Johannes Kangur – viirustesse kiindunud

Cambridge’i ülikoolis algab õppeaasta 10. oktoobril. Johannes Kangur, kes selles mainekas ülikoolis loodusteadusi tudeerib, naaseb Inglismaale järgmisel nädalal. Et end sisse seada ja enne teise ülikooliaasta algust mõned vajalikud raamatud läbi lugeda.

Gümnaasiumi lõpetas Johannes samuti Inglismaal. Kui Tallinna inglise kolledži õpilastele Suurbritannia erakoolides õppimise võimalusi tutvustati, oli tema üks neist, kes otsustas kandideerida. Pärast kümnenda klassi lõpetamist asus ta õppima Stamfordi kooli, kus pakutud tingimused olid väga head – õppemaksust tuli ise tasuda vaid 20%.

Inglismaal kestab kool 13 aastat: põhikool lõpeb 11. klassiga, kaks viimast aastat on gümnaasium. 12. klassis tuleb igal õpilasel valida neli ainet, 13. klassis võib valida kolm. Johannes valis esimesel aastal bioloogia, keemia, matemaatika ja majanduse. Ja lõpuklassis bioloogia, keemia, matemaatika.

Ta ütleb, et matemaatika ja keemia õppimine inglise keeles ei valmistanud mingeid raskusi, küll aga ei saanud ta alguses bioloogiatundides millestki aru. „Aga mul olid väga head õpetajad, ja kui aus olla, õppisin Inglismaal bioloogiat paari esimese kuuga rohkem kui Eestis koolis käies kokku.”

Palju aitas noormehe arvates õpiharjumusi kujundada kool ise. Selles otsekui Harry Potteri lugudest pärit koolimajas valitses kindel kord. „Tunnid lõppesid kella kolme-nelja paiku, siis oli natuke vaba aega, pool kuus toimus õhtusöök ning kuuest poole üheksani oli kohustuslik õppimise aeg. Kes tahtis, võis õppida oma toas, aga õppida tuli. Majas elas paar õpetajat, kes aeg-ajalt uksele koputasid ja vaatasid, kas teed tööd. Kõik toimus sõbralikus õhkkonnas, kedagi ei sunnitud, aga reeglid olid paigas ja tänu sellele tekkisid enesedistsipliin ja tööharjumus.”

Johannese sõnul ongi Eesti koolides üks probleem see, et õpitakse peamiselt kontrolltöödeks. „Seda, mis aasta jooksul õpitud, meelde jätma ei pea – teed töö ära ja unustad.” Briti süsteemi järgi on õppeaasta lõpus kõigis ainetes eksam, mis paneb kogu aasta vältel pingutama. „12. klassi lõpus oli mul neljas aines seitse eksamit, paari nädalaga on võimatu nii suurt materjalihulka omandada.”

Suurbritannias kandideeritaksegi ülikoolidesse esimese gümnaasiumiaasta eksamitulemuste põhjal. Johannesel olid need maksimumilähedased: matemaatikas 96%, keemias 93%, bioloogias 95% ja majanduses 92%.

Asjade loomulik käik

Otsus Cambridge’i ülikooli astuda oli asjade loomulik käik. „Teadsin, et seal on parimad õppekavad, ja otsustasin proovida,” ütleb Johannes, kes hakkas Inglismaal õppimise peale mõtlema juba varakult. Talle meenub ka üks tähendusrikas seik lapsepõlvest. Viieaastaselt, kui poiss sai vanavanematelt kingiks arhitektuuriraamatu, olevat ta kuulsate ülikoolide fotosid nähes kõigile teatanud, et sinna tahab ta minna.

Johannes jutustab, et eksamitulemustele lisaks saatis ta ülikooli ka enesetutvustuse koos põhjendusega, miks ta soovib kandideerida. Kui paljudes ülikoolides võetaksegi vastu dokumentide põhjal, siis Cambridge’i puhul tuleb oodata, kas sind kutsutakse intervjuule või mitte. Johannes kutsuti. „Kuna kandideerisin loodusteadustesse, olid mul intervjuud bioloogias ja keemias. Kumbki kestis paarkümmend minutit, testiti teadmisi, loogilist mõtlemist, seoste loomise oskust. Bioloogias läks paremini, keemias mitte nii hästi, kui lootsin, jäin ajahätta ja olin üsna närvis.” Lõppkokkuvõttes Johannes Clare’i kolledžisse, kuhu algselt kandideeris, kohta ei saanud, kuid ta kutsuti vestlusele ka Magdalene’i kolledžisse, kust mõne nädala möödudes saabus vastus, et ta on vastu võetud. „Konkurss oli suur, loodusteaduste alal võeti vastu umbes neljandik neist, kes intervjuul käisid.”

Looduskaunis kohas jõe kaldal asuv Magdalene’i kolledž on Cambridge’i ülikooli 31 kolledžist üks väiksemaid, siin on 500–600 üliõpilast, suuremates on üle tuhande. „Igal aastal võtab kolledž vastu sadakond tudengit, loodusteadustes võeti eelmisel aastal vastu kaksteist,” räägib Johannes. Loodusteaduste üliõpilasi õpibki ülikoolis kõige arvukamalt: keemia ja biokeemia loengutes on kohal üle 500 inimese. Johannes selgitab, et loengud ja praktikumid ongi Cambridge’is ülikoolipõhised, elu kolledžipõhine.

Õppemaks on Cambridge’i ülikoolis 9000 naela ehk üle kümne tuhande euro aastas. Samas on Briti õppelaenusüsteem väga üliõpilassõbralik – laenu tuleb hakata tagasi maksma pärast ülikooli lõpetamist, alles siis, kui sissetulek on vähemalt 21 000 naela aastas.

Kuidas viirused levivad

Johannes ütleb, et pere jaoks oli tema erialavalik üllatav, sest ei vanemad ega vanavanemad pole reaalala inimesed. „Ka mind ennast huvitas Tallinna inglise kolledžis õppides kirjandus rohkem, kuigi reaalainetes läks paremini,” tunnistab Johannes. „Lugesin sel ajal palju Briti ulmekirjandust ja arvasingi, et valin tõlkijakutse. Inglismaale õppima minnes tundsin, et loodusteadused, bioloogia ja keemia paeluvad siiski rohkem.” Gümnaasiumi viimases klassis tekkis Johannesel huvi nakkushaiguste ja viiruste vastu, ka ülikoolis kavatseb ta spetsialiseeruda patoloogia ja epidemioloogia suunale. „Patoloogiaõpe kestab kolm aastat. Varsti pean ära otsustama, kas kandideerin aastasesse magistriõppesse või otse doktoriõppesse.”

Suvevaheajal töötas Johannes ligi kaks kuud vabatahtlikuna Cambridge’i ülikooli haigla meditsiiniteaduskonna laborigrupis. Uuriti HI-viiruse üht võimalikku levimis- ja paljunemisviisi rakkudes ja võimalusi selle peatamiseks. Järgmisel suvel loodab ta töötada koos grupiga, kes prognoosib peamiste gripitüvede muutumist, mille alusel luuakse vajalikke vaktsiine. Kõige suuremat huvi tunneb Johannes enda sõnul loomadelt inimestele levivate viiruste vastu, nagu näiteks seagripi ja SARS-i viirus. „Mind huvitab just viiruse leviku algus. Samuti see, kas on võimalik levikukoldes seda protsessi peatada, ja teisalt, kas ja kui palju meil on moraalset õigust looduse protsessidesse sekkuda.” Johannes ütleb, et tahab pärast ülikooli lõpetamist teadusuuringutele pühenduda ning tulevikus näeb end nakkushaiguste asjatundjana ÜRO maailmatervishoiuorganisatsiooni juures.

Õppida tuleb palju

Õppimine võtab suure osa ajast, tunnistab Johannes. Ilmselt seepärast polegi Cambridge’i üliõpilastel lubatud õppeperioodi ajal töötada rohkem kui neli tundi nädalas, ja sedagi erandjuhtumitel. Johannes jutustab, et esimesel aastal oli esmaspäevast laupäevani igas aines – biokeemias, keemias, füsioloogias ja matemaatikas – kolm loengut. Lisaks kord nädalas arvutitund ning füsioloogias, biokeemias ja keemias laboratoorsed tööd. Kord nädalas toimub üliõpilastel kõigis neljas õppeaines individuaaltund selle õppeaine spetsialistiga, n-ö supervisioon, kus üliõpilased osalevad kahe-kolmekaupa. Nädal varem annab õppejõud ülesande, näiteks tuleb kirjutada mingil teemal essee. Tunnis annab ta selle kohta tagasisidet, samuti saab talle küsimusi esitada, kui loengutes midagi arusaamatuks jäi. Suhtumine on väga toetav, ka professorite poole pöörduvad kõik eesnime pidi ja sina-vormis.

„Esimene aasta oligi ilmselt kõige keerulisem,” usub Johannes. „Edaspidi tekib oskus oma aega paremini jagada. Eks see sõltub paljudest asjadest: sellest, kui tihe on nädal, kui hästi materjalist aru saad, kuidas suudad keskenduda. Raamatukogus töötada on lihtsam, oma toas juhtub sageli, et käid korraks Facebookis, siis mõtled, et vaataks uudised üle, seejärel loed kirju, vaatad uuesti uudiseid.” Johannese meilile saabuvad igal hommikul meditsiiniuudised maailma eri paikades levivatest viirustest, samuti otsib ta internetist üles kõik viiruste teemaga seotud artiklid. Oma töid ja tegemisi püüab Johannes korraldada nii, et jääks aega kohtuda ka oma tüdrukuga, kes õpib Londonis ülikoolis prantsuse keelt ja kirjandust. Tuttavaks said nad Stamfordis gümnaasiumis õppides, nädalavahetustel käiakse vastastikku teineteisel külas.

Cambridge’is on huvitavad inimesed

„Ei ole tõsi, et Cambridge’i üliõpilased ainult õpivad, nagu tihtipeale arvatakse,” väidab Johannes. Tegeldakse ka kõige muuga – käiakse pidudel ja ööklubides, kuulutakse üliõpilasorganisatsioonidesse ja huviseltsidesse. Ülikoolis toimub kogu aeg midagi uut ja huvitavat.

Samal ajal on kogu aeg tajutav paiga ajalooline atmosfäär ja traditsioonid, mille üle tuntakse uhkust ja mida hoitakse au sees. Näiteks toimub Magdalene’i kolledži aulas eranditult igal õhtul pidulik kolmekäiguline õhtusöök küünlavalgel, kus tuleb kanda talaari, nagu ka ülikooli kõigil teistel pidulikel sündmustel. Johannese sõnul iseloomustab ülikoolis valitsevat meeleolu ja suhtumist kõige paremini kuuldud dialoog turistist ameeriklanna ja kolledži väravavalvuri vahel. Kui ameeriklanna küsis, kas tegemist on sõja-eelse kolledžiga, vastas valvur; „Ei, kullake, Ameerika-eelsega.”

„Kõige huvitavamad on Cam­bridge’is inimesed,” arvab Johannes. „Siin õpib palju eri rahvusest, erineva taustaga ja eri päritolu rahvast. Alles eile nägin Facebookis fotot ühest oma kursusekaaslasest Londonis punasel vaibal filmi esilinastusel, samas tullakse siia õppima mõnest maakohast või endisest söekaevanduse linnast. Kõik suhtlevad omavahel ja saavad väga hästi läbi. Siin tahetakse õppida, ja üksteise käest õppida.