Kristi Vinter: Veel kord haridusuuendusest
Õppeaasta algus on inspireerinud paljusid inimesi agaralt hariduse üle arutlema ning ka Õpetajate Lehes on viimastel nädalatel ilmunud mitu mõtlemapanevat artiklit. Kõigi nende ühiseks jooneks paistab olema soov haridusuuenduste ja muutuste järele. On neid, kes näevad suurimate muutuste põhjustajana kiireid tehnoloogilisi arenguid ning tajuvad tehnoloogia kaasamises haridusuuenduse võimalusi, ning neid, kes soovitavad pöörduda hariduse võimaldamisel pigem juurte juurde tagasi ning jätta tehnoloogia nende võimaluste hulgast välja.
Haridusinnovaatikat ei otsi ainult Eesti, vaid ka muu maailm. Enquiring Minds, High Tech High, Learning Futures, New Basics, Opening Minds, Quest to Learn, The Partnership for 21st Century Skills on vaid mõned näited sellest, kuidas piloot- või akvaariumkoolide kaudu uusimaid metoodikaid ja lähenemisi välja töötada püütakse.
Ka Eestisse on tekkinud ridamisi sõpruskondadest, professionaalidest ja mõttekaaslastest koosnevaid uuendusmeelseid huvigruppe, seal hulgas virtuaalkogukondi, kus arutletakse haridusuuenduste üle, jagatakse informatsiooni ning märksa harvematel juhtudel ka tehakse asju päriselt teisiti. Hariduskogukond Homne Kool, võrgustik Ettevõtlik Kool, KAE Kool, Koolielu portaal jne. Sagedamini kui kunagi varem leiab sõnumeid koduõppe vajadusest, põhjenduseks see, et tänane üldhariduskool laste tuleviku pärast muret tundvaid vanemaid ei rahulda. Üha enam suunatakse pilk alternatiivkoolide poole.
Tehnoloogilised uuendused
Arvutid, olgu nendeks siis süle- või tahvelarvuti ning samamoodi ka nutitelefon, on vaieldamatult tänane paratamatu osa haridusest. Sama näevad ka kõik eelpool nimetatud kohalikud ja välismaised haridusuuenduslikud kogukonnad. E-haridusse tuleb suhtuda siiski mõõdutundega, eelkõige põhjusel, et tänasel päeval alles puuduvad parimad metoodikad, mis aitaks e-maailmas ja ekraanidel peituvat potentsiaali harituks saamise eesmärgil ära kasutada. Ainult e-õppe keskkondade välja arendamisest täna veel ei piisa ning aru tuleb anda sellest, et võrgukeskkonnas õppimises peitub võimaluste kõrval ka rida ohte ja seni vastusteta küsimusi.
On mõistetav, et tänase õppija õpetamisel tasuks arvestada ja rakendada keskkonda ja vahendeid, mis on neile igapäevaselt tuttavad. Seda asjaolu rõhutavad ka seni (veel?) kehtivad didaktikaprintsiibid.
Mida noorem õppija seda vähem tuleks arvutit iseseisvaks õppimiseks kasutada ning seda suurem peaks olema päris keskkonnas ja päris inimese suunamisel õppimine. Vanuse suurenedes võib tasakaal muutuda, sest arvutiga õppimine nõuab piisavaid elukogemusi, mille külge uut informatsiooni võrguavarustest ammutada.
Mis motiveeriks õppijat?
Jätkuvalt on aga lahendamata küsimus, mis on kooliKOHUSTUSE ja õpetaja kõrval see motivaator, mis sunniks õppijat iseseisvalt võrgust peale meelelahutuse ka maailmapilti avardavaid teadmisi otsima. Võiks ju eeldada, et näiteks kõrgkooli õppima tulnud noor on ennastjuhtiv õppija ning tema motivatsioon ka iseseisvalt teadmisi ammutada on suur. Kuid võta näpust, ülikoolis töötamise praktika seda ei näita ning ainult võrgupõhine õpe ennast veel tänasel päeval ära ei õigusta. Olen kuulnud õpilasi kurtvat, et aitab küll sellest aktiivõppest, laske vahelduseks ka loengut kuulata. Sellisel väitel on aga lihtne põhjus – loeng võimaldab ilma igasuguse õppimise ja mõtlemiseta koolipäev õhtusse veeta, aktiivõpe (olgu see siis päris kogemuse või võrgupõhine) seda ei võimalda.
Internet ei soosi oma olemuselt õppimist
Internet pole teatavasti kaugeltki süvitsi õppimist soosiv, pigem vastupidi. Lugemine, kui oluline osa õppimisest, on internetis pigem manduv nähtus. Lingitud tekstid ja multimeediat sisaldav erinevat tüüpi teave ühel ekraanil vähendab tähelepanuvõimet ja sellega seoses ka võimet süveneda, lingitud tekstid hakivad mõtteid, suunavad tähelepanu detailidest kõrvale ja pakuvad meile seoseid, mis pole meie enda omad. Viimane on probleem loovale mõtlemisele ja originaalsete lahenduste leidmisele. Otsingumootorid suunavad tähelepanu meie jaoks eelnevalt välja valitud tekstilõigule, mitte tervikule. Internetis leviva informatsiooni usaldusväärsust on keeruline hinnata, ehkki see kujundab suuresti noorte arvamusi ja arusaamu maailma asjadest ning võib seada kahtluse alla ka teaduslikud teadmised. Internetis lugemine on pinnapealsem ning tekitab ajule liiga suure kognitiivse koormuse. Kui koormus ületab mõistuse salvestamise ja töötlemise võimsuse, ei suuda me teavet säilitada ega luua ühendusi juba pikaajalisse mällu salvestatud teabega. Viimast aga õppimine siiani veel taotleb. Tänased toimetuleku võtmevaldkonnad: loomingulisus, kriitiline mõtlemine, suhtlemisoskus ja koostöövõime ei ole seega samuti loomuldasa e-õppe tugevuste hulka loetavad, vähemalt mitte praegu.
Võimalused ja vajadused
Siiski pole e-maailm nii lootusetu õpikeskkond nagu eelnevast võib oletada. Küll aga on hetkel veel vähe asjakohased metoodikad, kuidas eelnevaid väljakutseid seljatada ning internet ja ekraanid efektiivsemalt õppimist ja võtmevaldkondi teenima panna. Mastaapsed kvantitatiivsed ülevaateuuringud siin ei aita. Pilk tuleb suunata pigem tegevus- ja arendusuuringutele reaalses koolikeskkonnas ja tegevõpetajaid kaasates – see pakuks koolidele tulevikus ka kaasaegset metoodilist abi. Tegevõpetajate kaasamine, akvaariumkoolide loomine metoodikate testimiseks ja parendamiseks on tõenäoliselt üheks heaks võimaluseks haridusuuendusega tegeleda. Loota, et see ülikoolis vaid ülevaateuuringute, muu maailma kogemuse ja raamatutarkuse pealt tekiks, et ole põhjendatud.
Sotsiaalsete oskuste didaktika? Sotsiaalsete oskuste didaktika!
Tunnistan ausalt, et mulle meeldis väga 23. augusti Õpetajate Lehes prof. Mati Heidmetsa idee sotsiaalsete oskuste didaktikast. Seesuguse didaktika osana näen kindlasti ka n-ö „võrguelu” puudutavaid teadmisi ja seal toimetulekut, sest tänased lapsed ja noored liiguvad mängleva kergusega päris ja võrgumaailma vahel ning internetis toimimine on osa noorte identiteediotsingutest.
Võrguelu elavad lapsed ja noored täna suhteliselt omapäi ja suunamata. Nad on küll osavad arvutikasutajad ja võrgus surfajad, kuid neil praktiliselt puudub ettevalmistus ja teadmine sellest, millised on põhjus-tagajärje seosed kahes keskkonnas toimimise vahel ning et need on tugevamad, kui esmapilgul tundub. Teadmised elementaarsest internetipsühholoogiast ja online-etiketist peaks laps kaasa saama juba suhteliselt varases eas, et mitte jõuda olukorda, kus näiteks küberkiusamine viib traagiliste tagajärgedeni päris maailmas (nt ask.fm, vastasseis.ee jms) või mõni mõtlematu samm võrgus saab tulevikus saatuslikuks erialavalikul, pere-elus või mujal.
Kindel on see, et head meetodid ja parimad praktikad kiiresti muutuvas maailmas on alles kujunemas ja arenemas. Oleks tänuväärne, kui olemasolevat agaramalt teineteisega jagatakse. Eesti koolid ja õpetajad teevad palju innovaatilisi asju, kuid sageli jääb tehtu kitsa ringi teadmiseks. Siit ka üleskutse teile, head õpetajad ja koolijuhid – jagage oma õnnestumisi ja häid praktikaid ning tehke sel moel ülikool endale, oma koolile ja ka ühiskonnale paremaks koostööpartneriks!
“Jätkuvalt on aga lahendamata küsimus, mis on kooliKOHUSTUSE ja õpetaja kõrval see motivaator, mis sunniks õppijat iseseisvalt võrgust peale meelelahutuse ka maailmapilti avardavaid teadmisi otsima.”
Toodud väitega ma nõus ei ole.
Kui internet on õppekava järgi informatsiooni allikaks ette nähtud
(NB Kui seda eeldust ei ole, siis pole eeltoodud väitel sisu!),
siis sunnib võimalus selles koolis õppimist jätkata õppuri internetti maailmapilti avardavate teadmiste jahile. Kui ta seda ei tee, siis ta visatakse koolit välja ning ta ei jätka selle programmi järgi õppimist!
Kui eelduseks võetakse lisaks ka see, et koolist välja visata ei tohi, siis on lootusetu leida “see motivaator, mis sunniks õppijat iseseisvalt võrgust peale meelelahutuse ka maailmapilti avardavaid teadmisi otsima”.
Nimelt on sel juhul ühtede õppurite jaoks üks, teiste jaoks teine ja kolmandate jaoks pole üldse mitte miski selleks motivaatoriks. Sellise motivaatori ennetav ülesleidmine ja selle rakendamine kogu õpperühma (klassi) suhtes on lahendamatu ülesanne, mille lahendamist õpetajalt nõuda ei tohi.