Archimedes

Viljakandvalt vaimne maastik Võtikveres

23. aug. 2013 Mari Klein - Kommenteeri artiklit

Võtikvere varjulises mõisapargis peeti möödunud laupäeval juba 14. korda raamatuküla päeva, mis tõi kokku sadu toredaid inimesi üle Eestimaa. Külakiige kõrval ahvatles lugemispesa ja armsalt pisikeselt puust lavalt käis läbi kümneid kirjanikke.

Võiksin alustada nii, et kui mina Võtikverre jõudsin, oli pidu juba alanud. Aga see oleks liiga klišeelik. Seega alustaksin hoopis nii, et kui kirjanik Imbi Paju, kellega ma kunagi isiklikult suhelnud polnud, mind kevadel endale Facebookis sõbraks lisas, ei uskunud ma oma silmi. See oli ootamatu tunnustus.

Pärast Võtikvere raamatuküla perenaise Imbiga kohtumist olen ma aru saanud, et just see ongi tema ja ta tegude eesmärk: inimesi julgustada. Julgustada neid tegelema kirjandusega, et Eesti ajalugu ei tolmuks, vaid elaks edasi meie hinges ja raamatutes.

Perepäev mitte ainult publiku seas

Pisut üllatunultki nentis Imbi laval, et tänavu on välja tulnud omamoodi perepäev. Mitte publiku mõttes, seda on see nagunii. Samuti kui korraldajate osas, kes kohalikena löövad ettevalmistustel kaasa lausa suguvõsade kaupa. Pigem esinejate poole pealt: sõna jõust kirjutanud Mikk Sarv käis laval koos kaasa Kristel Vilbastega, kellelt ilmus hiljuti põhjalik ülevaade Eesti allikatest; „Paleontoloogi päevaraamatu” autorit Kristiina Ehinit usutles tema ema Ly Seppel; Epp ja Justin Petronel, kes mõlemad tänavu oma mälestusi ja mõtisklusi avaldanud, oli kaasas ühine tütar Marta. See näitab, et sarnased tõmbuvad. Aga ehk pisut naljaga pooleks ka seda, et armastus raamatute vastu ei ole edasiantav ainult geenidega ja põlvkondade kaupa, vaid nakkab ka elukaaslastele.

IMGP3220Omi luuletusi luges terve parv Tartu kirjanikke eesotsas Krista Ojasaare ja Tõnis Viluga. Tallinna poolt oli kohale tulnud tubli esindus lastekirjanikke, nagu Kristiina Kass, Kadri Hinrikus, Ilmar Tomusk. Oma raamatuid tutvustasid Jaak Juske ja noorkirjanik Greete Kõrvits. Poola kirjandusest rääkis Hendrik Lindepuu. Ei puudunud Jürgen Rooste ega Olavi Ruitlane. Pikalt Soomes elanud Imbi oli külla kutsunud ka põhjanaabreid. Merja Aho, Suvi Ahola ja kirjanik Rosa Liksom rääkisid kolme peale nii soome kirjandusest kui ka lastekirjandusest. Soomes elav noor eesti-armeenia kirjanik Olivia A. Rantala kõneles elamisest eri kultuuriruumides.

Pakkudele toetatud pikkadel puupinkidel seal Jõgevamaa metsade vahel istus kõrvu hallipäiseid taate ja punknoori. Kümmekonna kirjastuse lettide ja telkide vahele oli tee leidnud ka kohalik meemüüja. Erko ja Marko Tallinna Uuest Maailmast pakkusid punast veini ja L’amburgerit, pisut eemalt sai osta otse ahjust tulnud kooki.

IMGP3187Lugemispessa patjade, vaipade ja raamatute vahele oli originaalsel moel poetatud ka sümboolne linnupesa. Muide, lugemispesa idee on põhimõtteliselt pärit samuti siit, Võtikverest, kus on sündinud ja kasvanud Eesti lugemisühingu juhatuse endine esinaine Maili Liinev, kelle juhtimisel lugemispesa idee laia maailma suureks kasvama juhiti.

„See on fantastiline, kuidas kirjasõna võib meid kokku tuua,” ütles Imbi laval intervjuud tehes. Ja tal on õigus. Võtikveres valitseb mingi iselaadne fluidum. Nägin sel laupäeval omavahel suhtlemas kirjanikke, kes mõnel muul ettevõtmisel seisaks ruumi eri nurgis või lahkuksid esimesel võimalusel. „Ma korraldan seda raamatuküla päeva eesmärgiga viia inimesi omavahel kokku,” ütles Imbi hiljem. Ja see tal ka õnnestub. Oma siirusega suudab ta murda piire, sulatada jääd, mis kohati kipub halvama kogu Eestimaad.

Raamatuküla aasta ringi

Raamatuküla päeval saab tolles tillukeses Jõgevamaa külas osta sadu raamatuid ja kohtuda kuulsate kirjanikega, aga Võtikvere on raamatuküla aasta ringi ja ametlikult. Raamatuküla mõisahoones asuvasse raamatukogusse on tänaseks oma uusi raamatuid annetanud kümned kirjanikud.

Kui raamatukülaIMGP3231 päev on õhtusse veerenud ja kiigeplats tühjemaks jäänud, räägib Imbi Paju (vasakul) Õpetajate Lehele, et raamatuküla sündis siis, kui seni metsa majandanud mõis suleti, ning kuidas raamatukülasid on üle terve maailma 30 ringis. Näiteks Iirimaal tegutseb see ühes vanas lossis. „Idee on selles, et mingisse kohta, mis on ohus, luuakse töökohti ja kord aastas korraldatakse suur üritus,” selgitab Imbi. „Igal külal on oma eripära, mõnes kohas müüakse vanu raamatuid. Mina olen valinud kirjanike ja kirjastajate küllakutsumise.”

„Mõtlesin, et ma ei lase sel kohal ära surra,” ütleb Imbi, kelle 90-aastane ema elab endiselt oma kodukandis Võtikveres, kuhu praegu on tagasi jõudnud ka Imbi ise. „Raamatuküla andis inimestele tööd.”

Esimesele raamatuküla päevale 14 aastat tagasi saatis tervituse kadunud president Meri ning tänavu kirjutas Vello Salo, et kui jalad vähegi kannaksid, võtaks ta need kohe selga ja tuleks kohale. Raamatuküla patroonide seas on olnud näiteks Toomas Hendrik Ilves, Mati Unt, Jaak Jõerüüt, Leelo Tungal ja Doris Kareva. Tänavune patroon oli Kätlin Kaldmaa. Ja kui kellelgi peaks veel tekkima kahtlus Võtikvere vaimsuses või väärtkirjanduse väärtustamises, siis tasub teada, et Võtikvere vallavanem on teinud ülikooli lõputöö Viivi Luige loomingust.

„Ma tahan rõhutada põhjamaade stiili, et kõik on võrdsed ja kõik on väärtuslikud,” rõhutab Imbi lõpetuseks oma optimistlikku maailmapilti, mille tõttu on ta elus, tõsi, nii mõnelgi korral ka haiget saanud. „Me ei ole harjunud üksteist tunnustama, üksteisele jõudu või väge juurde andma,” ütleb ta pisut nukralt. „Ellujäämine on see, et me toetame üksteist, õpetame üksteist.”

IMGP3192Kui kella 20 paiku õhtul pärast kirjanduslikule päevale punkti pannud Väike-Maarja näiteringi etendust lahkun, saab lava just valmis sätitud küla õhtuseks peoks: lõke juba põleb ning muusika hakkab mängima. Kohalikel vaimsuse hoidjatel ja kandjatel on seljataga tubli ja tegus päev, mis jättis jälje paljude inimeste hinge – neil on põhjust oma küla üle uhke olla.

Meie, raamatusõbrad, oleme harjunud suvel metsas või mere ääres puhkama ja talvel kogunema kitsastes umbsetes või suurtes kõledates saalides, et istuda pikkades ridades paigal või hiilida seinaääri mööda. Selline vabaõhuüritus, kus kõigil on ruumi hingata ja kõndida, on hoopis midagi muud, inspireeriv ja sõbralik. Selliseid peaks olema rohkem. Puude all ja linnast eemal.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!