest on meist vaid hiirekliki kaugusel.

Veidi täpsemalt – kliki kaugusel on ta neist, kel hiir on lapsena käe külge kasvanud, teistega on asi keerulisem. Kui teil on vaja ehitada majale terrass või küpsetada prantsuse sibulakook, leiab teie 12-aastane laps või lapselaps YouTube’ist lahenduse kiiremini kui teie oma kogemuses või retseptiraamatus sobrades. Lõikuvate kõõlude teoreemist ja keisri sünnipäevadest rääkimata.

Tänapäeva maailm on agressiivne – ta trügib teile ligi läbi arvutiekraani, ründab tänaval ja töökohas, nõuab tähelepanu ja sunnib teid pidevalt uute ülesannetega toime tulema. Samamoodi, ja palju nooremalt, kui me teame või vähemasti sooviksime, on sellele maailmale avatud lapsed, ka nemad peavad pidevate (ahvatlevate) väljakutsetega toime tulema, ja selleks pole vaja mitte niivõrd teadmisi, kuivõrd oskusi. Oskusi tulla toime ja probleeme lahendada, on vaja elulisi oskusi. Ja koolist neid ei kahjuks ei saa, seepärast ei ole kool asjakohane ega seega huvitav. Mõttetu koht, ütlevad paljud noored ja lahkuvad. Eriti poisid, kel väljakutsetega rinda pistmine loomuldasa veres.

Kool peaks olema huvitav, pakkuma rõõmu ja rahuldust. Õpilasele, õpetajale ja lapsevanemale. Aga tegelikkus on sellest ideaalist kahjuks kaugel. Ja vast pole liiast väita, et kaugeneb üha. Sedavõrd, kuivõrd me ei suuda ületada kasvavat lõhet elu ja kooli vahel. Eesti koolilaste teadmised (ja mitte ainult raamatutarkus) on head, rahvusvahelises võrdluses isegi silmapaistvad – aga rahulolu kooliga madal, silmapaistvalt madal. Sama sõnumit kannab poiste väljalangus koolist, mille tulemusena oleme ülikooli lõpuks kõige suurema soolõhega riik Euroopas. Muidugi pole siis üllatus meesõpetajate peaaegu et puudumine Eesti koolist. Meil on probleem!

Me ju teame seda probleemi, aga pole leidnud lahendust. Miks? Arvan, et teame ka lahendust, aga ei julge kõva häälega välja öelda. Veel vähem julgeme probleemi lahendama asuda. Veidi kulunud, aga asjakohasel moel võiks öelda, et teeme kõiki asju õigesti, aga teeme valesid asju. Tunnistagem endale – me ei suuda, pole kunagi suutnud kõike õppekavasse kirjapandut õpilastele selgeks õpetada. Veelgi enam, seda polegi vaja. Aga midagi maha tõmmata me ka ei söanda.

Et meie kool muutuks huvitavaks, et sinna mahuks rohkem elu ja koolirõõmu, tuleb üle jõu käiv koorem õlgadelt maha visata. Otsustavalt.

Seda otsustavust on vaja eelkõige aineõpetajaile ja spetsialistidele. On vaja eneseületamist, mis peaks ammutama jõudu arusaamisest, et tähtis ei ole mitte aine maht, vaid selle kasutamise oskus. Hästi jämedates joontes võiks üleskutse kõlada nii: „Poole vähem, aga poole paremini!”

Poole vähem tähendaks kõigi ainekavade mahu kahandamist poole võrra. Ilmselt oleks praktilisem mitte asuda uusi ainekavasid koostama, vaid jagada lihtsalt olemasolev kahte lehte: tähtis tuumik ja seda täiendav materjal. Poole paremini tähendaks materjali tugevat sidumist tegeliku elu ja praktiliste probleemidega. Poole paremini tähendaks ka rohkem meeskonnatööd ja interdistsiplinaarsust. Need eesmärgid pole ju midagi uut – kehtiva õppekava üldosa rõhutab ka praegu õppe eesmärgi ehk õpiväljundina teatud pädevuste kujundamist ning rõhutab nn läbivate teemade tähtsust, kahjuks on aga ainekavad jätkuvalt ainemahu ikke all.

Õigus on ka neil, kes väidavad, et enne ei muutu midagi, kui eksamite, taseme- ja kontrolltööde sisu ja nõuded ei muutu. Kui eksamitel küsitakse lahendusi ja vastuseid näidisküsimustele ja -ülesannetele, siis seda just õpitaksegi. Kui aga palutakse pakkuda lahendusi probleemidele, siis pühendatakse ka õppides põhitähelepanu just selliste oskuste arendamisele.

Et kool muutuks huvitava(ma)ks, on vaja muidugi palju enamat – muutuma peab mitte ainult koolikogukonna, vaid kogu ühiskonna mõtteviis ja käitumismallid, ja see kõik võtab palju aega. Aga kui algust ei tee, siis ei muutu ka aastakümnetega midagi.

Haridusministeerium hakkab algaval õppeaastal õppekavasid ja eksamiküsimusi üle vaatama ning tahaks talvevaheajaks teada anda, kuhu oleme välja jõudnud. Iga hea mõte ja hüva nõu on seejuures teretulnud.


10 kommentaari teemale “Jaak Aaviksoo: Kas Eesti kool on huvitav?”

  1. Pensionär-mat. õp. ütleb:

    Oligi aeg.
    Juba aastaid olen mõelnud, milleks põhikooli matemaatikas on vaja õpetada nii põhjalikult trigonomeetriat, algebra valemeid ja pooled teoreemid on ka mõtetud ja sellele eale nende tõestamine raske(kiirteteoreemi 2 .,teoreemid 3 sirge asendist, Eukleidese teoreem ja päris mitu teoreemi veel).Samuti on ligikaudsete arvude tehete osa mõtetu, sest nüüd teeb selle ära arvuti.Rohkem tuleks aega kulutada eluliste tekstülesannete lahendamisele, mis arendab loogilist mõtlemist ja on ka elus vajalik.Tooks rohkem sisse ka peastarvutamist, mida on igapäevases elus veel vaja.Välja jätaks põhikoolist ka negatiivse astendaja. Neid osasid on veelgi, aga see vajab põhjalikumat käsitlust. Nii oleks vaja rats. arvude liitmine-lahutamine viia paarile tunnile põhimõttega “kumbad võidavad, kas negatiivseid või positiivseid ja mitmega need võidavad”, sellega jääks ära nende tobedate reeglite õppimine, millest on endalgi raske aru saada. Kasutasin seda aastaid ja oli lastele kergesti arusaadav.
    On ettepanek, kasutada ainekavade kärpimise juures ära ka pensionäre õpetajaid, kellel on aega ja kellele on see kindlasti südamelähedane.
    Need on minu mõtted, mis ei tarvitse kõik õiged olla.
    Jõudu soovides endine õpetaja.

  2. Lembit Jakobson ütleb:

    Seda oleks pidanud tegema juba aastaid tagasi. Küsimus pole pelgalt mitte teadmiste mahu pidevas suurenemises, vaid ka selles, et kooli roll teadmiste edastamisel on oluliselt muutunud. Enam pole ta ainus paik selleks. Pigem vastupidi: kooliväliselt saab noor inimene hoopis rohkem teadmisi, kui klassis istudes.
    Kool peab tagasi muutma rohkem kasvatusasutuseks, institutsiooniks, mille eesmärgid peavad olema väärtuspõhised. Kooli roll sotsialiseerijana, noore inimese täiskasvanute maailma viijana, „sobitajana“, kasvama oluliselt. Lisaks ainekavade mahu vähendamisele, tuleb kärpida ka õppeainete arvu. Seda eriti gümnaasiumi osas. Ehk õnnestub meil siis pisut enam tõsta koolimaailma atraktiivsust meelelahutuse (lõbutööstuse) maailmaga võrreldes.Millegipärast meenus Uljanov-Lenini “Pigem vähem, aga paremini.” Kes valib (otsustab) selle vähem-parema üle?
    Ministeerium? õpetaja? avalikkus? lapsevanem?

  3. Eero Raun ütleb:

    Õppekavade mahu vähendamise vajadus on kindlasti väga aktuaalne probleem, mistõttu minister Aaviksoo initsiatiiv on igati õigustatud ja oodatud. Tal on olemas ka kõik ressursid ja volitused sellealase reformi läbiviimiseks, nii et enne järgmisi parlamendivalimisi võiks juba tulemused olemas olla.

    Põhikoolis võtab õppekavade ülekoormatus kõvasti kooliskäimise ja õppimise isu ära lastel, ent sama ülekoormatus on probleem ka õpetajatele ning lapsi juhendavatele / motiveerivatele vanematele. Mõnigi laps on seetõttu valikuvõimaluse tekkides loobunud Eestis koolis käimast – ja läinud sel moel kodumaale kaduma. Tegu on kindlasti ka Eesti konkurentsivõimelisuse küsimusega. Niisiis võiks muudatustest abi olla tuhandetel kaasmaalastel.

    Üks võimalik lähenemine, et leida vastus kuidas-küsimusele: kõrvutada Eesti ja Soome õppekavasid ning väga kriitiliselt analüüsida neid momente, kus Eesti õppekava maht on suurem. Tundub ju, et Soome haridussüsteem on riigi konkurentsivõimelisusele ning inimeste heaolule ja elus hakkamasaamisele ladunud sugugi mitte kehvema vundamendi kui Eesti analoog. Kooliväsimust ja -stressi on aga oluliselt vähem. Ning see pole ainult Soome kõrgema SKP ja ühiskondliku arengu küpsusega seotud paratamatus, vaid rohkem ikka Eestis kodust paikasättimist võimaldav ja vajav süsteemiviga.

  4. Senni ütleb:

    absoluutselt nõus. Kuigi on palju vanu ‘alustalasid’, kes on veendunud, et ‘kui ikka tahab (õpilane), küll siis saab’. Vaatamata sellele, et ammu on selge, et pilgeni täis klaasi juurde valada ei ole võimalik, ja õpilaste rumalus ei tule mitte sellest, et neile liiga vähe pähe toppida püütaks. Või kuidas siis seletada seda, et õpilane läbib keemia kursused ning arvab sellegipoolest, et hea piim on see, mille paned septembris pakiga kapi otsa ja kevadeni juua kannatab? Või et algkoolilaps loodusõpetuses peab õppima, kui mitmetuhande meetri kõrgusel mingit liiki pilvi leida võib… aga pärnal ja kasel vahet ei tee, teraviljadest rääkimata.

  5. Senni ütleb:

    P.S – muidugi võib mõnede õpetajate vastuseis ka sellest tingitud olla, et uut materjali esitada on lihtsam kui asja selgeks õpetada.

  6. Valdar Parve ütleb:

    Keegi ei vaidle vastu, et huvitavas koolis on huvitavam õppida kui igavas koolis. On veelgi asju, milles me kõik oleme ühel nõul.
    Hariduse eesmärkides sedavõrd ühel nõul ei olda. Suuresti sellepärast, et hariduse mõiste põhitasand on Eesti juhtumil ühtlustamata. Kas selle ühtlustamisel on mõtet? “Nemad on igaüks ise endale Pisuhänna tennü ja arvustavad nüüd palehigin toda.”
    Hariduse eesmärkide defineerimine õppekava, kooliseaduse või mõne muu õigusjõulise normdokumendiga ei lahenda hariduse eesmärkide probleemi, kuni hariduse poliitilises debatis on hariduseks finantside paigutus, majaehitus, õpikukirjastamise küsimused, ministeeriumis koostatavad õppekavad, koolide juhtimise mudelid ja suur hulk muud, mida tasub pigem koolikorralduseks nimetada.
    Minister (kahjuks) ei saagi määratleda haridust entelehhiana, iseväärtusena või omaväärtusena, mis õppimise tagajärjel välja kujuneb. Kui minister peab haridusest kõnet pidama, siis ta leiab tugipunkti selles käegakatsutavas ja silmanähtavas, mis suurtes Euroopa maades võetakse kokku sõnaga “training” vv “Ausbildung” – praktiline väljaõpe.
    Hiirega mööda internetti klõbistamine on treeningu tagajärg ja treenib. (Mitu hiireklõbistajat sajast õpib sedakaudu ära Pytagorase teoreemi? Heal juhul üks sajast, aga seegi võib olla liiga optimistlik arvamus.)
    Hariduse edenemine ja kooli huvitavus kasvab sellest, kui koolikorraldusega tagatakse helgeima peaga haritlaste soov töötada õpetajana. Ei ole ega tule ühtegi teist lähedasegi tõhususega võtet.
    Uus õpetajate väljaõpetamise kord, et tööhõive saamiseks väikeses asulas koolitatakse õpetajaõpilane pooles mahus ühe ja pooles mahus teise (isegi esimesest kauge aine) õpetajaks, ei pruugi iseenesest kooli halvendada, kui on tagatud, et õpetajaiks õppijad on esileküündivate võimetaga inimesed. Aga loomulikult on parem, kui õpetaja on vähemalt oma teadusala magister, kes võimete poolest kõlbab ka teaduse rajale, aga kutsumuse poolest asub õpetajaks. Seda asja ei lahenda õppekavadega mängimisega ega poliitilise haridusdebatiga. Kui on targad õpetajad, siis nad ise oskavad käia võrdsetega ümber võrdselt ja ebavõrdsetega ebavõrdselt, st suunavad ja suunitlevad võimekad õpilased tugeva ülikooli rajale, akadeemiliselt vähemvõimekad pseudoülikoolide ja ametikoolide rajale ning nõrgaandelised neile jõukohasele tööeluteele. Nad näitavad õigel ajal ära, kes kõlbab võimete poolest ülikooli ja kes mitte. Akadeemiliste võimeteta õpilasi ei ole mõtet riigieksamitega kiusata. Kunagi saame ministri, kes sellest mõtelda ja rääkida julgeb.

  7. paraku ütleb:

    Ameeriklastel on hea ütlemine: saad, mille eest maksad.

    Kui mina kaalusin õpetaja-koolitusele minekut, siis kalkuleerisin, et mis on minu sissetulek õpetajana, palju maksab magistriõppe tasu, palju kulub aega transpordile, palju maksab uus väike autoke ja sõltumata sellest, et õpetaja koha oleks tutvuse kaudu saanud, IT-s, arvutiõpetajaks, ma ültesin sellest viisakalt ära puhtalt rahalistel põhjustel ning seda sõltumata sellest, et olen õpetaja tööst noorena unistanud ja mu lähisugulaste hulgas on olnud nii õpetajaid kui õppejõude.

    Mis teha.

    Võrdluseks: soomes on õpetajate palgad nii suured, et sinna kandideerivad tugevaimad.

  8. Anneli Neumann-Roode ütleb:

    Härra ministri sõnavõtus pole midagi uut – ikka sama jutujoru, et poisid koolis käia ja õppida ei taha, ja et õppekavad on liiga ülepaisutatud,ja et kool pole huvitav, ja õpetajad ei oska, ei saa ja ei taha õpetada, ja lastevanematele ei meeldi jne jne.
    Seda juttu, et õppekavad on ülepaisutatud ja nende sisu tuleks poole vähemaks kärpida räägiti juba kohe peale uue õppekava koostamist (I uue iseseisvusaja õppekava pean siin silmas). Ja nii asutigi õigepea nn õppekava arendustegevuse juurde ilma, et üks õppekava oleks jõudnud ühe tsükli lõpuni läbida (1-12 klassini). Ilma, et oleks läbiviidud põhjalikud uuringud ja analüüsid, et mis siis ikka antud õppekava juures valesti on ja mis ei tööta, asuti kohe muutusi elluviima: leiti, et parim võimalus on muuta õppemeetodeid – enam ei tohtinud õpetada nii nagu varem, koolis peab olema tore – kõike tuleb teha nii, et õpilastele meeldiks ja samuti ka lastevanematele. Aga keegi ei küsinud, et kas ka õpetajale meeldib, kui pidevalt tema töösse sekkutakse ja tegevust kritiseeritakse inimeste poolt, kellele lihtsalt mitte kunagi mitte midagi ei meeldi ja/või kes ise ja/või kelle lapsed koolis hakkama pole saanud; kes ise on oma lastele sisendanud, et õpetaja on koolis loll ja nii kui nii mitte midagi ei tea ega oska. Paraku on sellistel inimestel oskus end ja oma järglased poliitikasse sokutada ning seeläbi viia ellu oma unistused õnnelikust koolist. Unustades samas, et just tänu koolile ja haridusele-haritusele, mis nad sellest samasest koolist saanud on, ongi neile osaks saanud võimalus teenida kordades suuremat palka kui õpetaja selles samases koolis.
    Ma olen kunagi Õpetajate Lehes kirjutanud sellest, et heale haritusele ja vastutustundliku kodaniku isiksuse arengule paneb aluse tugev vundament. Üks vundamendikivi on kindlasti oskus õppida. Aga seda oskust tuleb esialgu täiskasvanul lapsele õpetada. Esimene õpetaja peab ikka olema lapsevanem ise. Ka laps ei oska alguses üksi ega teistega mängida – teda tuleb õpetada ja suunata. Ja õpioskuste kujunemisel on kordamisel ning järjepidevusel väga oluline roll.
    Kui kivid on olemas, siis on ju vaja ka midagi, mis need kivid omavahel seoks ehk õpitava sisu. Muidugi võiks ju öelda, et milleks siin üldse kool kui institutsioon – kõik on ju kliki kaugusel! Hoiame lapsed koduseinte vahel, jälgides ning kontrollides neid ja nende tegevust kaamerate abil. Las vahivad ekraani ja klikivad. Ja kui muud ei õpi, siis vähemalt klikkima õpivad. Pole kooli, pole õpetajaid – kõik on õnnelikud nii lapsed kui lapsevanemad ja muidugi riik. Aga kas ikka on? Minu teada ei keela ka praegune seadus lapsi vähemalt põhikooli lõpuni kodus õpetada. Aga miks siis seda ei tehta? Ikka ja jälle saadavad lapsevanemad oma lapsed 1. septembril kooli (va mõned erandid) ja otsivad pingeliselt lasteaias lapsele/lastele kohta. Jagagem, see raha, mis kulub koolide ja haridusametnike ja personali ülalpidamiseks lastevanemate vahel ja las siis iga üks teeb oma lapse ise õnnelikuks. Ja võtab ükskord ometi tõelise vastutuse oma lapse tuleviku kujundamise eest. Praegu on aga paljudel lastevanematel arvamus, et sellest hetkest alates, kui laps üle kooliläve astub, nende vastutus lõpeb. Ja kui midagi kasvatuses-arengus puudulikku ilmneb, on ainus süüdlane kool ja õpetajad? Kas ikka on???
    Nüüd on meil uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, uus õppekava. Ja ikka ja jälle ei olda sellega rahul. Aga kes siis rahul ei ole? Kas õpetajad, õpilased, lapsevanemad, haridusametnikud või hoopis poliitikud??? Käärime aga jälle käised ülesse ja asume asja kallale!

    Siin kohal mõned minupoolsed iroonilised ettepanekud:
    Alustada võiks ju siis tähestiku õpetamisest üle tähe, lootes, et laps klikkides ülejäänud tähed ise selgeks õpib. Ja muidugi kirjutamist pliiatsi ja paberiga pole ka enam vaja õpetada ja joonistamist -selleks on ju klaviatuur ja hiir ja vastavad programmid! Ja üleüldse on kehaline kasvatus, joonistamine, käsitöö ja laulmine ühed diskrimineerivad ning isiksuse arengut kahjustavad õppeained! Ja matemaatikast võiks ju alustada sellest, et õpetame ainult numbrid 1 kuni 10-ni – küll laps klikkides kõik muud numbrid ja tehted ka selgeks saab! Milleks peast arvtamine!??? – kõigil on ju olemas taskukalkulaatorid, nutitelefonid jne jne. Võõrkeeled – milleks? Selleks on ju nutitelefonides toredad tõlkeprogrammid – ütle ainult sõna ja kohe saad tõlke.
    Aga siis on mul küll küsimus – kas me sellist last tahamegi???

    Ma ei ole õppetöös tehnoloogia kasutamise vastane. Aga minu põhimõte on, et lapsi tuleb neid vahendeid kasutama õpetada,et hiljem laste iseseisev tegevus ka tõepoolest sihile viiks (kui see siht muidugi meil endil, täiskasvanuil, selge on). IKT vahendeid ei tohi ületähtsustada. Nad peaksid olema ja jääma abivahenditeks. Olgu see siis loodusainete või mõne muu õppeaine sisu vahendamisel.
    Ma olen alati olnud selle poolt, et kõike seda “jama”, mis kompromissina õppekavade lõppvariantidesse on sissekirjutatud, EI PEA ja EI OLEGI VAJA õpetada. Füüsika on minu arvates suurepäraseks näiteks. Sajand tagasi oli aurumasina tööpõhimõtte õpetamine hädavajalik, et tehnoloogia ja inseneriteadus edasiareneda saaks ning lihtne töömees oma tööpostil hätta ei jääks. Samuti, kunagi 50 aastat tagasi, oli vajalik lampdioodi tööpõhimõtte selgitamine, et raadiotehnikat ja -side arendada. Aga vahe oli selles, et katseid aurumasina ja dioodiga oli võimalik tunnis õpilastele näidata ja demonstratsioonkatseid teha. Aga praegu võtame või näiteks tuumafüüsika – kas ikka tõepoolest peab nii sügavuti laskuma? Kui paljud seda/neid teadmisi oma edaspidises elus kasutavad? Kui paljudele õpetajatele langeb osaks võimalus demonstreerida kas või kordki alfa-, beeta- või gamma-lagunemise mõõtmist Geigeri-Mülleri loenduriga? Kas poleks mõistlikum selgitada parem vedelkristallekraani (LCD) tööpõhimõtet? Jah, gümnaasiumis on praegu läbi kursuste ja valikute õpetajatel ja õpilastel valikud olemas. Aga põhikoolis, algkoolis?
    Algkooli õppekavas on loodusainetel suur osakaal. Paraku arvavad õpetajad ikka veel, et loodusõpetus on ainult bioloogia ja natuke geograafiat. Kõige lihtsamate füüsika ja keemia seaduspärasuste selgitamine on tihti neile endilegi arusaamatu ning katsete korraldamine võtab käed värisema. Ja pole siis ka mingi ime, et poistele muutub kool peagi ebahuvitavaks.
    Eelnevates kommentaarides tõi keegi näite, et rohkem võiks õpetada matemaatikas tekstülesannete lahendamist, et see õpetab arutlema ja probleeme lahendama ning et vähem tuleks keskenduda kõikvõimalike teoreemide ning negatiivsete arvudega arvutamiset reeglite õppimisele. Olen nõus, et tekstülessante lahendamist tuleb õpetada. Jah, tahan rõhutada sõna lapsi TULEB õpetada arutlema nende lahendamise juures. Aga seda kahjuks ei tehta juba aastaid. Pea 15 või enam aastat tagasi leiti, et parem on õpikus esitada kolm meetodit, kuidas tekstülesandeid lahendada ning etteanti ka nn tabelid. Lapsel polnud vaja midagi muud, kui omandada näidistekst ja tabel, ning siis kontrolltöös meenutada, et millises järjekorras on esitatud ülesande tingimused, joonestada tabel, andmed sinna sisse kanda ning seejärel arvutada. Kontroll, kas vastus on õige või mitte polnud isegi enam nii oluline. See, kuidas aga lahendati varem, et õpilane ka kogu arutluse teksti kirja pidi panema (mis loogilist arutlusvõimet ning ka tekstiloomise oskust arendas), see muutus tabuks. Õpilane, kes nii lahendas, sai õpetajalt riielda, sest nii ei tohtivat enam teha. Mis on siis eesmärk? Kas see, et õpilane omandaks teatud oskused või see kuidas PEAB??? Mis on teoreemide õppimise mõte? Omal ajal olid koolis suulised eksamid matemaatikas, kus õpilane pidi selgitama teoreemi tõestamist. Muidugi kirusime kõik, et milleks see jama, miks mina pean jälle seda tõestama mida “keegi” Eukleides on juba ammu enne meie aega tõestanud. Aga mõte oli ikka siis selles, et õpetada loogiliselt ja ratsionaalselt mõtlema, tekstist arusaama ka siis kui lauses oli rohkem sõnu kui ainult alus-öeldis-sihitis.
    Kas keegi on õpilaste käest kunagi küsinud, kas ka nemad tahavad seda, et kõik ained on omavahel tihedalt integreeritud? Kas poleks siis mõtekas teha ainult üks õppeaine? Kas õpetajad ise on nii palju valmis ennast ja oma tegevust muutma, et vältida kordusi või vastupidi osata tuua samu näiteid, et luua õpitava vahel seosesi? Kuidas siis selgitada välja hea õpetja, kui kõik on omavahel seotud????
    Tõepoolest olen nõus, et oluline on alustada õpetajakoolitusest ja lõpuks lõpetada ometi ka selle valdkonna pidev muutmine. Olen nõus, et selline mitme õppeaine spetsialisti ettevalmistamine ei ole eriti mõtekas ja on oluline ainult selleks, et maakoolid täielikult välja ei sureks. Aga tõhus saab sellise spetsialisti tegevus olla ainult siis, kui ta tõepoolest neid aineid ise sügavuti valdab. Aastate eest valmistati Tallinna Pedagoogika ülikoolis ette põhikooli loodusainete õpetajaid. Alguses oli õpe viie aastane, siis nelja aastane. Siis leiti,et mõttekas on muuta eriala 4-lt looduainelt kolmele. Valikud jäid üliõpilase teha. Need, kes on õpitud erialale truuks jäänud õpetavad ikkagi reeglina üht ainet põhiainena ja võtavad teise lisaks ainult siis, kui enam mitte midagi muud üle ei jää. Kui füüsikat pidi varem selleks, et saada kooli õpetajaks, õppima viis aastat, siis neil loodusainete õpetajatel kulus iga õpitud aine peale keskmiselt 1 ülikooli aasta. Siis l aga leiti, et nüüd on õige aeg minna üle 3+2 süsteemile kõrgkooliõppes. Paljudes Euroopa riikides oli seda tehtud juba varem. Kas keegi neist, kes seda reformi kahe käega toetasid ja kogu jõuga läbi surusid ei tulnud kunagi küsida neist riikidest, et kas nad sellega ka rahul on. Ehk oleks mingi vahepealne variant meile parem olnud? Peale mitmeid akrediteerimisi ja välishindajaid on nii omad kui võõrad tõdenud, et see 3+2 süsteem nagu ikka õpetajakoolitusse ei sobi. Ja nüüd muudame jälle õppekavasid ülikoolis, et ikka mõnigi veel kuidagi peale oma kolme õpingu aastat oleks VÕIMELINE ja SOBIV jätkama edasi magistriõppes ning lõpuks ka koolis õpetajana töötama.
    Kogu maailm on üks suur projekt. Nüüd oleme me sellega väga rahul, et meie tegevus on plaanitud ja rahastatud vaid 2 kuni 5 aastat. Kunagi nõuka-ajal viskasime selle üle ju pidevalt nalja, et viisaastaku plaanid tehti viie aasta peale ja siis need nelja või kolme aastaga täideti!? Praegu nimetatakse seda viisaastakuplaani ainult lihtsalt projektiks. Aga kas poleks lõpuks viimane aeg alustada sellest, et lõpetame selle projektitamise ära ja paneme paika kindlad sihid kuhu me tahame jõuda ning hakkame tööle. Arvan, et nii tuleb tagasi ka kindlustunne ning töötahe õpetajale ja kool muutub huvitavaks. Muidu on nii, et ka meie endi tulevik on ainult üks suur projekt projektriigis nimega Eesti Vabariik.
    Kokkuvõtteks:
    Andke tagasi õpetajale tema õigused, au ning väärikus.
    Teavitage õpilasi ja lapsevanemaid nende endi kohustustest.
    Ärge muutke midagi enne, kui pole tehtud põhjalikku analüüsi selle kohta, mis tõepoolest muutmist vajaks.
    Jätke õpetajale võimalus ise valida meetodid ja vahendid, et oma tööd teha.
    Riigiisad ja teised rahakoti omanikud – andke koolile võimalus olla tehnoloogiliselt sammuke eespool (Soome mudel)ning toetage ka õpetajate ettevalmistust ja täiendkoolitust ning enne kui asute jälle kooli “lammutamise” kallale, küsige endalt: “Kas ma ikka ise olen kõik selle heaks teinud, et koolis õppida oleks huvitav?”

    Lugupidamisega
    Anneli Neumann-Roode
    viimaseid päevi Tallinna Ülikooli
    Füüsika didaktika lektor

    PS! Soovin jõudu Õpetajate Lehe tegijatele ning kõigile, kel kooliga mingitki pistmist toredat kooliaasta algust ja jõudu, tervist ning vastupidavust järgmisteks õppeaastateks.

  9. Riina Annus ütleb:

    Tänan, Anneli! Ma ühinen sinuga.

  10. Mona ütleb:

    Nõustun ka Anneliga.

    Selle pideva “vaeste tüdinud, igavlevate poiste” teemaarenduse osas soovitan korraks mõelda, kuidas tänapäevane kool on tekkinud ja kas meie tüdrukud pole väärt täpselt samamoodi head ja arendavat õpet.

    Lõpetuseks optimistlikku meelt ja rõõmsaid hetki koolipäevadesse kõigile õpetajatele!

    Kunagine õpilane, praegune tudeng ja ema

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!