Kätlin Kaldmaa kirjutab kõrgustest

27. sept. 2013 Mari Klein - Kommenteeri artiklit

Islandiga tutvuda tahtjal tasub mis iganes reisiteatmiku asemel kätte võtta Kätlin Kaldmaa romaan, mille puhul tundub kohati uskumatu, et tegu on originaal-, mitte tõlketeosega. Olgugi et tegu on romaani, ilukirjanduse, väljamõeldisega, annab see sealset elu edasi ehedamalt, haaravamalt ja usutavamalt kui paljud muud tekstid, mida Islandi kohta lugeda võib.

„Islandil ei ole liblikaid” on lugu ühe suguvõsa viie põlvkonna elust nii umbes läbi sajandi. Kuigi ajal ei ole selles kontekstis tähtsust. Nii nagu ajal pole tähtsust kogu selles elus, selles ajas, selles paigas, mida see raamat kirjeldab omal moel eraldiseisvates, aga siiski seotud osades. Nii läbisegi lugeda, nagu näiteks novellikogu puhul, seda ei tasu – olulised jupid, mis kogu tervikus kujunemiseks tarvis ja mis sageli sajavad sisse üsna ootamatult, võivad kaduma minna.

Peaaegu oleksin juba kirjutanud „tõlkes kaduma”, aga sain veel pidama, sest tegu ei ole tõlketeosega, vaid meie oma eesti autori kätetööga, mis lugedes tundub lausa imekspandav. Kui me nüüdisajal oleme harjunud lugema meie kaasaega kirjeldavaid raamatuid, olgu memuaare, fantaasiaid või nende segu, siis Kätlin Kaldmaa tõestab selles teoses midagi, mis on tänapäeva kirjanduses juba peaaegu ununenud. Tõeline kirjanik on see, kes suudab kehastuda kellekski, kes ta kunagi olla ei saa. Kirjeldada mitte ainult oma nähtut ja kogetut, vaid seda, mis on juhtunud hoopis teisel ajal, teises kohas – aga võib-olla ei olegi juhtunud. Põimida nähtut ja kuuldut, loetut ja soovitut üksteisesse nii, et välja tuleb lugu, milles kirjutaja on vaid vahendaja, mitte peategelane. Nii et välja tuleb lugu, milles pealtnäha pole kirjutaja endaga mingit seost ja mille puhul ometi tundub suisa uskumatu, et ta seda ise läbi elanud pole – nii ehedalt ja eluliselt on see kirja pandud.

Müstiline lugu ajast

„Islandil ei ole liblikaid” on lummav segude segu ühtaegu mitmest žanrist, mitmest ajast, mitmest loost. See ei ole traditsiooniline perekonnaromaan, kus ühe osa lõpetab surm ja teist alustab sünd. Üks, mis seob kõiki tegelasi, on paik. Koht. Ja veri. Mis tulvab edasi üha uutes soontes, hägustab merevett ja jätab lumele pikki triipe. Alates esiemast Gudrunist, kes rändas üle mäe hirmuäratava ookeani äärde, paika, kust jumal oli kaasa viinud peaaegu kõik. Ja lõpetades tema tütretütretütretütre Elinaga, kes tuleb tagasi …

Inimlike mälestuste sekka on põimitud müütilisi tegelasi ja salapäraseid juhtumeid. Mõistulugusid ja uskumusi. Kohati on äär nii piiritu ja piir nii ääretu, et on võimatu öelda, kus algab üks ja lõpeb teine. Lume, ookeani ja mägede puhul, mis põimuvad selle loo karkassiks, ju nõnda ongi.

Kaldmaa on ehe ja tõenäoliselt parim näide sellest, et sõnaseadmisoskus selle ajaloolises tähenduses ei ole Eestimaalt kadunud. Ta on seni olnud rohkem luuletaja. Ja seda on tunda ka selles romaanis. Ainult see, kes on lähedal luulele, oskab kokku panna sääraseid lauseid, seada sõnaks sääraseid mõtteid, mis ei allu ühelegi keelereeglile ja tunduvad ometi omas kontekstis nii üdini õiged. Tõsi, tema romaani lugemine nõuab aega. Või oleks õigem öelda aeglust. See on romaan, mis nõuab vahel mõne lehekülje teist korda lugemist, et asjast päriselt aru saada. Või siis lihtsalt sellepärast, et esimene lugemine ohverdas sisu ilule.

Paar ilusamat ja, tõsi, selle raamatu kontekstis ehk lihtsaimat näidet: „See siin, merineitsike mu, lainelaiuke mu, saab olema meie põld, mis kasvatab meile imelisi hõbedasi lehmi, kelle piim maitseb nagu sulasool” (lk 18). „Taevas oli tulemäe kätte sattunud ja täitis selle käsku, nõnda et lambad seisid põlvini musta peene liiva sees” (lk 67) või „Aeg on soe ja täidab kõik uurded kui apelsiniõiemesi” (lk 193).

Aga mitte ainult tema luuleline stiil ning teose sisu ei vääri tähelepanu. Kaldmaal on lugejale üllatusi varuks veel. Nii sisulisi kui ka vormilisi. Kas mäletate, kui Wimberg tekitas „Lipamäes” furoori oma häälduslike keelemängudega. Minu jaoks tundus see tollal võõras, harjumatu, mässumeelne. Aga kui Kaldmaa kirjutab ühe tegelase teksti markeerides „ing”, „akkasin”, „sis”, „ku” või „ültse”, alustab lauseid väikese tähega või ei lõpeta neid kogunisti, ei mõju see häirivalt. See nagu peakski nii olema.

Kuid ka keel ei ole veel kõik. Kaldmaa koos Angelika Schneideriga teeb kahtlemata ajalugu selle teose kujundusega. Võin kihla vedada, et leiame selle raamatu jaanuaris kujundusgraafikute liidu kauneimate raamatute konkursilt. Siin on moodustisi, mida ilukirjandusteoselt ei ootaks – mõnel lehel võib olla vaid üks lause, mõne lehe tekst on poolkaarjas ning moodustab kahe külje peale kokku ringi, mõnel lehel moodustub sõnadest trepp, mis end kordab ja kordab ja kordab. Ja see kõik on detailideni läbi mõeldud.

Märgiline sümbol ühele maale

Tutvustuse kohaselt on see romaan isegi vaid osa tervikust, mõttelisest triloogiast, mille teised nurgakivid on sama autori möödunud aastal ilmunud luulekogu „Armastuse tähestik” ning lasteraamat „Lugu Keegi Eikellegitütre isast”. Kõik inspireeritud Islandist, kui mitte seal valminudki. Ja kuigi sellest reast on välja jäetud üks tema pisut teist laadi raamat, kevadel ilmunud „Õnn on otsuse küsimus”, tahaksin ometi tõmmata õrna joone siit ka selleni – mul on aimdus, et siinsesse romaani ridade vahele on pandud samuti sügavamaid tarkusi, mida me tavalugejana sealt ehk välja lugeda ei oska, mis on mõeldud kellelegi edasi andmiseks. Süda ütleb, et siia on Kätlin pannud ehk rohkemgi iseennast ja oma tõekspidamisi kui mujale.

Erilise kontrasti tekitas Kaldmaa teos ühe teise värske Islandi-raamatuga, mis on valminud kohaliku eestlase silme läbi internetitekstide põhjal ning millest on siin all lühike mulje. Ei pea vist ütlema, kumma poole kaalukauss kaldus. Küll aga sobivad imehästi Kaldmaa raamatut illustreerima nimetet teose teise poole, Moldovast pärit fotograafi Iurie Belegurschi fotod. Nii et omamoodi on nad seotud ja teineteist täiendavadki, olgugi et nende reaalne võrdlus oleks sama kohatu kui võrrelda siga ja kägu. Siiski – on üks koht, kus ka Kaldmaa toob sisse eestlase, muusiku. Nii et päris mööda minna sest teemast ei saa. Aga liigset tähtsust sellele pöörata ka ei tasu.

On ju nii, et igal maal on oma kirjanikud, kes on tutvustanud seda paika lisaks kultuursele ka ajaloolis-geograafilises mõttes oma teoste kaudu maailmas laiemaltki, nii et lugejal tekib sellest maast oma pilt. Järgnevad näited ei pretendeeri ülimale tõele, vaid on sügavalt subjektiivsed ning kindlasti on kõigil neil riikidel veel palju teisigi häid kirjanikke, aga esmalt meenusid selle teose kontekstis Eestist Tammsaare ja Kross, Soomest Kivi, Rootsist Undset, Norrast Gulbranssen.

Kahtlemata on ka Islandil oma väga head kirjanikud, eesotsas Halldór Laxnessiga, ning ma tõesti ei unusta temaga seoses Arvo Alast, tänu kellele me islandi kultuurist üldse midagi teame. Ja võib-olla lähen ma selle mõttega liiga kaugele, aga ma ei paneks imeks, kui „Islandil ei ole liblikaid” oleks aastakümnete pärast märgiline teos, omamoodi (Islandi-)sümbol ja peegeldus, vähemalt Eesti kontekstis ja proosaarmastajate seas.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!