Ülikool olgu kasvatusasutus
Juunis lõpetasid bakalaureused, juulis võtsime uued. Ühtedel kolm aastat seljataga, teistel silme ees. Kolm aastat meie elust. Hästi lühike aeg üksteist tundma õppimaks. Liiga lühike – õieti kuritegelikult põgus, sest need esimesed ülikooliaastad on lävepakk tulevasse ellu. See oli noorte elu esimene tõeline valik. See ei tohiks lõppeda võõralt ja valesti.
Me valisime koos. Mitte kõiki, kes tahtsid tulla meie eriala õppima, ei võetud vastu, ei võetud omade hulka. Väljavalituse uhke tunne peaks olema üks tugevamaid meie üliõpilaste hinges, muutudes väärikustundeks elus ja vastutustundeks õpinguis ning erialases töös.
Vaadake ringi! Ülikoolidest kujundatakse meie riigis ning õieti kogu maailmas haridusvabrikuid, kust anonüümsed õppeautomaadid väljastavad standardset masstoodangut. See on hariduse surm. Ja meie Tallinna ülikoolgi on suunatud sellele surma, kvantiteetõppe teele. Ainuke viis tollele hukule vastu seista on saada aru, et ülikool ei ole mitte ainult õppeasutus, vaid samuti – või pigem eelkõige – kasvatusasutus. Aru saada ning ellu viia too arusaam: ülikool on inimeseks kasvamise koht. Kus veel peaks seda tegema kui mitte siin majas, kunagises pedagoogikaülikoolis!
Kasvatus sünnib inimsuhtluse pinnal. Mitte ükski arvuti ei suuda kedagi kasvatada. Seepärast keelaksin ma igasuguse e-õppe. Selle värdvormi edendajad ka Tallinna ülikoolis kuulutaksin ma rahvavaenlasteks. Eksamid olgu ikka teadmiste kontroll suulise suhtluse vormis, mitte mehhaaniline ristide tõmbamine testilehele. Nood e-õppe tegelased ei taipa ju vähimatki mälu mehhanismidest, ei mõista, et teadmised ei juurdu pelgast külvist rohkem või vähem kivisele pinnale, teadmiste taimed tuleb tugevaks kasvatada, kõrgeks kultiveerida. Seda suudab ainult aednik, mitte ükski kui tahes moodne automaatne kastmissüsteem.
Ülikool olgu kasvatusasutus! Õppejõu ja tudengi akadeemiline isiklik suhtlus on täisväärtusliku erialase elu vundament. Iga lõpetaja peab tohtima uhkusega nimetada oma õpetaja nime.
Kasvatus on kasvatus. Kui vaja, siis tuleb ka sakutada ja nurka panna. Kord küsiti „Prillitoosi” saates ühelt vanaemalt, kas lapsi tohib tutistada. „Muidugi tuleb lapsi tutistada,” ütles vanamammi, „muidu nad teevad, mis nad tahavad!” Eks me oleme oma õpilasigi kantseldanud. Sest me teame, et võtsime oma erialale vastu kõige andekamad soovijad. Kõige andekamad! Nii et kui eksamil kehvalt vastati, siis sai sellel olla ainult üks põhjus – laiskus. Mida ei või sallida. Andekal inimesel on kohustus olla töökas. Loodetavasti oleme selle teadmise vähemalt oma üliõpilastesse suutnud istutada. IT-kolledžis on antud teemal veel tõsiseid probleeme, nagu näitab kolleeg Peeter Lorentsi kaasus. Võitleva harimatuse levik üliõpilaskonnas tuleb peatada drakooniliste vahenditega.
Leidsin netist vaimustava materjali – intervjuud Viimsi lasteaia lastega. Kui terased vastused! Kui osav väljendusviis! Taevake, mõtlesin ma, kuidas küll meie ühiskond peaks neid väikesi isiksusi hoidma, et pisikestest tarkpeadest ei kasvaks suuri lollpäid. Noid viimaseid näeme endi ümber ju küll ja küll. Lollidki peavad ju kusagilt tulema! Kes neid toodab? – Meie igatahes mitte.
Aga lõpetagemgi mõne kuldse lausega nonde lasteaialaste suust.
Kuidas ära tunda, et inimene on ikka tark? – „Et ta … kui sa küsid ta käest midagi, mida sina ei tea, siis ta ütleb sulle.”
Kas vahel on nii, et rumal inimene saab aru, et ta on rumal, või näiteks, kui sa oled rumal, sa ei saagi aru, et sa rumal oled? – „Võib saada, aga seda väga harva juhtub.”
Kas tark teab, et ta tark on? – „Jah … A siis ta on nii tark, et ta ei taha enam hakata lolliks.”
„Noh nii. Teie, me targad lapsed,” ütlesin ma oma lõpetajatele, „minge nüüd ja tehke Eesti elugi targemaks, huvitavamaks, lootusrikkamaks! Inimlikumaks.”
Ceterum censeo: magistriõpe ei tohiks olla kiirendatud bakalaureusekursus, mille lõpuks antakse veel pealegi teaduskraad. Magistriõppesse peaks tohtima võtta ainult sama eriala bakalaureuseõppe läbinuid.
Aga miks keegi ei tutista täiskasvanud meest, kui see pahandust on teinud? Sest suur mees lööb vastu. Miks me tutistame last? Sest meie jõud käib temast üle. Me eelistame käskimist veenmisele, sest veenmine võtab aega. Väga hea, et jõumeetodid on koolist kadunud. Ja kuna meil ei ole enam õigust sundida õpilasi kuulama igavaid loenguid, siis peab õppetöö muutuma mitmekesisemaks. e-õpe on üks võimalustest.
Lauri Leesi tahtis alguses interneti keelata, praeguseks on ümber mõelnud isegi FBs. On ka laul “video killed radio”, ei tapnud midagi. Ei tapa e-kursus klassikalist.
Samas väike point Priimäel on. See on vist see, et ülikool peab õpilastele elementaarset viisakust õpetama.
Ma arvan, et ei ole vahet kas õpetaja räägib mulle jutu või loen ise.
Nagu on häid ja halbu füüsilisi õpetajaid on ka häid ja halbu e-kursusi. Mingit kuriteokooseisu ma siin ei näe.
“Nood e-õppe tegelased ei taipa ju vähimatki mälu mehhanismidest, ei mõista, et teadmised ei juurdu pelgast külvist rohkem või vähem kivisele pinnale, teadmiste taimed tuleb tugevaks kasvatada, kõrgeks kultiveerida.”
Kahjuks tundub, et lugupeetud hr Priimägi ei tea tühjagi e-õppe metoodikast. Kui nii, siis seda ei tohiks ikkagi nii laiale ringile kuulutada.
Pole mõtet teha harjutusi auditooriumis või kodus paberile ja siis panna õpeõppejõudu neid tuimalt kontrollima. Õppija saab kinnistavaid harjutusi teha e-kursusel, arvuti kontrollib – on kokku hoitud õppejõu aega ning õppija on saanud teistsuguse sisendi.
Loomulikult on palju räbalaid, läbimõtlemata, oma eesmärki mittetäitvaid e-kursusi, kuid sama palju on ka suurepäraseid, vapustavaid ja silmiavavaid e-kursuseid. Erinevaid vahendeid, millega üldiselt tuima materjali (nt inglise keele grammatika) huvitavaks teha, on nii palju, et oleks lausa häbiasi seda kasutamata jätta. Lisaks sellele on kogu noorem seltskond nii või teisiti kogu oma eluga internetti kolinud ning see, et meie, õppejõud-õpetajad, seda näha ei soovi, ei muuda seda fakti.
e-õpe. virtuaalne krohvimine!!??
arvan- mõeldud on küpse isiksuse mõju arenguprotsessile. Õpetaja ei suuna õppijat vaid verbaalse sõnumi abil, targa inimese kohalolek on terviklik ja elamuslik etendus, millesse on sõnumina integreeritud ka kehakeel, miimika, intonatsioonivarjundid, pausid… Need omakorda viitavad sõnatult suhtumistele/väärtusskaalale. Lisaks sünergeetiline efekt, mida e-õpe ei võimalda.
“Õpetaja ei suuna õppijat vaid verbaalse sõnumi abil, targa inimese kohalolek on terviklik ja elamuslik etendus, millesse on sõnumina integreeritud ka kehakeel, miimika, intonatsioonivarjundid, pausid…” —
kui see vaid nii oleks. Ma arvan, et keegi ei taha e-õppega asendada “staarõppejõude”. Masin-õppejõudude asemele sobib e-õpe aga suurepäraselt.
Pean kahjuks kasutama sõna “kurat” siin juures, sest nii sugust armetut arutlust pole antud teemal juba ammu lugenud. Tegin TÜs Kultuuridevahelise kommunikatsiooni aines essee e-õppe kultuuriilistest erienvustest ja väitsin siis ja väidan nüüd, et e-õpe tõstab tulevikus veel oma kõrget pead veelgi kõrgemale. Hetkel aga väidan, et e-õppest on valesti arusaadud ja nende võimalusi valesti hinnatud. Järgnevalt toon välja kolm punkti, miks on valesti kasutatud ja valesti arusaadud.
Esimene punkt – elu inernetis: Inimesed omistavad noortele elu on kolinud neti. Tegelikult on netis elu ainult osaliselt ja noored teavad seda aga nad teavad, kus saab infot nn “entertainmentlikult” ehk meelelahutusega koos ning saab kiirelt selgeks. Kõige olulisem on siinjuures, et selgeks saab hetkega, mitte raksete seletustega. See nõuab, et õppejõud on kursis erienvate meetoditega ja on valdkonnas pädev. Paraku ei ole nn realses keskkonnas alati nii huvitav ja lahe. Interneti keskkond on globaalne, mitte Eesti keskne või eesi keelne. Tegu on laia turuga, kus varsti kõigutavad pead ka Eesti kohal tegijad nagu Coursera.org ja utacidy.com. Tänased arengud e-õppes lubavad varsti peale valede ja õigete suhtarvu leidmise kaa hägusaid alasid ning hinnata esseesid nende argumentatiivsuse põhjal.
Teine punkt – kastis hindamine: Tõde seeon, et e-õpe hindab valesti hetkel inimesi. Sellel on aga ka põhjus. Selleks on kognitvistlik lähenemine ja strukturalism teadmistele. See lubab väita nagu paljud teooriad epistemoloogias, et teadmsied on loogilised struktuurid või vastupidiselt metafüüsilised “asjad”. Kõige selle juures on AGA väga suur. Nimelt arvuti maailm areneb kiirelt ja nagu eelnevalt mainisin, on arvutid võimelised varsti pakkuma tõhusamat hindamissüsteeme kui hetkel kasutatakse. Kindlasti see ei toimu üle öö aga esialgu pakun, et järgmiseks arenguks on hägusloogika kasutamine paindlikuma hindamise võimaldamiseks ning see järel strukturalislik esseede hindamine kui võimalus.
Kolmas punkt – raha loeb ja praktiline eluviis: Antud argumendiga ütlen, et enamus inimesi lähtub oma eriala valikul praktilisusest, rahast ja nn südame soovidest. See tähendab inimsed ei lähe üldisel juhul õppima erialu, mis sulgevad nad akadeemiasse või kuhugi kitsalt rahata maailma. Näiteks filosoofia, sest see eriala ei ole kuum rahaallikas või kohese kuuluse tooja. Samuti ei ole see kerge eriala valik või erasektorile koheselt meeldiv eriala valik. (Samas on see väga vajalik ühiskonnale ja arengule üldiselt.) Tegelikult aga saab ka filosoofiaga raha teha kui ainult osata seda. Sama moodi on ka e-õppega, inimesed pelgavad seda eislagu, sest see on uus. Siis aga näevad selles raha ja praktikat ning võtavad kasutusele. See on loomulik areng enamusele ja maailmale.
Seega kokkuvõttes näen, et e-õpe on Eestile kui väikesele kohakesele maailmas üks paremiad võimalusi areneda edasi kiirelt ja odavalt.
Mitte, et ma pooldaks täielikult e-õpet, kuid pean kahjuks ütlema, et mõni e-kursus on palju informatiivsem ja hingetoitvam olnud, kui istuda loengus, vaadata neid igavaid powerpoint slaide ja kuulata juurde ainult seda juttu, mis slaididel kirjas. Tuimalt ja külmalt etteloetud juttu. Minu arvates on see täielik ajaraiskamine – nii tudengite kui õppejõu. Kala mädaneb peast. Tehke ise loengud nii huvitavaks, et tudengid tahavad nendes osaleda. Teie oletegi ju need kõige targemad ja tublimad, andekusest ei hakka rääkimagi. Miks siis ühe andeka loeng on surmigav ja teise andeka loeng täis kirge ja edasiandmisrõõmu? Või tahab hr.Priimaägi väita, et ülikooli õppejõud ei olegi andekad?
[…] Priimäe 30. augusti Õpetajate Lehes avaldatud arvamus, et e-õpe tuleks ära keelata, pani, viisakalt öeldes, kulmu kergitama. Tõsi, inimsuhtlus on […]