Liisa-Ly Pakosta: Mis muutub uuel kooliaastal?
Et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste teksti muudeti riigikogus viimase minutini ja väga palju (ikkagi demokraatia!), pole seadusemuudatusi jõutud piisavalt selgitada, mis on probleem. Seepärast on otstarbekaks vaadata põhjalikult üle vähemalt need muudatused, mis puudutavad otseselt õpetaja tööd ning jõustuvad tänavu 1. septembrist.
Valdav osa seaduses tehtud muudatusi annab vabadust ja otsustusruumi kohapeale juurde – selline võiks olla kokkuvõtlik hinnang. Seadusemuudatused koolidelt otseselt midagi uut ei nõua. Kes soovib jätkata vanaviisi, võib seda rahumeeli teha. Kui aga kohalikus kogukonnas otsustakse üht-teist muuta, siis selleks annab uuendatud seadus senisest palju avaramad võimalused.
Palk ei lange!
Alati jääb oht, et mõni rumal kohalik omavalitsus või koolidirektor (mõlemad tuleks sellisel juhul ümber valida!) teeb kohapeal asjatundmatuid otsuseid, seetõttu jäi õpetaja garantiide süsteem üleminekuperioodiks samaks.
Mis tahes muudatusteks on õpetaja senine palk kaitstud seaduse jõuga: atesteeritud õpetajatel säilivad palgad kuni atestatsiooniaja lõpuni (atesteerimine ise jätkub selle aasta lõpuni) ning säilivad ka senised miinimumpalgad , kuni jätkuva palgatõusu tulemusena on õpetaja üks miinimumpalk ületanud praeguse õpetaja-metoodiku miinimumpalga. Ka seni kehtinud seadus reguleeris vaid miinimumpalku, mitte keskmist palka või iga õpetaja palgalehte eraldi, samasugune on rahvusvaheline praktika. Kui palju hakkavad pädevad ja suurte kogemustega õpetajad seejärel äsja koolitatutest rohkem palka saama, on juba kohapealne otsus, mis peab toetuma asjaosaliste heaks kiidetud palgakorraldusele. Seadus kohustab direktorit arutama palgakorralduse põhimõtted läbi nii õpetajate, lapsevanemate esindajate kui ka koolipidajaga, kelleks on enamasti kohalik omavalitsus
Riigi eraldatud palgaraha ei sisalda enam senist detailset jaotust (keegi ka ei keela koolis vanamoodi jätkata), ent on üldsummas kasvanud. 2012. a oli palgarahaks 150 miljonit, tänavu 166 miljonit eurot, järgmise aasta riigieelarve läbirääkimised käivad). Õpetaja keskmine töötasu peaks olema järgmisel aastal 960 eurot, miinimum vähemalt 800 (tänavuse 715 asemel).
Klassijuhataja
Kool võib jätkata senise töö- ja palgakorraldusega, sealhulgas ka klassijuhatamises. Seaduses polnud ka senimaani juttu klassijuhataja töö sisust või ülesannetest, välja arvatud osalemine arenguvestlusel. Uus sõnastus jätab õpetaja tööpäeva kujundamise täies mahus kohapeale, toonitades vaid senigi kehtinud 35-tunnise töönädala põhimõtet. Kui keegi töötab kauem, peaks üleminev aeg olema arvestatud lisatööna. Seega võidakse koolis jätkata praegusega sarnaneva tööjaotusega, aga võidakse ka näiteks kokku leppida, et klassiekskursioonide ja pildistamistega tegeleb edaspidi kooli huvijuht, klassijuhatajatööd teevad mentorid, näiteks ühe lennu peale üks, kes tegeleb kõikide poistega, ja teine, kes tegeleb tüdrukutega, või mida iganes koolis parimaks lahenduseks peetakse. Tähtis on, et laps, vanem ning ka aineõpetajad teaksid, kes on konkreetse lapse tugivõrgustiku ehitaja, jälgija ja kaasamõtleja. Klassijuhataja tasustamiseks mõeldud summasid pole kurjadest keeltest hoolimata eelarvetest kärbitud, üldsummat on hoopis suurendatud. Koolide rahastuses jäi kehtima seaduse tekst aastast 2010, selle võimaliku muutmise juurde pöördub riigikogu tagasi sügisel.
Kõrghariduse nõue
Nagu senimaanigi ei reguleeri seadus kutsete süsteemi ega kutsetunnistusi, sest see on erialaliitude ja koolide endi otsustuspädevus. Püsima on jäänud õpetajale kõrghariduse nõue, mis õpetajakoolituse iseärasustest tulenevalt peaks tähendama vähemalt magistritaset, ning õpetamisoskus võetakse kokku pedagoogiliste kompetentsustena , mille kohane määrus on samuti just valminud. Seega võib öelda, et nõuded õpetajaks asujale avardusid. Näiteks võivad pedagoogilised kompetentsused olla ka ülikooli õppejõul, kes pole õpetajakursust läbinudki. Muide, keskharidusega inimesega on jätkuvalt võimalik sõlmida üheaastane tööleping, mis õpetajakoolituse ülesehitust vaadates on kummaline, aga jäägu midagi ka järgmistele seaduseparandajatele.
Kui kooli enda ümberkorraldamine oli seni vaid kohaliku omavalitsuse asi, siis kodanikuaktiivsuse tunnustamiseks ja argumenteeritud läbirääkimiste pidamiseks kohustab seadusemuudatus kooli ümberkorraldamise või kooli sulgemise eelnevalt läbi kaaluma koos kooli hoolekogu (kuhu kuuluvad ka õpetajate esindajad) ja õpilasesindusega .
Individuaalne lähenemine
Seaduse vast üks tähenduslikumaid täiendusi kõlab: „Õpetaja põhiülesanne on toetada iga õpilase arengut ning aidata õpilasel kujundada huvi- ja võimetekohast õpiteed .” „Kevade” õpetaja Lauri pedagoogika on tänaseks normiks saanud, parimad õpetajad on kogu aeg häid tulemusi just sellise „kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise” lähenemisega saavutanud. Koolis muutub üha olulisemaks iga lapse eripäraga arvestamine, igast lapsest parima väljatoomine. Praegu pole veel täit selgust, kuidas igapäevases koolielus selleni jõuda. Kindlasti tuleb ülikoolidel oma õpetajakoolitus üle vaadata. Millistest vahenditest individuaalse lähenemise puhul viiul lapsele kätte leitakse ja kes talle mängu ikkagi selgeks õpetab, jääb kooli, omavalitsuse ja perekonna ühiseks koormaks. Praktikud muidugi teavad, et selles eesmärgis on tervikuna tubli annus idealismi.
Laste arv klassis
Põhikooliõpetaja igapäevatööd võib puudutada muudatus laste arvu määratlemisel klassis. Kui senini lubati põhikooliklassi 24 last, mida võis suurendada 26-ni, siis uue korra kohaselt tohib õpilaste arvu 24-st ülespoole paisutada ainult juhul, kui kõik tervisekaitse- ja ohutusnõuded on täidetud, ja sedagi vaid hoolekogu nõusolekul ja ainult üheks õppeaastaks. Seega koolimajades, kuhu on jäänud suuremad klassiruumid ja kuhu õpilasi tuleb esimesse klassi näiteks 27, pole tingimata vaja moodustada enam kahte klassikomplekti, vaid saab hakkama ühega, ning kool saab vaba rahastust kasutada näiteks klassiõpetaja palga tõstmiseks ja abiõpetaja palkamiseks.
Eraldi küsimus on, mis juhtub siis, kui hoolekogu näiteks ei anna luba järgmisel õppeaastal sama suure klassikomplektiga jätkata. Või kui viimased koolikohustuslikud lapsed saabuvad kooli ukse taha 31. augustil või lausa 1. septembril, nagu on juhtunud küll. Sellisel juhul peab kool koos hoolekoguga leidma lahenduse – kas suurendada klassi või moodustada ikkagi üks klass juurde. Võib-olla on lapsevanemad mures näiteks paari kainiku pärast, kes segavad teiste õppimist? Lahenduseks võivad olla täiendavad tugiteenused, nõnda et klass saab ikka sama suurena jätkata, sest kahe klassi moodustamisel tuleb üks õpetaja senise rahasumma eest juurde palgata ning leem võib jääda lahjemaks.
Kool võib ise otsustada, kas ja kuidas kaasab ta hoolekogusse tulevase esimese klassi õpilaste vanemad – otsest kohustust seaduses selleks pole, ent veidi kummaline oleks vanemate klasside lapsevanematel teiste laste üle otsustada, samas on paljudes heades koolides hoolekogust saanud laiem tööorgan, kuhu on kaasatud kõikide klasside lapsevanemad. Kindlasti oleks hea koolikultuuri indikaator ka tulevase klassijuhataja kaasarääkimisõigus. Parim otsus saab sündida ainult kohapeal ja heas koostöös.
Ükski haridussüsteem ei saa olla parem klassi ees seisva õpetaja headusest ning ükski õpetaja ei saa olla parem keskkonnast, mis on talle õpetamiseks antud – nii on põhjendanud väikeste klasside vajalikkust OECD hariduspoliitika nõunik Andreas Schleichter. Samas on elu ise keerulisem kui see kokkuleppeline piir ning paari lapse pärast pole tõesti mõtet teha koolis kahte paralleelklassi. Nõrk õpetaja jääb nõrgaks mis tahes suurusega klassis, samas kui tugev pedagoog suudab ka suuremas klassis lapsi vastavalt nende võimetele ja huvidele õpetada, tõdeb sama ekspert koos mitmete teiste uurijatega.
Eeskätt lapsest ja kohalikust otsusest lähtuvateks muutusid ka pikapäevarühma ja õpilaskodu laste arvud pedagoogi või kasvataja kohta ning töö eesmärgistamine.
Välismaal õppivad lapsed
Kui klassis õpib laps, kelle vanemad on välisriigis ja lapse sinna kaasa võtnud, siis tuleb põhikoolilaps edaspidi vormistada vanema soovil koduõppele ja gümnasist eksterniks juhul, kui õpilane soovib tagada endale naastes õpilaskoha olemasolu ning kool selleks säilitada vahepealgi lapse pearaha. See töökorralduse täpsustus tulenes headest praktikatest, mis muudeti nüüd normiks. Kahjuks on esinenud ka juhtumeid, kus vanem võttis lapse välismaale kaasa, kuid kooliga kadus igasugune side ja lapsele hoiti kohta asjatult. Muudatuse eesmärk on parandada võõrsile läinud laste ning kodukoolide sidet. Kuidas lapse koduõpet täpselt korraldatakse, on kooli otsustada – näiteks võib arvesse võtta kogu õppetööd välisriigi koolis või leida mõni muu kõikidele asjaosalistele sobiv lahendus. Otsuse peab juba õppeaasta alguses tegema iga õpilase kohta kooli õppenõukogu. Õpilase naasmine samasse kooli pole sealjuures perele kohustus, vaid võimalus.
Koolivaheajad
Õpetajaid puudutab ka võimalik koolivaheaegade muutmine , ent seegi muutus on aktuaalne ainult siis, kui kohalik kogukond nii otsustab. Nimelt on antud koolivaheaegade aja määratlemine kohapealseks otsuseks, muutmisega peavad nõustuma nii koolipidaja, direktor kui ka hoolekogu. Jällegi on tegu praktika seadusesse lubamisega, sest pikka kolmandat veerandit on mõned koolid nädalase puhkepausiga seninigi turgutanud, vastavalt minnakse suvepuhkusele nädal hiljem.
Hoolekogu õigused
Õpetaja töö kõige vahetumad ja efektiivsemad toetajad on õpilase vanemad. Täiskasvanute omavaheline hea koostöö on lapse arengu väga vajalik nurgakivi, ent see püsib kindlal vundamendil vaid siis, kui jagatakse ühiseid eesmärke ja väärtushinnanguid ning tegutsetakse meeskonnana. Lapsevanematelt eeldab koostöö koolilapse tegemistega kursisolemist, üldteadmisi nii pedagoogikast kui ka selle uuenemisest ning koolikeskkonna laiemat nägemist, kui pelgalt aktusel lillekimbu ulatamisel silma hakkab. Seetõttu on seaduses laiendatud kooli hoolekogu rolli, kaasates lapsevanemaid senisest enam kooli oleviku ja tuleviku teemalistesse aruteludesse.
Kui seni oli hoolekogu roll täpselt piiritletud, siis nüüd loetleb seadus kohustuslikud ülesanded, ent lubab vastavalt kohalikele oludele ja soovidele ka märksa laiemat, ent igati seaduspärast koostööd. Hoolekogu avaldab arvamust ka näiteks kooli palgakorralduse põhimõtete kohta ja lausa kehtestab õppealajuhataja, õpetajate, tugispetsialistide ning teiste õppe- ja kasvatusalal töötajate töölevõtmise konkursside läbiviimise korra . See säte peaks vähendama õpetaja hirmu despootliku direktori ees, sest lapsevanemad pole direktori alluvad, ent on eluliselt huvitatud töörahuga ning heade õpetajatega koolist, sõltub ju sellest nii suurel määral nende oma laste edasine saatus. Ka koolidirektori enda valimise korra kohta peab hoolekogu kohalikule omavalitsusele arvamust avaldama .
Eksamid ja uurimis- või praktiline töö
Muutunud on gümnaasiumi lõpueksamite tegemise kord . Gümnaasiumi lõpetamiseks tuleb kõikidel gümnasistidel teha kolm kohustuslikku riigieksamit − eesti keel, matemaatika, võõrkeel −, koolieksam ning (välja arvatud eksternidel) õpilasuurimus või praktiline töö. Koolieksami ning uurimis- või praktilise tööga määratleb kool ise oma lõpetamise standardid, sisu ja kvaliteedi. Loodetavasti antakse Eestis üha eripärasemat gümnaasiumiharidust, nii võib ühes koolis olla lõpetamiseks vajalik põhjalik akadeemiline prantsuskeelne uurimustöö, teisal aga tuleb ette näidata omatehtud programm või viia läbi näidistrenn. Kooli lõpetamiseks tuleb nii teooria kui ka praktika läbida vähemalt rahuldavale, seega tuleb saada vähemalt 50% punktidest.
Riigieksamid on riiklikult vajalikud üleüldise pildi saamiseks, ent nendes saavutatav tulemus ei ole gümnaasiumi lõpetamisel takistus. Õpilane peab eksami lihtsalt sooritama ja see annab eluõigust ka selgelt praktilisema loomuga keskkoolidele või näiteks juuksurina jätkata soovivatele gümnasistidele akadeemiliseski gümnaasiumis. Seda muidugi ainult juhul, kui lõpetaja saavutab koolieksamil ning uurimis- või praktilises töös rahuldava tulemuse.
Koolieksami ülesehitus ja sisu, samuti praktilisem osa on koolis aga täiesti õpetajate ette valmistada ning kooli otsustada. Nõnda saavad õpetajad ja kool sättida oma gümnaasiumiastme tööd just niisuguseks, millesse nad ise usuvad ja mis nende õppuritele sobib, ning riiklikku standardiseerimist ei rakendata. Rahvusvahelised haridusuuringudki näitavad, et mida vähem riigi standardit, seda paremaid tulemusi hariduses saavutatakse. Lisaks otsustas riigikogu enamus oma öisel istungil, et riigieksami rahuldav hinne erineb tavapärasest rahuldavast, see on ainuke kord, kui vaja läheb vaid 20% punktidest. See täiendus on sisulise mõjuta, kuna edukalt tehtud kooli lõpueksami ja uurimistöö puhul piisab gümnaasiumi lõpetamiseks ka ühest või 19 riigieksamipunktist (sama kord kehtis 2002. aastani), samal ajal näiteks Tartu ülikooli sisseastumiseks on vaja saada just riigieksamitel vähemalt 60% punkte. Riigieksami korduva sooritamise eest hakkavad õppurid tasuma riigilõivu , see peaks distsiplineerima ehku peale katsetajaid.
Seadus ei määratle riigieksamite sisu, seega ka mitte laia ja kitsa matemaatika kajastumist eksamil. Need küsimused tuleb otsustada aineõpetajatel ja eksamite ettevalmistajatel oma parimate teadmiste järgi. Omad suunised on andnud juba ülikoolid, näiteks Tartu ülikoolis eeldatakse enamikul, sealhulgas väga humanitaarsetel erialadel laia matemaatikakursuse läbimist.
Kolm õppesuunda
Koolide soovil kaotati kolme õppesuuna nõue gümnaasiumist, alles jäi kohustus pakkuda valikaineid. Enamik koole on teinud õppesuundade ettevalmistamiseks (nõue pidi jõustuma 2013/14. õppeaastast) suuri jõupingutusi, mida pole vaja tuulde lasta – valitud õppesuundadega võib kool rahulikult jätkata, ära kaotati vaid nende kohustuslikkus. Ärakaotamisel oli lisaks haridusvaldkonna soovidele veel kaks sisulist põhjust. Esiteks muutub üha enam ameteid interdistsiplinaarsemateks ning õpilastel on kasulik valida valikaineid nii humanitaar- kui ka reaalsuunalt. Näiteks iseloomustab head inseneri ka hea võõrkeeleoskus. Teiseks ei jõutud kolme aasta jooksul õppesuuna mõiste sisustamises üksmeelele, kusjuures kõigil sisustajatel oli omajagu õigus. Seadusega ei tohiks nõuda asju, mille sisu pole üheselt mõistetav. Linnades on pealegi lähestikku koole, millel on tugevaks arendatud üks või teine õppesuund.
Gümnaasiumi vastuvõtutingimused
Koolile on pandud kohustus avalikustada gümnaasiumi vastuvõtu tingimused . Valdav osa gümnaasiume on juba pidanud sellist infojagamist enesestmõistetavaks. Kooli arengukava koostamisel (mis protseduurina lihtsustus , nagu ka sisehindamine ) tasub kõikidel õpetajatel kaasa mõelda, millist gümnaasiumiharidust nad pakkuda soovivad ja kui selgelt on vastuvõtuinfo väljastpoolt tulijatele edasi antud. Juba mõnda aega on Eestimaa iga gümnaasiumi teeninduspiirkonnaks terve Eesti vabariik ja mida enam suudetakse teistest eristuda, seda tõenäolisemalt koguneb õpilaskonda ka väiksemates paikades. Näiteks Noarootsi tullakse rootsi keelt ning kultuuri õppima üle riigi. Arengukava koostamisse kaasati koolikollektiiv ja lapsevanemate esindajad seaduse jõuga – jällegi paljude koolide senine hea praktika, mis vääris kehtestamist üldise nõudena.
Huvi- ja üldhariduskool
Huvi- ja üldhariduskooli ühe asutusena toimimine muudeti lihtsamaks . Nii võib tegutseda kool, mis annab õpetust riikliku õppekava järgi, lisaks veel huvikooli diplomeid näiteks muusikas ning kokkulepitult mõne üli- või kutsekooliga lausa ainepunktivääriliselt täiskasvanuharidust, millest saavad vastavalt huvile osa ka gümnasistid. Võimalused on laiad, kõik sõltub kohapealsest initsiatiivikusest ja oskusest pakkuda laiemaid vajadusi arvestavat haridust.
Seadusemuutusi (tugispetsialistid, õppekirjandus, nõustamiskomisjonid ja nõustamiskeskused jms), mis jõustuvad hiljem, tutvustame Õpetajate Lehe järgmistes numbrites.