Miks minust ei saanud kooliõpetajat?

11. okt. 2013 Victoria Parmas - Kommenteeri artiklit

Sellel aastal veetsin õpetajate päeva Soomes sealsete eesti keele õpetajatega. Meie põhjanaabrid õpetajate päeva ei pea ega isegi tea, millal see täpselt on. Eestlased teavad. Sõidavad üle Soome kokku, kuulavad ja ajavad juttu.

Mõned neist on sattunud seal õpetajaametisse juhuse läbi, teised läinud teadlikult. Mõni on läbinud õpetajakoolituse nii Soomes kui ka Eestis ja teab rääkida, et need on üsna erinevad. Soome õpetajaharidus keskendub õpetajalikkuse arendamisele. Koolituse läbinute sõnul kujundatakse seal õpetajaks kasvamist teadlikult. Eestis on aga üliõpilane pikka aega koolist üsna kaugel olnud. Tulemuseks see, et ülikoolipingist kooli klassi ette jõuavad vähesed.

Alati võib süüdistada selles raha või õpetajaameti vähest populaar­sust ühiskonnas või … Põhjuseid võib olla palju. Tollal, kui mina eesti keele ja kirjanduse erialale astusin, ei osanud ma aga mõelda ei rahast ega õpetajaameti prestiižist. Miks siis minust õpetajat ei saanud, olgugi et just selle sooviga oma kõrgkooliõpinguid alustasin?

Kulus kolm ja pool aastat teadmistekogumist ja silmaringi laiendamist, pedagoogilisi ja erialaloenguid, enne kui meid neljandal kursusel kümneks päevaks kooli vaatluspraktikale saadeti. Pikem praktika, kus tuli ka ise tunde anda, oli ette nähtud viiendal kursusel. Selle aja peale olin mina aga juba ülikooli kõrvalt tööle läinud ja jala ajakirjanduse ukse vahelt sisse lükanud. Õpetajaks saamise õhin minus oli vaibunud, sest see ei saanud piisavalt toitu. Kolme esimese aasta jooksul ei olnud üldse mingit seost kooliga ja nii ma sellest järjest kaugenesingi.

Õnneks on tänaseks õpetajakoolituses paljugi muutunud ja sellest sügisest muutub veelgi. Tallinn ja Tartu on hakanud õpetajakoolituses koostööd tegema ning töötanud välja ühised põhimõtted. Ühiselt hakatakse doktoritöid juhendama ja tulevikus ka hindama. Läbi on viidud koolipraktikate võrdlused eri kõrgkoolides ning mõeldud, kuidas teha paremini.

Tartu Ülikool valis sel aastal innovatsioonikoolide võrgustikku 110 soovi avaldanu seast välja 23 innovatsioonikooli, mis on ülikoolidele partneriteks, harjutuskoolideks. Eks praktikal ole ju alati käidud, aga seni käis üliõpilane nagu kuskil ära ja tuli siis ülikooli tagasi. Kõrgkoolide suhted oma praktikabaasidega olid erinevad ning sõltusid pigem inimestevahelistest suhetest. Uue kontseptsiooni mõte on aga kujundada koolist ja kõrgkoolist ühtne õppimis- ja õpetamiskogukond.

Innovatsioonikooli võtmetegelane on mentor-õpetaja, kes aitab kogemustest õppida – ta on üliõpilase tugi, kelle poole võib alati julgelt pöörduda, kartmata hinnet või kriitikat. Samas on mentori-õpetaja roll olla ka ülikooli õppejõudude partner. Loodetavasti aitavad uus lähenemine õpetajakoolitusele ning varasemast tihedam n-ö päris koolis käimine ja missioonitundega vanema kolleegi tarkused tudengites õpetajaks saamise soovi alles hoida ja ka kasvatada. Iga kord, kui mina mõne tõelise innustunud koolmeistriga rääkima satun või mõnd head tundi juhtun nägema, süttib minu sisimas taas soov end kooliga siduda.

Kui põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajaks õppijad saavad kooli ikka alles pärast kolmeaastase erialabakalaureuse läbimist magistriastmes, siis klassiõpetajate puhul on olukord parem. Klassiõpetajad on Tartu Ülikoolis arstide kõrval teine eriala, mille tudengid esimesest kursusest alates kohe vette visatakse. Kui sa ikka igal reedel päris koolielu sees oled ja seda õpetaja poole pealt tunnetad, saad üsna varsti aru, kas oled valinud õige tee. Seetõttu saadaks mina ka aineõpetajaks õppijad kohe kooli, mitte ei laseks neil kolm aastat ainult teooriat õppida. Pealegi aitab just praktika omandatud teadmistel ellu ärgata ja neil paremini kinnistuda.

Kui mina alustasin oma sügis­semestrit kartulipõllul, siis tänased Tartu Ülikooli klassiõpetajad lähevad 1. septembril praktikale „Lapse esimene koolinädal”. Kui esimene koolinädal on esimese klassi lapse ja kogu tema pere jaoks määrava tähtsusega, siis peab ka tudeng seda nägema.

Mäletan hetke, mil oma esimesse klassi mineva tütrega mööda koolikoridori sammusin ja kohtusime seal esimest korda tema klassijuhatajaga, kes last nime pidi teretas. Olin sellest pisiasjast liigutatud ja uurisin hiljem, kuidas ta teadis kohe koridoris vastu tuleva lapse nime, kui polnud teda kunagi varem näinud. Selgus, et soovituse oma tulevase klassi nimed ja näod enne 1. septembrit pähe õppida, oli ta saanud kunagi ammu ühelt vanemalt kolleegilt. Just selliste pisikeste elutarkuste kogumiseks peakski õpetajaks õppivad tudengid võimalikult palju päris koolis päris õpetajate kõrval olema.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!