Odysseus ja argonaudid Saaremaal: mida nad siit otsisid?

23. aug. 2013 Karl Kello - Kommenteeri artiklit

Võimalik, et saaremaine palveränd sai alguse ammu enne seda, kui Bremeni Adami mainitud kreeklased ja hispaanlased Churlandi saarel käisid (vt ÕpL 12.10.2012). Võimalik, et Saaremaad külastasid juba muinaskreeka argonaudid ja Odysseus, kelle riskantse retke kajastustes leidub liiga palju otseseid paralleele eesti mütoloogiaga, et neid juhuslikeks pidada.

Rauaretk, teaberetk

Kui, siis käis Odysseus siinmail tõenäoliselt taevast sadanud rauda hankimas, aga võimalik, et mitte ainult. Nii „Iliases” kui ka „Odüsseias” on leida vihjeid rauakaubandusest, s.o raua kasutamisest maksevahendina, kuid raudrelvi mainitakse esimest korda siis, kui Odysseus on kodus tagasi ja plaanib koos pojaga kättemaksu oma abikaasa ülbetele kosilastele. Raudakandva maani, mis maailma põhjaserval, olid jõudnud põlvkond enne Odysseust välja ka argonaudid. Raudakandev maa käibib Aischylose „Aheldatud Prometheuses” rauast raseda maa tähenduses – s.o maa, mis sünnitab rauda. Kas selles võiks näha ühtlasi taevarauast, s.o meteoriidist viljastatud maad? Või vedelesid meteoriidiraua kamakad maa peal lausa laiali? Argonautide tee viis saarele, kus suitses veel Päikese poja Phaethoni haud. Asunud see saar Eridanose jõe lahesuudmes, mis peaks suure tõenäosusega tähistama Väina ehk Daugava jõge.

Ööd polnud peaaegu ollagi

Seigeldes äärmises põhjas, sattus Odysseus Päikese tütre Kirke saarele. Sealkandis olid päevad pikad ja ööd polnud peaaegu ollagi: „karjane karjamaalt tulles / hõigates tervitab teist, kes vast läheb karjaga välja. / Mees, kel ei oleks und, kaks palka nii teenida võiks seal, / esmalt härgasid hoides ja siis hõbevillaseid lambaid, / sest seal päeva ja öö rajad ep ole üksühest kaugel.”

Kreeka kirjanik Plutarchos (u 46 – pärast 120) asetab Odysseuse rännutee selle laiuskraadi konteksti, kus päike kaob suviti kuu aega järjest öösel kõigest mõneks tunniks, misaegu paistab ehavalgus. Rooma ajaloolane Tacitus kinnitab sedasama aestide asuala kohta, kus loojuva päikese viimane sära kestab „niivõrd selgena päikesetõusuni, et tuhmistab isegi tähed”. Ühtlasi teatab Tacitus, et mõne arvates võis Odysseus oma pikal ja legendaarsel eksirännakul jõuda germaanlaste aladele, uskugu igaüks seda või mitte vastavalt oma heaksarvamisele.

Kirke saarel kordus pikkade päevade järk igal aastal: „… kui aga möödunud aasta ja uus tuli aegade ringis, / kuudele järgnesid kuud, tuli pikkade päevade järk taas.” Mis muud, kui et saabusid valged ööd, kallis jaaniaeg ja Koit valmistus Hämarikule suud andma. Nii sattus Odysseus Kirke saarele just nende pikkade päevade perioodil ja aasta pärast samal ajal asutas ta ennast koduteele, s.o suvisel navigatsiooniperioodil: hoides harjunud käega tüürmõla, jälgis hoolsalt Plejaade ja „Arktost ehk Karu suurt, mida hüütakse Vankriksi Suureks – / taevas ringi see tiirleb” – NB! ümber Põhjanaela. Just põhjakaarde avanes Saaremaa muinasobservatooriumi vaatlussektor ning ühtlasi muistsest sadamakohast lähtudes meri.

Ka reisimehe Pythease Thule saare, s.o võimaliku Saaremaa külastuse aegu 900 aastat hiljem, ca 330 e.Kr, juhtunud kreeka astronoomi ja matemaatiku Geminuse (1. saj eKr) teatel parajasti nii, et öö oli neis piirkondades väga lühike ja vältas mõnes paigas kaks, mõnes kolm tundi, nii et väga lühikest aega pärast loojumist hakkas päike jälle tõusma. Mis mõistetav, sest loomulikult saadi kohapeal käia üksnes navigatsioonihooajal.

Koht, kus Päikene tõuseb: tantsupaik Koit-jumalannal

Päikese tütre Kirke koda oli Aiaia saarel, „kodupaik kus Koit-jumalannal, / ta kenad tantsimistandrid ja koht, kus Päikene tõuseb”. Argonaudid olid külastanud vastavalt Kirke venna Aietese saart, millel Aia nimeks (nii ge, gaia kui ka aia tähendab vanakreeka keeles maad kõigis neis tähendusvarjundeis nagu eesti keeleski; vrd ‘maa saar’ ja ‘saare maa’). Argonaudid maabusid Aia-maal ‘Kirke kohas’, saabudes kohale jõge pidi. Juttu tehakse ka Kirke tasandikust. Iseloomustas seda paika soo, tihe roostik ja seisvad veed, maapind tõusis künkana. Kirke tähendab ‘ring’ (vrd ‘tsirkus’). Kaali peakraatri sisenõlvadel antakse etendusi praegugi. Kaali Järvemägi kõrgus kolm-neli tuhat aastat tagasi soos. Maad olid Saares vähemalt kümmekond meetrit madalamad kui nüüd.

Koht, kus Päikene tõuseb, Koit-jumalanna kodupaik ja tema tantsimistandrid meenutavad asjaolu, et päike tantsib siinmail ülestõusmispüha ja jaanipäeva hommikul. Koit-jumalanna meenutab Leedu loojuva ja tõusva päikese kiirte jumalannat Aušrinet (‘koidutäht’), kes peab eluaset põhjapoolsel meresaarel. Et jutt käib põhjapoolsest saarest, ei saa olla kuigi palju variante selleks päikesekiirte jumalanna asupaigaks.

Müütilises kontekstis siirdub loojuv päike surmavalda. Päike suigub surmaunne ja tõuseb surmaunest. Läti müütiliste rahvalaulude järgi heitvat päike magama lähedase mere saarel: läti päikeseneiu nutab saare peal, magab öö ja kängitseb jalad – mis muud, kui et taas teele asuda. Kui päike nutab, on taevasilm kinni ja päike kadunud.

Päike suikuvat surmaunne mõistatuslikul Thule saarel, mis kaugeim kõigist tuntud maadest, mida ülistasid nii kreeka kui ka rooma luuletajad. Lennart Meri järgi, Geminose teatel väitnud reisimees Pytheas oma reisiraamatus, et barbarid näitasid neile kätte koha, kus Päike „suikus surmaunne” (helios koimatai).

Kivist kõik kanditud kaunisti välja

Suure jumalanna, hirmutava-võimsa Kirke koda, mida nimetatakse ka Kirke lossiks, asus varjatud paigas, metsises pühas orus ja oli „kõik kivist kanditud kaunisti välja”. Saare pind oli ühtlaselt madal, selle keskel kasvas põlistammik, kus oligi see püha org Kirke kantsiga. Küsimuseks jääb, kas valgest paekivist üleslaotud Kaali muinaslinn võis sedavõrd varasel ajal juba eksisteerida.

Igatahes vahetult enne Kirke lossi saavutamist tõttas Odysseus saare ühtlaselt madalast pinnast hoolimata mägiteed pidi (Odüsseia 10:281: „… nii mägiteed pidi üksinda tõttas tundmatul maal …”) Odysseus kiirustas seega oma tulevase armukese Kirke palge ette otsekui anglosaksi lugulaulu „Beowulf” nimikangelane, võõral maal temagi, ligi kaks tuhat aastat hiljem, kui ta pööras tasaselt põlluteelt ära põrgueide eluaseme juurde põrgujärvel. Põrgukantsi külje all olnud mülgas ja rabavesi. Beowulfi tee viis piki kiviseid järsakuid, kitsukesi tõuse, püstisi mäekülgi: minnes mööda mulda ja põllumaad, võis mäeserval järsku märgata puid, mis ülalt hõlmasid halli kivi – rõõmutu mets, all maa veerel vesi. Surnuna vaikiv puutihnik sirutus veepindu kattes, hoides end juurtest kinni.

Arheoloog Vello Lõugas on käsitanud üsna samasena Kaali järve ajakohaseid olusid. Ta kirjeldab, kuidas võis omal ajal välja näha minek Kaali järveni (ja seega ka Kaali muinaslinnani): mida lähemale, seda suuremad paemürakad tõkestavad teed, seda tihedamaks muutub kivistik. Vaevaliselt üles järvemäele rüsinu ees avaneb vapustav pilt võimsast stiihiast: kraatri sisenõlvadel läbimatu ürgmets, vaikne veepeegel kaetud tuulemurruga, tüvede vahelt siit-sealt läigatamas tume vesi.

Aastatuhandete tagant

Võimalik, et ka Kirke kotta avanes sissepääs katuse kaudu nagu ühes iiri muinasloos idamaa nõia kantsi: üks Odysseuse kaaslane kukkus igatahes unisest peast katuselt maha ja surnuks. Suur jumalanna Kirke moondas Odysseuse kaaslased sigadeks ja ühtlasi tagasi inimesteks – nooremaks kui varem, kasvult kõrgemaks ja kaunimaks. Aestide sigakultust käsitles tuhat aastat hiljem Tacitus. Jumalate ema austajad kandnud Tacituse sõnul usu märgina kaasas metssea kujutisi, mis taganud neile suurema kaitse kui mis tahes relvad isegi keset vaenlasi (vt ÕpL 9.11.2012).

Asjatundjad peavad viidatud seoseid loomulikult jamaks, et mitte öelda – mögggaks kolme g-ga (mida on siinkirjutaja puhul ka tehtud). Sest otsida ja leida kokkulangevusi infos, mida eraldab tuhandeid aastaid, ei saa ometi tõsiselt võtta. Tuleb aga silmas pidada, et suulise kultuuri maailmas pole tuhat aastat mingi eriline näitaja. Piibli järgi, mis kuulus algselt ja olemuslikult kahtlemata suulise kultuuri maailma, möödub vaimuilmas tuhat aastat kui üks päev.

———————–

Vastuseid otsimas

Küsimus on: vahest käis Odysseus ühtlasi tutvumas saaremaise muinasobservatooriumi võimalustega ja otsimas vastuseid. Oli ehk Pytheasegi retke üks eesmärk selgitada välja, kas see kiviaegne täppisarvuti töötab veel. Nagu näitas ka Trooja sõja lõpp, oli Odysseuse retke alguses kätte jõudnud katastroofiline aeg: meteoriit hävitas Trooja linna ja maavärin purustas selle. Tekkis eluline vajadus selgitada, mis ootab ees. Kohalikel oli meteoriidikatastroofi üleelamise kogemusi. Kes veel, kui mitte võluväeline Päikese tütar, suur jumalanna, pidanuks teadma, mis saab.

Asi läkski üsna hulluks kätte. Ca 1250 eKr algas järjekordne, ligi sada aastat kestev meteoriidikatastroofilaine. Planeeti Maa külastas suur tapjakomeet, esialgu ilmselt viimane selline. Kohutav looduskatastroofide laine, mis arvatakse põhjustatud pikaajalisest meteoriidisajust, laastas kõiki kontinente. Vulkaanid ärkasid ellu, tulekahjud pühkisid üle Euraasia mandri. Ilm külmenes viisajaks aastaks, algas nn pime aeg. Tsiviliseeritud inimkond langes tagasi metslusse.

Kataklüsmi tippajaks pakutakse aastat 1198 eKr. Kaks suurt komeeti lähenesid üheaegselt Maale ja pommitasid seda meteoriitidega. Maa läbis Halley komeedi saba ja möödus riivamisi Encke-Oljato komeedist. Hävisid kõrgkultuurid, sh võimalik et ka poolmüütiline Atlantise kõrgtsivilisatsioon. Algas suur rahvasteränne. Mükeene tsivilisatsioon varises kokku. Hiinas langes vägev Shangi dünastia. Hävis võimas hetiitide riik, rauasulatussaladus sai avalikuks. Hetiitide vallutamatu mägipealinna võis hävitada meteoriidisadu. Nn põhja- ja mererahvaste invasioon ei piirdunud võimsa hetiitide riigi hävitamisega, meretaguste vallutajate ohvriks langesid Levandi riigid, hävis Urgariti ja hurrilaste tsivilisatsioon. Mererahvaid on peetud ka Atlantise põgenikeks. Mererahvaste invasiooni peatas vaarao Ramses III. Iisraellased leidsid paraja võimaluse lahkuda Egiptusest (kui nad juba tunduvalt varem polnud sealt läinud). Verine komeet näitas neile teed: ei lahkunud pilvesammas päeval ega tulesammas öösel rahva eest (2Ms 13:22).


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!